Katki, endiselt

Ma olen endiselt katki. Oh ei, mitte füüsiliselt. Olgugi, et armid on veel täiesti alles ja väidetavalt läheb kolju kokkukavamisega veel aega. Katki on psühholoogia. Ja vaimne tervenemine ei käi mitte nii kiiresti kui füüsiline. Intsidendist on möödas varsti juba pea pool aastat, aga vaimne tervis hakkab alles nüüd korralikult liikuma.
Vähemalt on eneseanalüüsi võime juba enamvähem taastunud :)
Miks see nii kaua aega võtab?
Aga proovige nüüd ise ennast minu olukorda panna.
Esiteks oli auto nätaki ja peale füüsiliste valude jooksis peast mittu tundi läbi mõte, et nüüd on kõik ... finito.... läbi. Järgnevalt mõte, et jään eksisteerima, aga mitte täisväärtuslikult (loe: suuteline mõtlema, aga mitte ennast korralikult väljendama - ehk siis üks minu suurimaid hirme). Kusjuures, need mõtted olid alateadvuslikud ehk siis tol ajal keskendusin ma vaid füüsilisele poolele, aga see ei tähendanud, et mu ajusoppides midagi ei toimunud.
Siis tulid mõned päevad neurokirurgia intensiivis teadmisega, et iga hetk võib juhtuda "pakaa terve mõistus!". Jällegi toimus nende mõtete ignoreerimine, et füüsiline pool kiiremini terveneks.
Mõtetel on aga komme, et sa ei saa neid igavesti ignoreerida. Nad tulevad kunagi tagasi, koos emotsioonidega, mida sa tol ajal varjasid. Isegi siis kui oht kaob, on hirmu emotsioon ja mõte ju endiselt alles.
Peale haiglat tuli kuukene kodus istumist kui tegevusvaldkonnad olid piiratud ajutiste füüsiliste puudujääkidega. Enamik kodus oldud ajast möödus üksinda.
Siis sai lõpuks tööle tagasi, küll vaid nädalakeseks, sest juba jaanuaris olin planeerinud sünnipäeva nädalale puhkuse. Tööl oli mõnes mõttes täitsa värskendav. Kuigi rääkida päevast päeva sellest, mida sa enda peas tahaks tegelikult kustutada, on.... noh mitte just väga meeldiv. Kuigi ma mõistan ka seda, et inimesed tunnevad huvi. Pigem siis juba kohe ära rääkida, mitte hakata poole aasta pärast meenutama, et mis nüüd seal siis juhtus.
Järgnes "suurepärane" puhkusenädal, millest enamiku ma suutsin mööda saata 38 palavikus. Palju õnne tõesti.
Peale puhkust lisandus haiguse tõttu veel nädalake töövaba aega ja siis tööle tagasi...

Sellest ajast saati olen ma elanud täisväärtuslikku elu. Käinud (no olgem ausad, tegelikult olen ma ikka väga palju kodus töötanud) tööl, käinud sõpradega kohtumas ja pidudel jne
Ja seda teen ma arvatavasti suve lõpuni, sest juhtus, et ma ei saanudki suvel puhkust. (olgugi, et avaldus oli edastatud juba jaanuaris.... aga noh paberimajandus. Ja varsti algab selle inimese puhkus, kes nö minu puhkuseaja paberimajanduse tõttu ära võttis. Tore exole.)


Enda tagasi reaalsesse ellu lülitamine võtab aega.

Nagu eelmiset postituset lugeda võis olin ma päris pikalt multikate taga mis, tagantjärgi mõeldes, oli tol ajal ka täiesti normaalne. Peale selle et ma vaatasin ära kõik Avatari osad (üle saja), jõudsin ma multaga Bleach episoodini 166. Ja vaadates umbes 20 episoodi (ühe pikkus u 20 minsa) päevas - seda ka töö kõrvalt kui ma kodus töötasin.
Kui su enda elu on sassis või igav, otsid sa ikka kellegi teise elu, mis oleks huvitavam. Olgu selleks teiseks kasvõi arvutimäng, multikas või seebiooper teleris. Kui sa ise suudad sellest valeelu tsüklist välja tulla, on hästi. Siinkohas mainiks ka ära, et aruvitiga pelamine ning seepide ja multade vaatamine on ju tegelikult täiesti normaalne tegevus. Küsimus on pigem selles, kui palju ja tihedalt seda teha. See mida mina tegin oli hullumeelne.

Seejärel käis peas nätaki (piltlikult siiski, mitte reaalselt. Muidu ma vist seda siin praegu ei kirjutaks.. :P ) ja paika hakkasid jooksma väärtused - asjad, mis annavad elule värvi.
Tegelikult mõjus see avarii kohati suht värskendava meeldetuletusena. (Mitte, et mu elu nüüd oluliselt tervemate kommetega oleks :P) Viimase kuu jooksul olen ma kokku saanud päris mitme vana hea sõbraga keda polnud sajandeid näinud. Samuti on ennast kuhugi ajuripatsi külge kinnitanud mõte: "miks ma elan?" See omakorda tekitab olukorra, kus ma väärtustan rohkem asju, inimesi ja olukordi, mida ma naudin.

Ning kindlasti emotsioone - ilma nendeta oleks elu ju surmigav.Leian, et emotsioonid ongi meile elu suurimat väärtused. Ka muusikat, kui üht suurimat emotsioonide võimedit, ei saa siinkohas mainimata jätta. Tellisin endale isegi 700 eeksu eest 2 plaati hüva kuulamist. St Vincent ja Stolen Babies - üks neist kerge, lihtne ja üdini positiivne; teine depressiivsem, aga see-eest ka sügavamõttelisem. Mõlemad vajalikud! Ka inimeste mõttemaailm on tihti selline dualistlik. (Ei saa mainimata jätta, et ka meie gaasiboiler harrastab dualismi: kas jääkülm või tulikuum. Kahjuks meenub see talle just siis, kui oled hakanud pesema tundlikke kehapiirkondi.)

Aga võta näpust, kui emotsioone vähem vaos hoida, ei võimendu ainult positiivsed emotsioonid vaid ka kõik muu.
Ja jälle probleem.
Ma pole näiteks kunagi arvanud hästi inimestest kes reageerivad äkkvihaga ja proovin selle juhtumist igati vältida. Aga piisab juba sellest, et üks töökaaslane mainib oma varsti algavat puhkust ja juba sa surud hambad kokku, et mitte rumalalt käituda.
Või siis näiteks ühel DD mängul olin ma sunnitud paar tundi kuulama vaidlust asja üle, mis tegelikult mängu siseselt ei olnud isegi niivõrd tähtis (vaidlus oli ühe numbri üle, aga isegi kui see number oleks olnud mitme võrra madalam, poleks see IG midagi muutnud) . Vaidlus toimus muidugi DM-iga ja OG. Oleks mina DM olnud, oleks mu kannatus arvatavasti tunduvalt varem katkenud. Juba kõrvaltvaatajana olin ma enamiku ajast WTF? olekus (ehk proovisin ignoreerida ümber toimuvat, sest see tundus täieti mõttetu). Aga noh vaidlema kah ei tahtnud hakata juba puhtalt selle pärast, et mitte ise selliseks muutuda.

Ja nii ma proovingi elada rohkem läbi tundeid, mis minu sees on, proovides siiski mingit piiri hoida. (enne oli kah piir, aga tunduvalt laiem). Juhtumisi tuli aga avastus, et enamus minu isiksusest ongi mõtlik, pessimsitlik ja kergelt nukker. Nii see lihtsalt on ja pole muud teha kui seda aksepteerida. Vähemalt ei kaota ma oma huumorisoont ka selles meeleolus.

Tänaseks kõik.