Proovi ja lihtsalt anna endast parim

Ma olen varemgi rääkinud improteatri ja igapäevaelu sarnasustest ja vastastikmõjust, sest eks ka elu on ju paras impro. Me ei tea, mis juhtuma hakkab ja see ehk ongi hea. Muidu oleks ju paganama igav. Elus mustandit teha ei saa, me paneme kogu aeg puhtalt, nagu ütles Andrus Vaarik.

Seekordse kirjutise inspireeris meie tänaõhtune etendus Philly Joe's. Juba lavale minnes tuikas mu pea kahtlaselt ning teise poole keskel oli olukord juba päris vastik. Samas ma olen tähele pannud, et kerge füüsiline probleem (kõhuvalu, peavalu jne) kas võtab mu täiesti jalust maha või aitab mul paremini fookuses olla ja keskenduda. Su ressursid ja energia on piiratud, ülemõtlemist ja analüüsi ei ole liiga palju. Igati sobilik impro jaoks. 

Seekord oli siis versioon kaks ning pärastise tableti toel olen ma praegu juba päris inimene. Küll aga ma märkasin midagi eriskummalist. Me oleme oma trupiga viimasel ajal läinud väga tehniliseks. Me oleme lihvinud mänge nii, et laastud lendavad. Loonud lisa taustareegleid, et meil mingeid mänge lihtsam teha oleks. Iga etenduse järel on meil jagamine kus me üksipulgi analüüsime läbi, mis oleks võinud laval paremini minna (Jah, me ise oleme enda kõige kurjemad kriitikud). jne See on hea, aga on midagi, mis on minu arust sellega ka justkui kaduma läinud.

Mitmed trupi liikmed tõid lõpuringis välja, et üks arvamismäng läks pekki. Mina aga nii ei arva. Tõsi, mina ja mu kaks lavapartnerit selles mängus jooksime laval kokku. Me olime täiega plindris. See muutus mingi hetk ehk publiku jaoks ka igavaks - kaua sa ikka vaatad kuidas keegi plindris on? Ja uskuge mind, seda pinget oli laval küll ja veel. Me ei mänginud seda turvaliselt, teades et me kindla peale hakkama saame ja ka publik sai sellel hetkel sellest väga hästi aru, ning see tekitas neil lisa uudishimu - kas ja kuidas nad nüüd sellega hakkama saavad? Jah, nad on plindris, seda on ju näha, aga kas ja kuidas nad nüüd välja tulevad?

Publikule meeldib tegelikult see, mis läheb valesti. See annab asjale võlu. Doseerima peab muidugi väga täpselt, aga me märkame seda publikus olles kiiresti. (vt näiteks neid baleriine)

See oligi mängu ilu, valu ja võlu. See, et ei tulnud kohe puusalt vaid, et me pidime ikka omajagu vingerdama. Ma ei usu, et see mäng oleks minu jaoks nii intensiivne ja nautitav olnud, kui see oleks kohe laksti välja tulnud. Või kui keegi oleks selle poolitanud, sest "Ei tööta ju!" Võlu oligi ebaõnnestumises ja sellest edukalt välja tulemises. Kusjuures ka ühes teises arvamismängus oli sarnast kokkujooksmist, ning samamoodi sellest kokkujooksmisest sai omamoodi mäng. Mäng mis võinuks ka pekki minna, aga vedas ennast väga ilusasti välja. Mitte ainult polnud seda publikul lõbus vaadata, vaid ka huvitav. Huvitav, et mis küll nüüd edasi saab.

Ma ei ütle muidugi, et igas mängus peaks kokku jooksma. Küll aga ma julgustan eksima. Julgustan olema see tola, kes võibolla saab hakkama ja võibolla mitte, aga ta proovib ja annab endast parima. Mitte ei ole turvaliste reeglite turvalises maailmas. Mida rohkem on reegleid, seda rohkem on turvalisust ning seda vähem on ruumi spontaanseteks hetkedeks, mis ongi paljuski ju asja võlu.

Kui ma õpetaks kedagi laval loengut pidama või näitlema, ei õpetaks ma talle kuidas oma keha hoida või kuidas täpselt sõnu hääldada. Läbiv ja kõige tähtsam õpetus oleks see, kuidas saada hakkama olukordadega, mis lähevad pekki. Sest pekki asjad lähevad ning rohkem kui arvata võiks. Tähtis pole mitte lihtsalt pekist üle minna vaid see ka omaks võtta ja ära kasutada (kontekstist väljas oleks see lause väga ... mmm ... kummaline). Mitte lihtsalt muuta komistus osaks tantsuks vaid sealt edasi teha komistustantsu.

Mida rohkem on reegleid, seda rohkem saab nende vastu ka eksida. Nii on ka elus. Vahel läheb teistmoodi kui tahtsime või plaanisime. Tihti ei ole meie halva tuju põhjuseks aga mitte reaalsus ise vaid meie murtud sisemised reeglid/soovid/plaanid. See murtus ei lase meil näha aga ilu ja võimalusi, mis on endiselt maailmas alles, sest meie enam ei ole. Meie oleme enda peas ja mõtleme kuidas asjad halvasti läksid. Kuidas plaan ei töötand. Praktiline tõsine inimene ütleb, et nii peabki. Ma leian, et ega ikka ei pea. Praktiliselt võttes:meie aeg on limiteeritud. Me sureme üks hetk ära. Fakt. Miks täita seda aega mis meil on mõeldes asjadele, mis teevad meie elu ebameeldivaks ja ei luba meil märgata ilu ja uusi võimalusi meie ümber. Juhtus, mis juhtus, elu läheb edasi.


Ma tegin seekord laval võibolla rohkem ootamatut mörti (sidesupport, elik kõrvalt toetus), ootamatut isegi enda jaoks. Seda puhtalt selle pärast, et tundus, et oli vaja. Kõik. Mõned korrad läks natuke pekki ehk kah, aga vähemalt proovisin. Mida mul on kaotada? Kardan, et teen ennast tolaks? No ja siis? Teen midagi valesti? Laval ei ole õiget ega valet. Niikaua kuni sa oma partnerit toetad on kõik okei. Üks reegel (fine, selle alla kuulub päris palju asju) ja mulle tundub, et rohkem ei olegi vaja. Sellest piisab. Kõik muu on võimalused.

Ja nii on ka elus. Sul on võimalus millegi peale pahandada või nähvata. Sul on võimalus olla täiesti väljakannatamatu fallos (pardon my french). Sul on samamoodi võimalus ka mitte pahandada. Mitte suruda oma tundeid alla vaid muuta nende lähtekohta. Iga nähv, jonn, solvumine, pahameel jne mis meil kellegi suunas on, on sellepärast, et see keegi ei austanud meie sisemisi reegleid - ei teinud nii nagu meie oleks tahtnud (ja võibolla oleme me talle sellest juba korduvalt ja korduvalt rääkinud aga näe ikka tegi nii. On ikka sitapea, miks ta ei tee nii nagu meie tahame?). Meil on võimalik ka öelda oma peas endale "Uus valik" ning valida miskit helgemat. Fine, võibolla ta tõesti ei olnud minuga kõige toetavam praegu, aga äkki ma ka alati ei ole. See ei tähenda, et ma peaks samaga vastama. Samaga vastamine on minu arust lihtne tee. Samas kui sul on nii lihtne kaasa minna kellegi nähvamise või virisemisega, äkki tal on sama lihtne kaasa minna ka sinu toetava sõbraliku suhtumisega? Ma ei ütle, et seda alati mugav teha on. See on valik. Mugavustsoonist väljaminek. Ning see on see koht, kus me inimestena kasvame. 

No ja äkki tõesti ei kliki. Äkki pikemas plaanis asjad ei tööta. Mingilt maalt saab pang täis. Äkki ta tõesti on üks paras fallos ja lihtsalt ühest hetkest alates ei ole enam jaksu sellega tegeleda. 

Ega ei pea.

Ka see on valik ja ka alati mitte mugav.

Tähtis on aga valikuid ja võimalusi näha ning olla nende tegemises julge.

1 comment:

kriba kriba