Mõlgutusi Alkoholist

Üks tuttav jagas hiljuti kärsaraamatus Mihkel Raua postitust sellest, kuidas too juba 25 aastat joonud ei ole, ning lisas juurde et eks tal endalgi on selles valdkonnas oma väike juubel. Lugesin ja mõtlesin, et "Hei see on ju päris tore!" 

Kui ma aga kommentaare lugema hakkasin, vajus mu lõug laksti vastu parketti ja jäi sinna pikaks ajaks lebama. Kommentaaride põhiline sisu paistis olevat stiilis: "Miski friik! Miks sa sellist asja üldse avalikult välja ütled? Miks sa sellist asja jagad? Mis sul viga on? Nii kurb." Ometigi polnud ju tegemist Delfi anonüümse kommentaariumiga. Kõik kommenteerijad olid täiesti avalikud ja suure tõenäosusega ka tolle tuttava sõbralistis (või siis sõprade sõbrad, ega ma ju tea mis turvalisus-sätted ta kontol on). Ma olin, viisakalt öeldes, šokis. 

Minu arust on alkoholikultuur meil hetkel sellises seisus et pole vaja põhjust joomiseks, küll aga pead sa korralikult põhjendama kui sa ei joo. Ja see on kuidagi piinlik.

Korduvalt on juhtunud, et keegi on mulle kuskil peol kavala muigega õlle ulatanud, et mis sa kuivad mees, joo ka. Enamasti ma vastan lihtsalt:"Ma ei joo ..." Selle peale tekib pidutseja näkku jusktkui arusaamatu õud. Mis imeloomaga on ta nüüd kokku sattunud? Kui ma aga lõpetan oma lause  sõnaga "... õlut!" tekib tema näole kaval muie tagasi "Ahaa, kangema kraami mees!" Ning pidu võib jätkuda. See muidugi ei tähenda, et ma kohe kangemat kraami pean jooma - sellega on justkui omad reeglid ja vabadused. Seda olukorda on juhtunud omajagu ning minu jaoks on alati pull vaadata kui paanikasse ja segadusse inimesed selle esimese lausepoole peale lähevad. 

Nagu päriselt? 

Kas see on tõesti nii-nii hirmus?

Umbes kümmekond aastat tagasi lõpetasin ma õlle joomise. Ükshetk sain lihtsalt aru, et - hoolimata sotsiaalsest survest ja sellest, et õlu on äge ja õige mees joob õlut - mulle see lihtsalt ei meeldi. Lihtsalt ei klapi organismiga. (Võttis muidugi oma 10 tundi traumaatilist luksumist järjest kuniks ma sellest aru sain - jee kõhulihased).

Üldiselt väldin ma nüüdisajal kõike alkohoolset, mis on alla veini kanguse. Paar lonksu siidrit või longerit võin ju võtta kui tõesti janu on ja muud joodavat pole, aga ma eelistaksin ikkagi hoida alkoholi ja karastusjoogi eraldi. Kui on tõesti soov purju jääda, mida ei juhtu vast tihti, on selleks vein, rumm, grappa, jägermeister, viski vms ja seda puhtalt (ka rummi puhtalt tellida on üllatavalt raske. On väga palju rumm-koolasid mida ma olen tagasi saatnud). Mõned neist maitsevad minu arust isegi päris meeldivalt. Olen saanud näiteks väga head grappat kui ka väga halba grappat (sama teema ka rummiga) Juues ausalt puhtat kraami tunnetan ma ka oma piire oluliselt paremini, pealegi olen ka rohkem teadlik sellest, mida ma endale sisse ajan.

Kokteiliid on selles suhtes täielikud deemonid. Nende joomine tundub minu jaoks nagu enesepettus. Stiilis: "Ma tahan alkoholi, aga see ei meeldi mulle, siis ma peidan selle millegi muu sisse." Noh, aga miks sa siis jood seda alkoholi kui see tegeikult ei meeldi? Aus küsimus ju igati. (ja ma loodan et ükski täiskasvanu ei vasta siin: sest see on cool! No ei ole! Teismelisena võib see cool olla, aga kui sa oled täiskasvanud inimene ja teed midagi mis sulle väga ei meeldi, sest see on cool, siis sa ei ole ikka täiskasvanu). Paljud lahjad alkohoolsed joogid, mis on populaarsed, on tegelikult lihtsalt kokteilid - limps viinaga. Kumba sa siis tahad limpsi või viina? Okei, tahad mõlemat? Aga näe, siin on pudel viina ja siin on limps, osta ja sega kokku. Tuleb oluliselt odavam, kui need 0.3 liitrised ülehinnatud pudelid ning taarat tuleb ka oluliselt vähem. Just saying!

Lahja alkohol on meil siin kuidagi elementaarne (eriti suviti) ning pigem nagu karastusjook. No olgu õlu ja siider on siiski miski traditsiooniga joogid, mida kääritatakse, ning mille puhul saadakse ka toredaid maitseelamusi. Eriti nüüd kui käistööõlled populaarsust koguvad. Kõlab nagu vein, miks mitte. Pole minu tassike teed, aga ma saan sellest aru, (kuigi ma ei taha uskuda, et kõik õllekäristajd seda just maitse pärast joovad) aga kõik muud lahjad alkoholid on minu jaoks täielik müstika.

Alkohol ise, oma toimega, on minu jaoks aastate jooksul aga väga palju muutunud. Või kui täpsem olla, on minu suhtumine sellesse muutunud. Muidugi, eks ole ma ka mõned omad kogemused kätte saanud ning ei leia, et neid peaks kordama. Just viimastel aastatel on mul tekkinud justkui mõned põhimõtted/juhendid, mida ma proovin järgida alkoholi tarbides:

* Ära joo, kui oled psühholoogiliselt ebastabiilses seisus või napilt tasakaalus.
See tähendab ka, et ei ole mingit kurbuseuputamist. Alkohol ei aita siin mitte üks põrm ning pigem võib su sisemisi probleeme võimendada. Siis oled sa mitte lihtsalt kurb vaid megakurb ning seda laua all. Well done indeed. (vihje: Mis aitab, on probleemidega tegelemine)

* Ära joo igavusest ja Ära joo seltskonnas, kus pole ilma alkoholita lõbus
Ma ei kannata neid inimesi, kellel on peo käima ja enda lahti saamiseks vaja alkoholi. Kurb on. Kurb on, et ka ma ise justkui kuulusin kunagi sellesse gruppi. Kui sul on elu muidu ikka jube sitt ja ainult alkoga saad sa ennast hästi ja vabalt tunda, siis, kullake, pole sul vaja mitte alkot vaid terapeuti.

* Ära joo, et kellelegi muljet avaldada ehk Mitte kunagi ei pea.
Sinu keha, sinu vastutus, sinu valikud. Keegi ei saa sind sundida. Ei sulandu seltskonnaga kui ei joo? Järelikult sitt seltskond. Kui sul endal on soov, siis lase aga käia. Oled üksi kodus peale rasket tööpäeva ja sooviks lonksukest rummi, et töömõtetest paremini puhata? Aga palun. See on täiesti sinu enda valik ja vastutus. Lihtsalt tee see valik teadlikult ja ise.
Sul on sünnipäev! Sa ei pea jooma.
Oled peol! Sa ei pea jooma.
Vanaema suri ootamatult? Sa ei pea jooma.
Savi sellest, et kogu sotsiaalne surve just-kui survestaks siin.

* Ära joo seltskonnas, mida sa ei usalda.

On juhtunud seda rohkem kui üks kord, et peale rahvaga pidu panemist olen ma saanud sama rahva käest vastu näppe. Elu õpetab. Samas on mul omad inimesed kelle puhul ma tõesti tean, et kui ma peakski peo käigus ennast nii umbe jooma, et tahaks lumehange magama jääda (pole veel juhtunud, aga noh kes teab, eksole) siis ma tean, et minu heaolu eest hoolitsetakse, et mind ei jäeta kuhugi vaikselt kõngema. See on usaldus ja see on vajalik.

*Ära joo selleks, et vähendada oma vastutust
"Sorry, ma olin purjus," ei ole pädev vabandus paljudes riikides (meil millegi-pärast justkui on). Kui sa tegid midagi joogisena, siis see tähendab, et sa tahtsid seda juba kainena teha ja tegid sest nüüd olid sul piirid maas. See, et sa kainena seda soovi vältisid ja alla surusid ei tähenda, et seda ei olnud olemas. Ei tasu ennast petta ja alkoholi süüdistada.

* Tea oma piire ja kuidas sa võid erinevas joobeastmes käituda ning proovi nendest teadlik olla.

Minu jaoks oli näiteks kunagi müstika, miks ma muutusin vahel juues lõbusaks samas teinekord väga depressiivseks (vt uuesti esimene punkt). Nüüd olen ma sellest oluliselt rohkem teadlik ja saan seda arvesse võtta.

Ehk siis kokkuvõtvalt: Kui sa pidutsed, siis tee seda nii et alkoholi pole vaja, aga võib kui tõesti soovi on.

See on ka vist suhtkoht kõik. Tean, tean läks natuke rant'imiseks ära kohati, aga mõni tõetera on ehk sees. Teema ise on ju suur. Kui palju probleeme on meil sellega, et inimesed joovad? ja siis ujuvad? ja siis sõidavad autoga? ja siis teevad otsuseid, mida nad hiljem kahetsevad? 

Kullake, ehk ei ole vaja lihtsalt niipalju juua?

Enda elus suudaks ma arvatavasti alkoholi ka täiesti ära jätta. Minu mürk on rohkem kofeiin ja nikotiin. Eks igaühel ole oma.

Kallistajate Klubi

Nägin unes, et olin vräskelt liitunud Kallistajate Klubiga, olin nende Skype grupichatis ja ootasin järgmist aktsiooni. Kallistajate Klubi tundus olevat kummaline peamiselt suletud kollektiiv inimesi, millest aga paljud olid vähmalt miskit kuulnud. Teadsid nii mõned sõbrad kui töökaaslased. Üksikud olid ka aktsioonidel käinud. Seltskonna liikmeks sai vaid siis kui sind lisati kellegi poolt, kes oli juba sees.

Chatis tundus, et see grupp oli jõudnud juba omamoodi kriitilise massini. Egas kõik enam ammugi kõiki ei tundud. Üks uutest tegi seal suure vea ja (kas oli tal siis kellegiga kana kitkuda) lisas chatti ka politsei esindaja (Skype nimi Eesti Politsei ja kuidagi oli see ka ametlik), kes koheselt seal arreteerida üritas. Minu teada ei olnud aga grupil muud hinge peal, kui etteteatamata ja registreerimata avalikud aktsioonid.

Tuli aktsioon. Oli nagu kaubanduskeskus. Oli kokkulepitud koht eskalaatorite juures kuhu tuli kohale jõuda ja suhtelislt otsejoones. samas teepeal ja eskalaatoril oli lubatud (lausa soovituslik) kallistada mõne inimesesega klubist või võhivõõraga. Me Merlega jõudsime suht esimestena üles, see oli meie esimene aktsioon - võtsime tagasihoidlikult. Kui kogu rahvas koos ja kohal, toimus omamoodi tunnustamine, et kes oli teinud kõige suurema heateo (nendest räägiti peamiselt chatis, aususe peale oli) ja kes oli kõige niruma teoga hakkama saanud. Noh nirum tegu oli muidugi politsei gruppi lisamine. Tüüpi ennast kohal ei olnud, aga chati vahendusel oli näha, et ta põdes täiega.
Merle küsis siis minult et kas seal siis ei saa midagi nii teha, et chati ajalugu kustutada et miskit jama ei tekiks? Ja ma ei teadnud. Mul polnud õrna aimugi. Ja selle peale ma ka ärkasin.


Nii et siis isegi unes kuulun ma kallistajate sekka ja mõtlen kuidas inimesi Skype teemadega aidata.