Olen viimasel ajal palju mõelnud oma nö "kergete iseärasuste" peale ja miks need on nii nagu on. Seda, et mu mõtteprotsess on sihuke omamoodi, on vast kõik lugejad aru saanud. See on okei. Aga huvitav oleks ju ikkagi teada ka bioloogilist/teaduslikku põhjendust.
Põhimõtteliselt saab põhitegurid jaotada kahte:
* vaimsed traumad
* füüsilised traumad
Mõlemad omavad ajule (ja kõigele, mis seal sees toimub) mõju.
Vaimsed Traumad
Vaimsete traumade alla läheb siis posttraumaatiline stress ja sellele järgenud depressioon siis umbes nii vanusest 11 kuni vanuseni 24. Okei, täpseid andmeid ei saa anda, sest diagnoos tuli oluliselt hiljem.
On teaduslikult tõestatud, et aju osad, mis tegelevad emotsioonidega ja mälestustega on depressioonis inimestel 25% vähem aktiivsed ja püsivad vähem aktiivsena ka aastaid ja aastaid hiljem. See tähendab muidugi ka seda, et juhul kui ma midagi praegu tunnen (emotsioon on teaduslikult siiski füüsiliste sümptomid, millele meie oleme andnud tähenduse), mis ei ole tuttav, siis esiteks on see võõras ja hirmutav ja teiseks on võimalik et mul puudub selle väljendamiseks sõnavara ja kogemus.
Samuti võib märgata vähendatud empaatiavõimet ja osade tuntud emotsioonide puudumist. Seda, et ma armukadedust oluliselt ei tunne olen ma korduvalt maininud. Leina tundmises ma ei ole päris kindel, midagi nagu on, aga see on kuidagi kummaline. Nutta ei oska endiselt. Täpsema võrdluse jaoks oleks vaja juba uuringut.
Tasub aga meeles pidada, et aju on omamoodi muskel: lihtsam on teha seda, mida sa oled harjunud tegema. Seega, mida rohkem kindlat käitumismaneeri, seda suurem tõenäosus, et seda tuleb ka tulevikus rohkem. Seega, tagasilangus negatiivsesse mõttemalli on kerge tulema, sest rada on ees. Ja seda rada on kauem songitud, kui selle kõrvalrada.
Irooniliselt: mul ei ole enam depressioonist põhjustatud paranoiasid, küll aga on paras paranoia sinna tagasi langeda. Seega on kasutusel väga kindlad ja tihtilugu enesekesksed käitumis- ja mõtlemismustrid, mida ma vee peal püsimiseks kasutan. Nagu näiteks: "Mina ei vastuta teiste emotsioonide pärast" või "Ma ei peagi kõigile meeldima". Osadele inimestele tunduvad need mõtted elementaarsetena, teistele aga ülbete ja enesekesksetena.
Kui ma tajun, et minult oodatakse või eeldatakse midagi metatasandil (suhete sfääris, mitte siis tööalaselt), jookseb tihti juhe kokku. Mingi konflikt, mida ma pole veel suutnud sõnastada. Võibolla ma ei taha vastutada kellegi teise pärast, kui endagagi on vahel raskusi?
Võttes taustaks sisse sõidetud rajad, on emotsionaalselt 3 põhilist varjanti:
Eufooria - ülipositiivsus
Pohhuism - tuim kui tuim
Veenid läbi - no nii negatiivne kui saab
Vahepealseid olekuid on harva. Ja need on siiski vaid tunded ning negatiivsed neist kaovad enamasti nii nelja viie tunniga (aka kui on blogipost kirjutatud augus olles ja keegi reageerib sellele paar päeva hiljem, on ajaliselt juba vähemalt 40 tundi hiljaks jäätud ning ma olen ammu edasi läinud) Ma jälgin ajaliselt peamiselt negatiivseid tundeid, sest need on kõige ohtlikumad. Samal ajal tuleb muidugi teha, mida peab tegema. Tuimas olekus on see hea, et saab suht ratsionaalselt ennast analüüsida ja asjade peale mõelda - tuleb ainult mingi motsivatsioon leida.
Ja inimesed on üldiselt üllatunud, et minus on selline melanhoolne pool. Seda seepärast, et asjad saavad tehtud ja narri mask läheb kergesti peale - vähemlt sotsiaalses keskkonnas. Huumorit on lihtne teha. Ja on vahel võimalik, et huumor aitab ka august välja saada.
Tegemist on õpitud käitumisega - omamoodi hakkama saamise vorm.
Füüsilised Traumad
Pead on 10 korda õmmeldud - pooled kordadest lapsepõlves (aka aju alles nagu käsn arenemas ja imemas kõike sisse). Suurim trauma küll hiljem aga see-eest otsmikusagaras - mis on kõigest koht kus hoitakse isiksust. Migreene ja peavalusid ikka vahel on, aga diagnoosi otseselt pandud ei ole. Seega võib siit olla mis-iganes mõjutusi.
Kokkuvõte
Tegelikult on eelnevate traumade täpset mõju suhteliselt võimatu määrata. See eeldaks võrdlusmaterjaliks identse kaksiku, kellel on perfektne elu olnud, olemasolu. Ehk siis võimatu.
Samas mulle meeldib mõelda, et mul on olemas ka miski meditsiiniline/bioloogiline/teaduslik põhjendus, miks mul on raske miskite sotsiaalsete normidega kaasa minna. Et ma ei ole mitte lihtsalt mühakas, vaid vahel on see parim, mida ma oskan ja saan teha. Samas jällegi mõni teine kord olen ma äkki ka piisavalt tore, et seda kompenseerida. Ja, et see on ka okei.
Maailma on igasuguseid ajusid vaja.
Muidugi, eksisteerib ka omamoodi hirm, et ma ei suuda ennast enam üks hetk väljendada. Et ühel hetkel ajan ma välja vaid sõnademulinat, mis teistele inimestele ei ütle midagi - võimalus, et suurte traumade järel midagi mu peas lihtsalt regresseerub.
Samas on aga oluliselt tõenäolisem võimalus, et ma olen üks hetk tavapärasest niivõrd kõrvale kaldunud, et vaevlen teiste inimestega intelektuaalse kontakti leidmisega. Et ma pole mitte ajukääbik, vaid lihtsalt ei huvitu sotsiaalselt tunnustatud teemadest. Jah, see oht jääb.
Komplikatsioone viimases valdkonnas on, ja eks on alati olnud.
Peab sellest eraldi kribama üks hetk.
Praeguseni on aga leidunud alati ka mõttekaaslasi - seegi hea.
*
Jah, vahel on vaja päeva, mille jooksul ma ei suhtle mitte kellegiga ning olen lihtsalt niisama ja teen omi asju. Lihtsalt ja vaikselt.
