Olin 10 päeva Küprosel headel sõpradel külas, kes sinna mõne kuu eest elama asusid. Siit lahkumine paistab olevat läbiv tendents - pikaajalisim sõber asub juba paar aastat inglismaal.
Tagasi, olles ääreni täis soojust ja emotsioone, loksusin terve päev ja kolme lennuga. Ja ei mäletagi enam millise lennu ajal see täpselt juhtus, kui oli sihuke hetk: kuulasin pleierist muusikat, kostus järgmine lugu ja pisar voolas üle põse.
osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
nad meeldiks sulle ka
ma ei usu et sa kõiki neid tunned
ja vaevalt nad ükteistki tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt
halva esmamuljega
nad mõistavad ja
peavad endast lugu ka siis
kui neil puudub kontakt sinuga
kui teid on okkad sidumas
jagades iga mure mõõtmata
selle tõsidust
ja vahel piisab pilgust ka
kui pole tundeid sõnadesse
tõlgitud
nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub siis juhtus
kogemata
jubam88dasunustatud
nad on kõigest syngest yle
argipäeva mured rõhuvalt
ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelt ei mõjuta yldse
või ma eksin siin? on minu ja
teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad
ajada
on nad k6ik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
lähen vooluga kaasa
mu inimesed minu rahvas mu seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal igalpool
mu inimesed teavad ise et nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu armastus
nad on mu oma inimesed
ja kõik mis teen on
neile pyhendatud
kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõrax
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väke
järjelt kukkund järjel
on inimene üks kuhu lähed
ja sa võid ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid õelda et maa
mis elab ja hingab tegelt
kuulub pangale
aga kuskil raamatus on see rida
või keegi ytleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina seda teeks
iga päev näen mis koht on maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka pris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaks et mina
olen nendel
et nad on...
Pühendatud minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kõigile kes tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle
privileege
pühendatud kõigega mis mu's on
niipalju kui palju tähendab
kõige kõrval üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
kuningatele külakeeles lihtsalt
tänan võimaluse eest näidata
mis meelel südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan
verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi
by Chalice
Aitähh
Elus vs Surnud inimene
Üks jupp ühest tõlkest ühest artiklist ühest raamatust, mis mul ühes koolitunnis kõrva kõlama jäi. Autor ja raamat on küll natukene tõlkes kaduma läinud, aga austus sellegipoolest. Samuti tänud tõlkijale, olgugi et tekst on natukene keeleliselt konarlik - mõte peaks siiski välja tulema.
Mulle sümpatiseerisid need kolm lõiku igatahes piisavalt, et siia blogisse riputada.
Ahjaa, pildil väga seost polnud, see oli lihtsalt nunnu.
"Paljud inimesed ei ela selleks, et elada, vaid otsivad seda „miskit“ mille nimel elada. Nad teevad järjepidevalt asju tuleviku eesmärkide nimel, materiaalse, intellektuaalse ja spirituaalse edu nimel, järeltulijate, pensioni või isegi üldise edenemise nimel. Nad eeldavad, et nad peavad olema lõhenenud, kontrollitud ja pool-elus, kui nad tahavad ühiskonnas eksisteerida.
Elus inimene funktsioneerib tervel maneeril, olles kongruentne oma meelte, keha ja mõistuse kasutamises. Ta pigem usaldab oma loomuse funktsioneerimist, kui et toetub mingile ideoloogiale või kindlale asjale Ta tunneb end vabana, mõistes, et tal on alati võimalused ja järelikult tunneb mis temaga toimub. Ta vaatleb end pigem protsessina kui“valmis asjana“ ja ta lookleb kontakti ja võõrutuse vahel, aktiivsuse ja passiivsuse ning armastuse ja vihkamise vahel. Ta on teadlik surmast kui reaalsusest ja aktsepteerib pigem paratamatust kui hirmunult võitleb selle vastu.
Kontrastiks elusale inimesele, funktsioneerib surnud inimene väljalülitatud maneeril, keha ja mõistus on rohkem võimalused kui kongruentsed. See arendab haigusi nagu astma, hüpertoonia, maohaavad ja isegi vähki, sest ta kuulab ja usaldab rohkem oma „peaks’eid“, arvuteid ja mida „eksperdid“ ütlevad kui mis on ta loomulik funktsioneerimine. Ta tunneb end olevat lõksus ja näeb end kui väljast poolt tulevate jõudude abitut ohvrit - sedasi ta tunneb et pole vastutav endaga juhtuva ees. Ta kipub fantaseerima minevikust ja tulevikust ning on sellega kaotanud võime eksisteerida olevikus. Ta arvab et peab olema kogu aeg ühesugune ja üldiselt üritab olla kui terviklik „isiksus“. Ta üritab eitada surma kui reaalsust ja kui ta ei saa, üritab kaitsta end selle eest, seeläbi mitte kunagi elus riski võttes. "
Mulle sümpatiseerisid need kolm lõiku igatahes piisavalt, et siia blogisse riputada.
Ahjaa, pildil väga seost polnud, see oli lihtsalt nunnu.
"Paljud inimesed ei ela selleks, et elada, vaid otsivad seda „miskit“ mille nimel elada. Nad teevad järjepidevalt asju tuleviku eesmärkide nimel, materiaalse, intellektuaalse ja spirituaalse edu nimel, järeltulijate, pensioni või isegi üldise edenemise nimel. Nad eeldavad, et nad peavad olema lõhenenud, kontrollitud ja pool-elus, kui nad tahavad ühiskonnas eksisteerida.
Elus inimene funktsioneerib tervel maneeril, olles kongruentne oma meelte, keha ja mõistuse kasutamises. Ta pigem usaldab oma loomuse funktsioneerimist, kui et toetub mingile ideoloogiale või kindlale asjale Ta tunneb end vabana, mõistes, et tal on alati võimalused ja järelikult tunneb mis temaga toimub. Ta vaatleb end pigem protsessina kui“valmis asjana“ ja ta lookleb kontakti ja võõrutuse vahel, aktiivsuse ja passiivsuse ning armastuse ja vihkamise vahel. Ta on teadlik surmast kui reaalsusest ja aktsepteerib pigem paratamatust kui hirmunult võitleb selle vastu.
Kontrastiks elusale inimesele, funktsioneerib surnud inimene väljalülitatud maneeril, keha ja mõistus on rohkem võimalused kui kongruentsed. See arendab haigusi nagu astma, hüpertoonia, maohaavad ja isegi vähki, sest ta kuulab ja usaldab rohkem oma „peaks’eid“, arvuteid ja mida „eksperdid“ ütlevad kui mis on ta loomulik funktsioneerimine. Ta tunneb end olevat lõksus ja näeb end kui väljast poolt tulevate jõudude abitut ohvrit - sedasi ta tunneb et pole vastutav endaga juhtuva ees. Ta kipub fantaseerima minevikust ja tulevikust ning on sellega kaotanud võime eksisteerida olevikus. Ta arvab et peab olema kogu aeg ühesugune ja üldiselt üritab olla kui terviklik „isiksus“. Ta üritab eitada surma kui reaalsust ja kui ta ei saa, üritab kaitsta end selle eest, seeläbi mitte kunagi elus riski võttes. "
Subscribe to:
Posts (Atom)