Kui sa ükskord oled ilma jäänud sellest, mida ihkad,
siis sa hiljem üle kõige samu unistusi vihkad.
Pole oluline, kuivõrd hästi elus hiljem läheb,
sest sa tunned vaid, et kõike on nii vähe-vähe-vähe.
Kui su ümber kõik on vaikne, vaikust pole sinu peas.
Kui su ümber inimmeri, siis sind pole nende seas.
Kui sa leiad, et sinu omad päikene ja tähed -
seda sinu jaoks on ikkagi nii vähe-vähe-vähe.
Mida tunda pole saanud,
seda pole sinu sees
Millest ilma oled jäänud,
see ei oota sind ka ees.
Seda, mida sul ei ole,
seda anda sa ei saa
ja su jalge all on võõras-võrras maa.
Üsna veider on ju leida oma kolbast mõtteidu,
et su sünnipäev on üksnes ja ainult sinu pidu.
Olgu semusid, kel meelest sinu sünnipäev ei lähe,
aga sellest sulle ikkagi on vähe-vähe-vähe.
Sinu unistuste maailm enam kaua sind ei toida,
kui sa tunned, et sul millestki ei ole kinni hoida.
Kui ka elu lubab panna sulle kuldse krooni pähe,
seda sinu jaoks on ikkagi nii vähe-vähe-vähe.
_______________
Ma alles üritan aru saada, miks need sõnad mul peas kummitavad ja mida need mulle öelda tahavad. On selles midagi minust? Või kellegist lähedasest? Igatahes on need juba eilsest õhtust saati peas kinni... ja mitte lauluna vaid just sõnadena.
Cheers!
Meestest
Mõned päevad tagasi vaatasime koolis filmi Miesten Vuoro, mis kuulduste järgi on Soomes korralikult laineid tekitanud. Südamlik film, igatahes soovitan vaadata kui võimalus tekib.
Siin ka väike treiler:
Aga milles siis asi? Mis on siis selles filmis nii ootamatut?
Ega väga polegi, kui sa just ei ole väga stereotüüpides kinni. Kui sa aga arvad, et mehed on tundetud nagu raudlatid, kelle ainus mõnu elus on panna kõike mis liigub ja täristada vaenlste pihta nagu Silvester Stallone, siis see film on just sulle.
Ja mulle tundub lausa kummaline, et leidub inimesi, kes tõesti siiralt arvavad, et meestel ei ole emotsioone. See on kõige lihtsam fundamentaalne atributsiooniviga. Geenid ei mängi emotsioonides suurt rolli, ega mängi suurt rolli ka lihasmass, ega ka nais- või mees-suguhormoonid.
Ainus asi mis minu arust meeste ja naiste emotsioonide vahet tekitab on kasvatus - sotsiaalne keskkond.
Siin tekstis kasutan ma võimalikult stereotüüpset mehe ja naise käsitlust.
Olgugi, et paljud inimesed ei nõustu väljendiga "Mehed ei nuta", on see siiski juurdunud komme, et mehed on vähem emotsionaalsed. Või kui täpne olla - nad ei näita avalikult oma emotsioone. Vähemalt mitte selliseid, mis võiks neid nõrgana näidata.
Ja mis on tulemus? Meestel umbes 5 korda vähem psühholoogilisi probleeme kui naistel ja samas 10 korda rohkem alkoholismi (umbkaudsed andmed). Ei ole enamasti sotsiaalselt vastuvõetav, et mees läheb hüsteeriliselt nuttes oma sõbra juurde südant puistama. Seepärast peab ta omad asjad ise ära lahendama. Alati ei toimu see aga mitte ratsionaalselt, ning kasutusse lähevad ego kaitsed - automaatsed süsteemid mis hoiavad inimest ajutiselt korras.
Tuntuim ego kaitse on ehk eitamine. Kui palju olete te kuulnud vanadest meestest, kes on haiged, aga ei tunnista seda, enne kui on juba liiga hilja? Muidugi teeme me kõik vahel seda, aga ükski ego kaitse ei ole püsiv lahendus. Ükski neist ei laheda probleemi, vaid proovib lihtsalt olukorda subjekti vaatenurgast moonutada või eitada.
Sisemistel kaitsetel on aga omad limiidid ja kui need on ületatud, siis tuleb hakata teistmoodi tegelikkust moonutama. Cheers! Alkohol, narko, mis iganes - kõik nad moonutavad reaalsust. Vahel aitavad ka end justkui eemaldada probleemist - isoleerida.
----
Praegu rohkem aega kirjutada pole, aga ehk pani mõtlema :)
Siin ka väike treiler:
Aga milles siis asi? Mis on siis selles filmis nii ootamatut?
Ega väga polegi, kui sa just ei ole väga stereotüüpides kinni. Kui sa aga arvad, et mehed on tundetud nagu raudlatid, kelle ainus mõnu elus on panna kõike mis liigub ja täristada vaenlste pihta nagu Silvester Stallone, siis see film on just sulle.
Ja mulle tundub lausa kummaline, et leidub inimesi, kes tõesti siiralt arvavad, et meestel ei ole emotsioone. See on kõige lihtsam fundamentaalne atributsiooniviga. Geenid ei mängi emotsioonides suurt rolli, ega mängi suurt rolli ka lihasmass, ega ka nais- või mees-suguhormoonid.
Ainus asi mis minu arust meeste ja naiste emotsioonide vahet tekitab on kasvatus - sotsiaalne keskkond.
Siin tekstis kasutan ma võimalikult stereotüüpset mehe ja naise käsitlust.
Olgugi, et paljud inimesed ei nõustu väljendiga "Mehed ei nuta", on see siiski juurdunud komme, et mehed on vähem emotsionaalsed. Või kui täpne olla - nad ei näita avalikult oma emotsioone. Vähemalt mitte selliseid, mis võiks neid nõrgana näidata.
Ja mis on tulemus? Meestel umbes 5 korda vähem psühholoogilisi probleeme kui naistel ja samas 10 korda rohkem alkoholismi (umbkaudsed andmed). Ei ole enamasti sotsiaalselt vastuvõetav, et mees läheb hüsteeriliselt nuttes oma sõbra juurde südant puistama. Seepärast peab ta omad asjad ise ära lahendama. Alati ei toimu see aga mitte ratsionaalselt, ning kasutusse lähevad ego kaitsed - automaatsed süsteemid mis hoiavad inimest ajutiselt korras.
Tuntuim ego kaitse on ehk eitamine. Kui palju olete te kuulnud vanadest meestest, kes on haiged, aga ei tunnista seda, enne kui on juba liiga hilja? Muidugi teeme me kõik vahel seda, aga ükski ego kaitse ei ole püsiv lahendus. Ükski neist ei laheda probleemi, vaid proovib lihtsalt olukorda subjekti vaatenurgast moonutada või eitada.
Sisemistel kaitsetel on aga omad limiidid ja kui need on ületatud, siis tuleb hakata teistmoodi tegelikkust moonutama. Cheers! Alkohol, narko, mis iganes - kõik nad moonutavad reaalsust. Vahel aitavad ka end justkui eemaldada probleemist - isoleerida.
----
Praegu rohkem aega kirjutada pole, aga ehk pani mõtlema :)
Subscribe to:
Posts (Atom)