Koolis teada ma sain

Koolis saadakse teadupärast ikka targemaks. Siin mõned juhuslikud infokillud. Lugege läbi küsimused ja proovige ise vastata. Seejärel kerige allapoole joone alla vastuseid vaatama. Muidugi on vastusevariante veelgi :P


1. Mis on ühist Michael Jackson-il ja A.H. Tammsaare kujul?

2. Mitu minietüüdi saab esitada tunni ajaga?

3. Miks arvaks sebra, et inimene on veits lollakas?

4. Mis asi on fundamentaalne atributsiooniviga?

5. Miks tänapäeval naised enam eriti saunas alasti ei taha käia?

-----------------------------------

Vastused:

1. A.H. Tammsaare kuju, mis on praegu Viru keskuse ees pargis, oli vormist välja tulles ilma ninata. Praegune nina on muide kohalike keevitajate, mitte skulptori, leiutis.

2. Tänasel eksamil oli 9 etüüdikest umbes tunni ja mõne minuti jooksul. Pole paha.

3. Sest inimene on stressis, ilma et ta elu reaalselt ohus oleks.
Sebra on stressis, kui ta põgeneb elu eest. Kogu power kehas tõstetakse ellujäämisele, ära seedimiselt, immuunsüsteemilt jne - noh, kui ellu ei jää siis pole neid ju niikuinii väga vaja. Samas inimesega juhtub stressis bioloogiliselt sama, aga surmaohtu ju ei ole.

4. See tore väljend käib nähtuse kohta, kus me kipume eeldama, et inimest sunnivad mingit moodi käituma tema sisemised mitte välimised mõjud. Ehk, kui keegi (keda me eriti ei tunne) on tusane ja kidakeelne, siis pigem me arvame, et ta ongi sihuke imelik, mõtlemata sellele, et äkki tal täna hommikul juhtus midagi paha, mis ta käitumist ja meeleolu muutis.

See toimib ka siis kui me teame, et inimesel on palutud meiega kuidagimoodi suhelda. Ehk, kui kellelegi on öeldud, et ta käituks meiega sõbralikult ja me ka teame, et talle on seda öeldud, siis me ikka arvame et ta käitub meiega sõbralikult, sest ta ongi selline sõbralik juba loomu poolest.

Jah, meil, inimestel on mõned päris veidrad mõtlemiskiiksud.


5. Vot mina kah ei tea.



Cheers!

Kultuuri täie raha eest ja muidu

Meil siin on puhkus. Noh ja puhkuse ajal on ikka hea kultuuri nautida. Niisiis, eile käisime Jan Uuspõllu monotükki "Isa" vaatamas. Päris hea, nalja sai.

Koju jõudes vaatasime ära Vihmamehe. Ma ei olnud näinud. Päris hea film.

Sellele otsa (ehk siis kokku kella neljani öösel) vaatasime filmi Benny & Joon (1993) tõsiselt hea ja armas. Nagu ka vihmames, on ka siin teemaks hmmm nö natu teistsugused inimesed. Ja Depp mängis kah tähtsat roll.

Ja siis täna käisime Pöffi avapaugul vaatamas seda:



Nüüd on kultuurist vist küll mõneks ajaks küllalt

Tartu Jumalad: Roll

"Ameerika Jumalate" ainetel tehtud Tartu Jumalad LARP on nüüd möödas - pärislahe oli. Seega, jagan huvilistele oma rolli lugeda. Kui mängule peakski järg tulema, võib ju ometi jälle miskit uut katsetada.

-----------------------------

Tere mina olen Härra Lõhe, sõpradele Lõke.

Said juba aru, mis selle nime taga peitub? Ei saanud? Fain, ega kõik ei peagi aru saama ja ausalt öeldes parem on kui ei saa. Mulle täitsa meeldivad need tuhmid kriidid karbis. Igav oleks nendeta, surmigav. Ja surmigav igavik ei kõla just meeldivalt, või kuidas.

Sa soovisid et ma räägiksin, kuidas mul läinud on. Noh, ega paljud seda juttu just kuulnud ei ole, ja „ausõna“ seekord räägin ma tõesti kõik puhtalt ära, muidu tuleb jälle see, et üks teab teist ja teine kolmandat ja siis teevad sellised legendid kokku, et ise kah ei usu. Mitte et see mulle ei meeldiks, aga sul endal oleks raske pärast aru saada, mis toimub.

Muide, minu järgi kirjutati „Kaval Ants ja Vanapagan“. Ausõna. Olin nii Kavala Antsu kui Vanapagana prototüübiks. Heh.

Aga see selleks.

Teate, ausalt öeldes on siin maal kuidagi tuima võitu olnud. Mistanüüd oli, nii ümmarguselt tonnikese olen siin olnud ja niru lugu algusest peale. Oh kui uhke aeg see oli kui meresõitjad mööda kallast ringi ajasid ja kirikuid tuleohvriks ümber tegid. Panin leekides ringi ja lõkerdasin naerda. Paar tükki kutsusid mind appi kah ja nagu naksti siin ma olin. Ja siis ma vaatasin kuidas meresõitjad edasi kihutasid, et aina uusi maid rüüstada ja põletada.

Mina jäin muidugi üksi siia maale passima, et nagu tore on, mis ma nüüd siis teen?

Jah see esimene kord oli pea ainus kui mulle midagi otseselt ohverdati. Siis muidugi selgus, et ega ma pole ka tule ainuomaja siin. Kaali oli juba ära käinud, tulihännad ja sabatähed olid inimestel peas. Ülerahvastatus juba algusest peale, ma ütlen.

Ka Vääramatu-Määramatu oli sellel ajal olemas. Thänk God! Sain vähemalt oma privileegid paika, muidu istu siin tühja nagu... noh nagu päris mitmed seda praegu teevad. Heh.

Soomlased rääkisid, et halb võlur Louhi oli see kes varastas päikese, ning seetõttu ka maa läks pimedaks ja taevaisa hakkas uut sädet looma, millest üks kukkus siia. Louthi oli Pohjalas elav naissost nõid, ning ,muidugi suutsin ma VM-ile selgeks teha, et see oli minu kehastus – isegi nimi ju sarnane. Naksti jälle mõned sajad aastad juures. Heh.

Trikk on lihtne, mida rohkem on sul vanust, mida varem sa siia jõudsi, seda rohkem ka privileege. See oli põhiline kuidas aga jaksu juurde saada – pikendada oma ajalugu ja saada seotud kõiksugu ürgsete ja vanade legendidega.

Nüüd on muidugi juba see olukord, et Väramatu-Määramatu enam väga minuga tegemist teha ei taha. Hea olukorra olen endale välja kaubelnud, oluliselt parema kui paljud teised. Kõik jaanituled, needmised, maod, ussisõnad, lõkked, põrgu mainimised, sarvilised, hundid, ja isegi uusaasta pürotehnika täidavad natuke ka minu olemust. Naiss.

Aga ega siin väga midagi muud teha polegi olnud. Enamik ajast tegelesin, ikka oma privileegide suurendamisega, pisitasa aga vaikselt. Tead, see maa siin ongi selline vaikne ja veniv, ühtegi asja ei saa uisapäisa teha. Ja inimesed on kõik nii kuradi praktilised.

Võrreldes Minuga Islandil olen Ma ikka hoopis teistsugune. Aeglasem, rahulikum, kaalutlevam. Tõsi mul meeldib juhtmeid kokku ajada ja segadust külvata aga seda kõike tuleb teha koos suurema plaaniga. Ei mingeid ülearuseid lolluseid. Ennast tuleb enne kurssi viia, lugeda... materjali ju rohkem kui kül. Nii rahutuks ja ülbeks kui Islandil, ma küll läinud ei ole. No ise süüdi, et nüüd koopas mao mürgi all passib. Aga au tuleb talle kah anda, suutis teine seal Thorile pulmakleidi selga ajada. Heh. Uskumatu värk raisk.

Kusjuures too vasaraga vennike paneb ka siinmail ringi. Väldib mind nagu kulutuld. Keegi luges talle ette (no on tüüp, ise lugeda ei oska, loll nagu lauajalg) mis Islandil kõik juhtus ja sellest ajast saati pole ma teda näinud. Kardab et ma teen sama triki ära ja tema matcho-likkus kaob. Heh.

Aga mis siis veel siin kõik olnud on?

Nõuka ajal oli näiteks paljudel keeruline vastu pidada. Mul oli see rutiinne aeg. Eridemineerija olin. Üks päev tegid pommi ja kaks päeva hiljem leidsid selle pommi ja tegid kahjutuks – et ikka kvoodid täis saaks. Pull värk ise-enesest. Noh ja inimesed olid kah tol ajal nii uskmatud ja ettevaatlkud, et nende kulul nalja teha oli uskumatult lihtne. Piisas sellest et sa sõjaväemundri ja relvaga kellelegi ukse taha koputama läksid ja juba oli tervel perekonnal piss püksis. Hah.

Einoh, tegelikult olen ma ikka kõiksugu töid teinud. Nõuka ajal olin üks vahe ka perearst. Päriselt Päriselt – inimesed usuvad ju kõike, mida arst räägib, ega ei peagi haridust olema. Oh igasugu seepi sai aetud. Ja jälle, kui inimesi piisavalt ei tulnud, siis ma hüppasin aga vups aknast välja, maskeering peale ja patsiendina sisse. Jälle kõk kvoodid täis hahaha. Registratuuritädid kah imestasid, et miks küll mõni inimene iga päev minu jures käib.

Olid ikka ajad.

Nõuka ajast on mul, tead, vaid üks kahetsus. See oli 1986dal aastal kui juhtus suur pauk Tšernobõlis. Pagan, vot seda oleks tahtnud oma kahe silmaga näha. Täiesti ausalt.

Aga alles siis algas õige võidukäik. Rock.

Rock on lahe. Ja mitte see liibuvate lillade pükstega tüüpide rock vaid ikka see raju värk.

Olete te tähele pannud klassikalisi sümboleid rokis ja näiteks Harley vendadel? Leegid, Madu-ussid, Hundid, põrgu – kuidas ei saaks mulle meeldida asi, mis kajastab nii minu olemust kui ka mu lapsi? Heh. Uskumatu.

Njah ja siin ma nüüd olen, rock on minu elu olnud niikaua kui see on siin maamunal eksisteerinud. Tegelesin pikalt lavaliste efektidega ... teate küll Fireworks. Täpselt minu teema raisk. Rammsteini efektid on minu omadega võrreldes ikka armetud. Heh, siis tuli ka hüüdnimi Lõke. Mingi vahe kutsuti ka Sarvikuks, päris irooniline värk.

Ahjaa, mingi kiilakas irvhammas kutsus mind korra Lokilambaks, nüüd pole tal enam hammast millega irvitada.

Korduvalt olen kusjuures ka kutseid saanud, et kuskil välismaal püromaani mängida koos bändiga aga ei saa ju – reeglid on sellised. Oled siin maa küljes kinni nagu tatt ninas.

Ahjaa, et mis mulle meeldib? Rock muidugi. Lõkked, tuled jne muidugi. Tuhmid kriidid karbis ofkoors. Oh ja mulle meeldib juhet kokku ajada. Sigaret pole kah paha. Aga külma jooki ma lürpida ei suuda – kohvi, hõõgvein või siis tee. Ahjaa ja tänapäeval on ka mõned lahedad shotid kus leek peal .... vot need on ilgelt vinged.

Aga cheers siis! Kohtume kohvikus, vaatame mis nalja saama hakkab.

Mälu vigad ja kodeering

Hiljuti oli kooli tarvis mõelda mõnest juhtumist oma elus, kui tuli teha (sai tehtud) suurem valik. Valik on tahes tahtmata olukor,d kus sa ühele võimalusele ütled jah, aga kõigile teistele ei.

Aga mõelge nüüd kah mõne juhtumi peale oma elus. Ja kui see mõte-mälestus on käes, siis vastake järgmisele küsimusele:

Mis emotsioon teil selle valikuga seoses esile kerkib? Mis tunded?


Inimese mälu töötab kodeeringuga. Kõik mius mälu talletub, teeb seda koos taustaga - tunnete ja mõtete ja meeleoluga. Kogu see kodeeringukupatus aitab sul hiljem jälle neid mälestusi meelde tuletada.

Mis ma selle koolitööga avastasin on see, et mida rohkem ma suurematest valikutest ja juhtumistest oma elus mõtlen, seda rohkem tuleb sita maitse suhu. No on ikka uskumatult palju paska (kiirkorras näiteks see, et 2 korda on surm silme ees olnud ja 6 korda on pead õmmeldud, räkimata sellest et olen laipu näinud olulselt varem ja rohkem kui mulle meeldiks). Ja ma olengi naktsi kinni kogu nendes - mitte just väga meeldivates - mälestustes. Mälukodeering paistab olevat juba negatiivselt meelestatud.

Ja ma olen nüüd juba tükk aega punnitanud, nagu kunigas seal kuu ta jala läks, et leida mälestus, kus ma olen siiralt õnnelik. Vot ei tule. On küll täitsa vahvaid ja toredaid hetki, aga nali ei ole sama mis rõõm. Ei ma ei ütle, et selliseid hetki pole juhunud. Ma ütlen seda, et mu mälu tuhmistab vääga valesid emotsioone ja pöörab suuremat tähelepanu vääga valedele asjadele.

Mälu, muideks on ajas muutuv nähtus, nagu ka kõik sinna salvestatud mälestused - asi mida tasub meeles pidada järgmine kord kui ellegiga heietama satud ja detailide üle vaidlema hakad. Äkki peaks nüüd välja mõtlema mooduse, kuidas kogu negatiivne kupatus mu peas positiivse joonega üle lasta (no kõiges on ju alati ka midagi positiivset), sest mäletades vaid halba tunned sa ennast küll mõni aeg nagu Väga Visa Hing, aga lõpuks saab ka see jaks otsa.

Vot sellised mõtted seekord.

Ja ma pole tegelikult kuhugi kadunud. Lihtsalt enamus mõtetest läheb FB-sse, sest see ongi ju elu.

Ja kribatud on tulevase mängu (Larp) kohta veel teksti aga seda ei saa enne mängu avaldada.

Cheers!