Depressioon ...on tore asi

[ja enne, kui te kohe vastu hakkate vaidlema, palun lugege ja mõelge kaasa]

Viimasel ajal on mul olnud raskusi magamisega, mistõttu ma ärritun/vihastun/paanitsen ja ignoreerin ühiskondliku hea maitse tavasid oluliselt kergemini ning olen oluliselt tumedamalt meelestatud, kui enamasti. (põhjus ja tagajärg võivad siin ka vahetuses olla)

Olin Mai keskel 2 nädalat haiguslehel, tervis ütles üles, ka antibiootikumikuuril. Meelolu see oluliselt ei muutnud. Arsti arvates oleks pidanud poole kiiremini tervenema, aga keha lihtsalt otsustas mitte ennast kokku lappida - selle põhjustajaks võivad olla ka probleemid peas.


Haigena ei osanud ma oma vaba ajaga väga midagi peale hakata, nii et tegin järjekordse tiiru ülikoolilehtedel (et mis värk siis on ..läheks õpiks äkki?) ja komistasin ka erinevatele testidele/artiklitele elu kvaliteedi, rõõmu, kurbuse, depressiivsuse ja meeleolumuutuste kohta. (ka Elukvaliteedi Testi, mille tulemusi üle-eelnevas postis võis näha)


Kokkuvõtlikult: tundub, et ma olen kskmises või raskes depressioonis.

Mis aga on kummaline - sümptomite, tunnuste ja testide järgi olen ma olnud keskmises depressioonis umbes 11-dast eluaastast saati (lihtsalt vahepeal on natuke raskem ja vahepeal natu kergem). Novot siis. Miks umbes sellest ajast? See oli paras murdepunkt, millest tagasi mu mälestused lihtsalt väga ei küündi.

Unehäireid, mis on üks depressioonile viitajatest, olen ma siin blogis lausa korduvalt maininud. Mul on siin une jaoks isegi eraldi Label :P

"Mis on kõige selle kõige mõte?", ning erinevate asjade üle olen ma mõtisklenud aastaid - vahelduva eduga. Lahendus tundub endiselt kaugel.

Mul on kombeks näha asju pigem negatiivsetes toonides, olgugi et ma suudan seda vajadusel väga hästi varjata. Siiski on mu default meeleolu "nukravõitu".

jne

Sellega seoses tekkis mul aga üks küsimus: Ma olen negatiivselt meelestatud, ometi aga on tulnud aastate jooksul päris palju ja head (ning kohati ka väga positiivset) loomingut. Kui ma poleks masenduses olnud, äkki ma poleks midagi kirjutanud? Ma ei oleks ju see inimene, kes ma olen praegu.

[Siinohas tasub mainida, et esimesed lullarid tulid peale esimese korraliku armumise... noh mittetoimimist. Kurbuses siis. ]

Ja polegi ma selle ideega üksi. Siin on üks eelmise aasta artikkel täpselt sellesse teemasse.


Eks igal asjal ole omad plussid ja miinused.

Cheers