Eile vaatasin lõpuks ära filmi "The Living Matrix". Ma olin selle olemasolust teadlik ehk sama kaua kui see olemas on olnud, aga ei suutnud seda kuidagi omandada. Nüüd sai see lõpuks tellitud ja oh imet, samal päeval kui oleks pidanud saama kätte ametliku paki sain ma selle hoopis sikutada ja ära vaadata (kuna ametlik versioon on siiski ka minu poole teel ja filmi loojad on oma tasu saanud, ei ole ka eetilis-emotsionaalselt mingit konflikti). Kes pole sellest filmist kunagi kuulnud - soovitan. Vaadake vähemalt ära treiler mis neil kodulehel on. Paljude jaoks pole selles filmis ehk midagi uut, teistele on aga maailmavaadet ja suhtumist muutev.
Filmi põhi ideeks on see, et kui füüsika on juba ajakohane (Kvantfüüsika on tunnustatud), siis bioloogia ja keemia ei ole veel nii kaugele jõudnud ning baseerub endiselt Newtoni aegsetel maailmavaadetel ja tõdedel. Selles peab paratamatult toimuma murrang.
Kui see film on vaadatud ja seeditud võite näiteks ette võtta filmi "The Secret" nagu minul juhtus. Kui TLM annab teadusliku tausta ja teooria kuidas emotsioonid ja mõtted võivad mõjutada nii meie füüsist kui ümbruskonda, siis "The Secret" annab otseseid juhtnööre kuidas ja millele tasub energiat kulutada.
Paljud kindlasti mõtlevad, et "Bläh, jälle miski eneseabi. Olen küllalt ilus, tark ja osav. Pole sellist jura vaja" ja ma ei vaidle vastu. Samas on ju alati võimalik veel paremini ja miks mitte uurida, proovida katsetada. Kes sellest kaotab?
Nagu ütles Eric Pearl (The Reconnective Healing süsteemile aluse panija ja selle koolitaja):
"Kui ma proovin kedagi ravida, siis kõige halvem mis võib juhtuda on see et ma näen välja nagu idioot vehkides kätega õhus. Kõige parem, aga see kui inimene paraneb".
(ei ole sõnasõnaline tõlge).
Nii et suhtumise motoks peaks olema mitte "Uudishimu tappis kiisu" vaid "Kes katsetab, see kaua elab" (ofc mõistuse piires - et tuumajaamas ikka kõike ei katseta, eksole :P)
Cheerios!
