Uudishimu

Mulle on viimasel ajal mainitud, et ma olevat laisaks muutunud - ei vinnavat enam blogi kirjutada. Päris nii see siiski ei ole. Lihtsalt tegemisi ja mõtlemisi on palju.

Vahel tasub ju ometigi lihtsalt maha istuda ja mõelda. Eriti praegusel ajal kus terve maailm ja meie riik paistab olevat kergelt p****e kukkunud või sinna kukkumas. Majanduslikult siis.

Vahel tasub mõelda asjade üle meie ümber. Mõelda ühiskonnast ja maailmast, majandusest ja selle surutisest. Mõelda, mis on tegelikult tähtis. Mõelda inimestest. Mõelda tunnetest. Mõelda suuri ja väikeseid mõtteid.

Mõtlemine on kohati lausa sõltuvust tekitav, sest mitte kunagi ei jõua mõtted täiuslikkuseni ning sa oled neid sunnitud veel lihvima. Lihvima, kuni need hakkavad järjest loogilisemad tunduma. Sealjuures on vaja ka mõtteid enda jaoks tõestada. Ja ometigi teed sa seda teadmisega, et kunagi tuleb uus informatisioon, uued teadmised, mis jällegi täiustavad mõtteid. Nii et ka see lihvitud kuju pole jääv.

Aga, mis on siis sellest suurest mõtlemisest kasu? Kas maailm muutub kui ma selle peale mõtlen?
Ei, st mitte just otseselt, aga perspektiiv muutub. Ning sealjuures peab olema ka taust, mis perspektiivi toetab. Mitte see, mis kosneb lausest "Nii on ja kõik" või selle samamõttelistest variatsioonidest (nii see maailm juba on/ nii oleme me loodud .... jne) Selline suhtumine saab olla ainult inimesel kel puudub uudishimu. Ja ometigi olime me väiksena ju kõik uudishimulikud.

Aga kuhu see uudishimu siis kaob?

Kuidas saab mõtlev inimene (homo sapiens) üldse midagi aksepteerida küsimata, miks, kuidas, mismoodi ..... ?

Vaadake oma ümber ja ma olen kindel, et te avastate paljut, mille kohta te pole kunagi isegi küsimusi esitanud, rääkimata mõtlemisest.