Kui hea raamat!

Kõigile lugejatele üks hüva raamatusoovitus: Bruce H. Liptoni "Uskumused ja Bioloogia"
Selleks aga, et teie lugemiselamust mitte liialt ära rikkuda, ei hakka ma sisu ümber jutustama, vaid kasutan kirjelduseks netis leiduvat raamatu lühiülevaadet:


„Uskumused ja bioloogia” on teedrajav teos uue bioloogia valdkonnas. Autor dr Bruce Lipton on endine meditsiinikooli õppejõud ja teadlane. Ta on koos teiste eesliini tead­­­las­tega põhjalikult uurinud mehhan­is­me, mille abil rakud informatsiooni vastu võtavad ja töötlevad. Nende uuringute tulemused näitavad meile elu olemust täiesti uue nurga alt. Tuleb välja, et geenid ja DNA ei kontrol­­li­ meie bioloogiat, vaid hoopis DNAd kont­­rollivad väljastpoolt rakku saabuvad signaa­lid, sealhulgas energeetilised sõnumid, mis pärinevad meie positiivsetest ja negatiivsetest mõtetest.
See raamat, mis analüüsib uusimate ja parimate rakubioloogia ja kvantfüüsika uuringute tulemusi põhjalikul ja lootust sisendaval viisil, on tõeline läbimurdeteos, mis näitab, et mõtlemise ümberõppimise abil saab keha muuta. Selle raamatu lugemise järel mõtled sa oma mõtle­mi­sest hoopis uuel moel. Uued rabavad teadusavastu­sed aju funktsioneerimise biokeemiliste aluste kohta näitavad, et su mõtted mõjutavad kõiki su keharakke. Autor, kes on tunnustatud rakubioloog, kirjeldab põhjalikult molekulaarseid radasid, mis seda efekti vahendavad. Lipton demonstreerib lihtsas keeles, hulgaliselt illustratsioone, huumorit ja igapäeva­elust võetud näiteid kasutades, kuidas uus teadus epigeneetika sunnib meid meele ja mateeria seoseid põhjalikult ümber hindama ning millist sügavat mõju see meie isiklikule elule ja kogu meie liigile avaldab.
PhD Bruce H. Lipton on pälvinud teaduse ja vaimsu­se ühendamise eest rahvusvahelise tunnus­tuse. Ta on hariduselt rakubioloog, kes on töötanud­ Wisconsini ülikooli meditsiini­koolis rakubioloogia õppejõuna ja viinud hiljem Stanfordi ülikooli meditsiinikoolis läbi mitmeid teedrajavaid eksperimente. Ta on olnud kümnete tele- ja raadiosaadete külaline ning paljude rahvusvaheliste konverentside peaesineja. Liptoni murrangulised rakumembraani uuringud on avanud tee uuele teadusele nimega epigeneetika ning teinud temast uue bioloogia juhtfiguuri.

Vot nii! Kui see ülevaade tundub teile jabur siis seda enam soovitan lugeda. Loogika, lihtsus ja ilmekus on piisavalt hea, et igale lugejale teooriat seletada. Pealegi pole tegemist puhtalt tuima teadusraamatuga - Lipton räägib ka oma eluseikadest, mis ta avastustele viisid ning teooriat täiendasid.


Kes raamatupoest osta ei raatsi/saa, sellele võin raamatut ka laenata.
(Kes on laisk ja torrenteid tunneb, võib leida ka Bruce Liptoni loengumaterjale või filmi "The Biology of Perception/The Psychology of Change", mis sama ideed edastavad - lihtsalt vahi silmad punnis ja saad ka targaks)

Mõtlemiseni

Uudishimu

Mulle on viimasel ajal mainitud, et ma olevat laisaks muutunud - ei vinnavat enam blogi kirjutada. Päris nii see siiski ei ole. Lihtsalt tegemisi ja mõtlemisi on palju.

Vahel tasub ju ometigi lihtsalt maha istuda ja mõelda. Eriti praegusel ajal kus terve maailm ja meie riik paistab olevat kergelt p****e kukkunud või sinna kukkumas. Majanduslikult siis.

Vahel tasub mõelda asjade üle meie ümber. Mõelda ühiskonnast ja maailmast, majandusest ja selle surutisest. Mõelda, mis on tegelikult tähtis. Mõelda inimestest. Mõelda tunnetest. Mõelda suuri ja väikeseid mõtteid.

Mõtlemine on kohati lausa sõltuvust tekitav, sest mitte kunagi ei jõua mõtted täiuslikkuseni ning sa oled neid sunnitud veel lihvima. Lihvima, kuni need hakkavad järjest loogilisemad tunduma. Sealjuures on vaja ka mõtteid enda jaoks tõestada. Ja ometigi teed sa seda teadmisega, et kunagi tuleb uus informatisioon, uued teadmised, mis jällegi täiustavad mõtteid. Nii et ka see lihvitud kuju pole jääv.

Aga, mis on siis sellest suurest mõtlemisest kasu? Kas maailm muutub kui ma selle peale mõtlen?
Ei, st mitte just otseselt, aga perspektiiv muutub. Ning sealjuures peab olema ka taust, mis perspektiivi toetab. Mitte see, mis kosneb lausest "Nii on ja kõik" või selle samamõttelistest variatsioonidest (nii see maailm juba on/ nii oleme me loodud .... jne) Selline suhtumine saab olla ainult inimesel kel puudub uudishimu. Ja ometigi olime me väiksena ju kõik uudishimulikud.

Aga kuhu see uudishimu siis kaob?

Kuidas saab mõtlev inimene (homo sapiens) üldse midagi aksepteerida küsimata, miks, kuidas, mismoodi ..... ?

Vaadake oma ümber ja ma olen kindel, et te avastate paljut, mille kohta te pole kunagi isegi küsimusi esitanud, rääkimata mõtlemisest.

Ärgake ülesse!

Vennad ja õed, silmad kui söed
Pilk kaob kaugustesse
Me valed ja tõed, tunded ei loe
Jõuame massidesse
Kas vajate abi – ah?
...
(EKMA)

Teretulemast lehele kus pole pikka aega olnud ühtegi uuendust. Proovime nüüd võimalikult lühidalt (sest kes ikka vinnab 2 km pikkuseid kirjutisi lugeda) ja asjalikult möödunut kirja saada.
Samuti prooviks asja võimalikult hästi vormistada, et kel soovi saab lugeda vaid lõiku, mis huvi pakub. Niisiis...

30 jaanuar kell 11.00 käisin ma juuksuris.
Tähtis sündmus tõesti, eksole. Kes aga mind lähemalt teab, on kindlasti informeeritud ka asjaolust, et olen juba aastaid olnud juuksurite poolt tagaotsitavate nimekirjas. Juhtus, et sattusin hea juuksuri juurde ja oli täitsa lahe (ja ma tean et see võib tunduda natuke gay, aga mis siis :P)
No paganama päralt, kui satud ikka kokku inimesega, kes teeb oma tööd juba kaheksandat aastat järjest, naudib pea igat hetke sellest ja pole kaotanud sära, siis see on juba midagi suurt. Kuna enne olid ikka mitu aastat kasvatatud blondid kiharad ja nüüd on noaga näsitud käharpea siis sai olude sunnil selle isikuga kõva tunnikese juttu ajada. Lahe oli.

14.-15. veebruar tudengite teatripäevad Viljandis.
See kogemus oli joovastav (see on vist tõesti parim sõna selle kirjeldamiseks). Peale teatrelamuse ja joovastuse sai isegi kantri saatel tantsu vihutud. Seltskond asendamatu. Õnneks algas mul kohe peale seda üritust puhkus nii et sain ennast ka korralikult välja puhata (magada).
Vaadates teisi truppe tekkis aga hinges häiriv kripeldus. No vaatad ja mõtled, et kas nad ise ka teavad miks ja mida nad teevad? Meil on 'õilis' missioon: leida ühiskonna mädapaise ja siis suruda laval sellele täie p-ga. Et siis eesmärk vaatajat nii lõbustada kui ka mõtlema panna. Teistel truppidel oli see eesmärk kohati täiesti püstitamata. Olid laval, tegid midagi, aga miks ja mida, seda ei tea. Ja sellisel juhul tekibki vaatajal küsimus, et kulla inimene, miks sa nüüd tegelikult seal laval oled? Lihtsalt selleks, et lõbus oleks? No olgu, aga siis tee nii et sinu lõbusus ka publikuni jõuaks, eks ;)
Pildil selle hooaja viimne Invasioon! ja esimene kord, kui mind selles kontekstis lavalaudadelt fotosilma on püütud. PS! Võtmed kaelas lava taga vaikselt liikuda on suht keeruline - kolisevad kuramused.


Kes ütles Mjäu?

Tutvumisvoor alaku!

Nimi: Konfuutsius Kaf-Kaf

Vanus: Nii kolme -nelja kuu kanti.

Päritolu: Koos vennaga trepikojast leitud ühe vanema naisterahva poolt. Nädalase ootamisega sai uue kodu.

Sugu: Mees (Veel! Mõne kuu pärast tuleb Naksti protseduur!)

Liik: Kass

Tõug: Misasi?

Parasiidid: Väljasuremisohus

Meeldib: kilekotid, varbad, juustuhais, kõik millel saab küüsi teritada (ehk siis Kõik!), tähelepanu

Ei meeldi: sidrun, pritsuti, kõrvade puhastamine, vannis käik

Et siis kõigi suureks üllatuseks võtsime endale kiisu. Eks ta alguses paras Smelly Cat oli, aga nüüd juba võtab ilmet (ja kaalu - issand juma kui suur ta juba on). Vajab tööd ja vaeva, aga küll ta lõpuks ka puhtaks poisiks saab (kõrvad on veel mustad - lestad ja muu jama - aga asi paraneb).
Ja nüüd milljoni dollari küsimus: Kas ma pole mitte kasside vastu allergiline?
Vastus: Olen jah, aga mis siis? Kas allergikuna peaks vältima allergeene või nendega just koos viibima, et keha harjuks? Mina pooldan teist varjanti. Proovige ise näiteks tolmu vältida - Oh kui hirmus oh kui jube, meie kodus on tolmukübe!!! - No sry ei tööta! Pealegi muutute veel liiga paranoiliseks. Olgugi, et meditsiiniline soovitus oleks ju enda immuunsust tablettidega veel rohkem segadusse ajada, ei kavatse ma seda kah teha. Vot olen ja harjun. Tema harjub kah.
Ega väga midagi muud polegi juhtunud kui see et lahtised haavad paistetavad mõneks ajaks natuke üles. Eriti kiisu hammustused ja küünistused. Samuti kui ajada pardliga habet, siis on vahel tunnikeseks nägu täitsa punane. Ahjaa ja üks kord sattus mul kiisu karv silma - külm vesi aitab!
Igal asjal omad plussid ja miinused ning olgugi et Kaf-Kaf on kohati ikka päris rumal, on tema uudishimu nakkav.

Siia ka mõtisklus teemal miks on lemmikloomad peremehe nägu ja vastupidi: Kuidas õpivad loomad? Matkides. Kuidas õpivad inimesed? Matkides (tõsi, on inimestel ka teisi viise kuid ega see kõige lihtsam ja primitiivsem siis ära kao) Ja nüüd äkki tundub asi ju täiesti loogiline. Liikide vaheline nii füüsiline kui ka psühholoogiline erinevus ei luba küll 100% matkida kuid mingi sarnasus tekib kindlasti.


Käisin vabatahtlikult Pärnus ööklubis.
Ma võin käia rokiklubides kuid ööklubi on koht kuhu on mind eelnevalt vaid mõned korrad rohkem või vähem sunniviisiliselt veetud (seltskonna poolt siis). Seekord läksin aga täitsa ise. Ja me isegi mitte ei mainigi seda, et ma läkisn sinna kella kuueks ja lahkusin umbes seitsmest (õhtul siis, mitte öösel). Noortebänd 2009 nimelt. Aga kui laval esineb bänd mille laulja on sõps ja pealegi sõnad, mis suust tulevad on kohati sinu lihvitud, siis miks ka mitte kohal olla ja vaadata/kuulata. Tüübid said endasi, nii et järgmine kord saab neid juba Tallinnas näha.
Ja pidage meeles: Neile meeldivad kiisud!


Täismeik ja peaaegu pulmakleit
Vot siis selline alapealkiri. Pilte ma parem kõigile ei näita. Aga toimus siis mäng (LARP) Tetrilaboris, mille plot oli seekord moeshow. Pealegi veel tuleviku moeshow. Ja mina polnud mitte ainult modell vaid ka hull moelooja, kel sooviks peale moeshow oli ka kogu sealne seltskond ja kupatus tavasse lennutada (seltsimees dünamiidi abiga otseloomulikult). Õnneks või kahjuks löödi mind miski hetk uimaseks, võeti kleit seljast ära, pandi käed raudu, no ja siis kui ma meelemärkusele tulin lasti ka lõpuks maha. Eks see saab juba omamoodi harjumuseks, et Maskeraadi (siinkohas mõeldud seltskonda mitte mänguseeriat) mängudel olen ma alguses paha tegelane ja lõpus surnud. Ekstreemne, hullumeelne ja lõpptulemusena paganama lahe.
Mängujuhtidele, kes julgevad proovida ja katsetada uusi asju, tuleb au anda.
Kes siis ikka vinnab magamismatist tehtud mõõgaimitatsiooniga kogu aeg mööda võsa ringi joosta?


Ja lihtsalt kiusuks veel üks pealkiri:
Jutt, millega ise rahul - lihvimisel!
Vot nii. Ega ma üldiselt väga oma kribamistega rahul pole, kuid seekord paistab, et miskit päris vahvat on valmimas. Mõned indiviidid on juba musta teksti lugenud ning vastukaja on üldiselt päris positiivne olnud. Aitähh lugejatele, sest vaid nii kui keegi teine loeb ja kriitikat pritsib, saab täiustada kirjutist. Viimane lihv veel ja vaatame, ehk saab isegi Algernoni üle pika aja (ning ka oma karvase käpa taaskord eestu ulme ukse vahelt sisse).


Hetkel ei tulegi rohkemat meelde
Ehk kohtume veel me ja varem