Kirjandusest ja muust

Paar päeva tagasi lugesin ühe Kafka jutu läbi. Paganama päralt, see oli hea. Peaks vist seda autorit veel hankima, uurima ja puurima. Üldse on päris vahva kui keegi kõrval õpib maailmakirjanduse eksamiks ning terve elamine on huvitavaid ja vähem huvitavaid aga mulle tundmatuid raamatuid täis. Ja saan ka miski aimduse tänapäeva kirjandusest aidates elukaaslasel õppida. (Kui aga tema teeb seda kohustusest eksami vastu siis mina uudishimust ja täiesti vabatahtlikult :P ).

Veel raamatutest: "Musta pori näkku" polnud ka paha raamat. Kuna ma aga harrastan raamatusse sitaks sisse elda, on mu sõnavara viimasel ajal kergelt vürtsikam olnud. Seda on vist märgata ka tänasest tekstist?

Suure sisseelamise tõttu ei suuda ma aga näiteks lugeda realismi. Zola Söekaevurid oli mu elu üks suurimaid kirjanduse alaseid pingutusi. Ma elan raamatutesse nii sisse, et kui ma lugemise lõpetan, loeb mu alateadvus edasi tekitades seoseid minu elu ja raamatu sisu vahel. Ja muidugi hakkan ma teatud määral kohe kehastama peategelast, endalegi teadvustamata. Kohati on see muidugi jube lahe, aga samas ka ohtlik. Ka Salingeri "Kuristik Rukkis" oli omaette karm ning sai nüüd eelmise aasta lõpus minu poolt väikese tänapäevase überjutustuse, mis polnud just täielikult fiktsioon.

Hetkel on pooleli ka Peep Vainu "Kõige tähtsam küsimus". Ka see pole paha. Paneb mõtlema. Mõtlemine on hea. Mõmm.

Siia üks tsitaat tsitaadist raamatust, millega ma õnneks või kahjuks pean 100 % nõustuma:
"Tead sa, vanasti arvasin ma, et kui me saame vanemaks, läheme ka targemaks. Asi pole üldse nii. Kui ainult mõelda oma vanade koolikaaslaste peale, siis on selge - need, kes olid ahvid, on ikka ahvid edasi. Kusjuures nüüd on nad veelgi nõmedamad."

Sattusin hiljaaegu kooli kokkutulekule ja tõsi, ma ei taha seda rohkem teha. Tänu eelnevale tsitaadile, saan ka otse põhjendada, miks see nii on. On vaid kindlad õpetajad ja kindlad õpilased, kelle heaolu ja elu mulle üldse korda läheb ning neid pole just teamis palju. Ülejäänud võivad minu poolest kasvõi persse kerida (sorry vürtsika väljendi eest, aga nii see on), eksisteerida või mitte eksisteerida, mul on täiesti savi (ehk eelistaks isegi pigem nende mitteeksisteerimist, paraneks natuke ühiskonna kollektiivne mõttevõime).
Eliitkooli suur probleem on see, et õpilastele sisendatakse kogu aeg, et nad on erilised. Jah, on tõesti erilised, oskavad hästi matemaatikat, aga elus on ka oluliselt tähtsamaid asju kui mate ja paljudel on seal valdkonnas puudujäärid. No ja kui sa sisendad ahvile kogu aeg, et ta on eriline siis saad sa lõpuks ülbe ahvi, kes arvab et on kõigist teistest parem. Aga ahv jääb ikka ahviks.


Viimastel päevadel olen lugemisega mõnesmõttes laisaks muutunud. Nimelt loen koomikseid. Taasavastasin enda jaoks Sandmani. Taasavastasin ka kunstilise väljundi. Neid kahte kokku pannes tuli selline pilt (mis on juba ühele heale sõbrale ära lubatud):



Tasub tähelepanu pöörata ka taustal olevale kollasele vaibale. Nimelt tuunisime natuke enda pesa: uued kardinad, vaip ja diivani aseaine. Üldmulje on oluliselt parem ja soojem.


Mis veel uudist? Kindlasti tasub siinkohas ka ära mainida teistkordse onustumise. 17 Jaanuaril nägi sünnitusmaja lambivalgust väike neiu nimega Merlin.


Ojah, aitab vist tänaseks küll, ongi kuidagi pikaks see kirjutamine läinud.
Vahel lihtsalt on vaja.