Mytofesti kroonika

Taani jarli Sigvald Soehänna naise Freda Ilusilma õukonna noore skaldi Adils Käbekeele pajatused möödunust, mis kõik oma silmaga nähtud ning seepärast ka tõene on.

Taanimaal läksid asjad käärima kui halb kirikuvein ning jarl Sigvald Soehänd sai mõrvatud omaenese lihase venna poolt. Suures madinas ka linnus sai maatasa põletatud nii, et isegi suitsevat teivast sest alles ei jäänd.

Ei jäänud ka meil muud üle kui võtta jarli naine Freda Ilusilm ning nende laps Ulfr ning pageda. Ei leidunud selle tarvis ka paremat kohta kui Kassinurme kuningriik, kus Ilusilma isa Vägimeel Verekirves kuningaks pidavat olema.

Polnud meid palju sel teekonnal. Oli kuninganna lapsega, tema amm (kes oma närvide rahustamiseks oli ka mõdu kaasa haaranud), teenijanna Yrsa (kes kaunis kui lill ja eriti silma jäi), õuedaam kelle nimi siinkohas ei meenu, Helge Ravitseja, kes valdas ravitsemise kunsti ja ihukaitsesalga ülem Olof Tugev mõne ustavama mehega, kelleks Haldvan Mõistlik, sõjard Raudrusikas ning mina, kes ma küll teistele meestele jõu poolest alla jäin kuid mitte ustavuses.

Räsituna, väsinuna ja vaevatuna jõudsime me kohale kantsi millest nii mõningaid võikaid lugusi olin kuulnud. Sealse kuniga kaugeks eelaseks olla olnud Mustvälja Turm, kes kõigest paarikümne kange mehega olla maha löönud eelmise kuninga ning selle mitmesaja pealise armee. Mustvälja Turma kohta oli veel paljustki võigast räägitud ning niisamuti ka praeguse kuninga Vägimeel Verekirve kohta, kes igati oma nime vääriline pidavat olema.

See kants oli ilus ning kaitstud tihedate padrike ja sügavate mäeahelikega. Kuningriigi krooniks oli linnus, mis vaid vähe jäi alla tollele, mis Taanis hävinud oli. Kuigi oli rahu aeg, paistis kõigil tegevust olevat küllaga, olime saabunud just Olevipäeva pidustuste alguseks. Peatselt saabus ka hüva sõnum, et järgmisel päeval pidavat pidustustele saabuma Freda ihukaitsesalga ülema Olof Tugeva verevend koos oma võiduka sõjasalgaga. Nüüd võisime me kergemalt hingata ning ka pidustustest osa võtta, teades et pärast neid saab rohkemate meestega kodumaale tagasi ning asjad korda ajada.

Kuuldes, et nende maale on saabunud võõra maa skald, kutsusid pidukorraldajad mind järgmise päeva pidusimal õhtusöömaajal kuninga meelt mõne jutu või värsiga lõbustama, millega ma ka igati nõus olin. Kuid oh õnnetust: just siis kui olin hiides maha istunud, et kuninga auks värssi kirjutama hakata, tuli mitu meest ning võtsid mu väärtusliku sule endale. Ei olnud mul tol hetkel ka relva käepärast võtta ning seetõttu ei saanud ma oma sulge ka kohemaid tagasi nõutada. Nõnda jäigi kirjutamata värss kuningas Vägimeele auks.

Juba tolsamal õhtul algas pidu. Ohverdati hingedele, austati madusid, hüüti kaitseks jumalate poole ning kuningas kuulutas välja relvarahu terve pidustuste ajaks, mille rikkujatega lubas ta isikus tegeleda. Ning trall läks lahti. Oli mõdu, oli veini, oli nalja ja naeru moosekantide pilliviiside saatel. Kuid ei möödunud ka see õhtu juhtumisteta.

Kui juba mitu toopi oli tõrviku valgel sisse võetud saabus meie laagriplatsile võõras, kes kohe maha istus ja valju häälega kuulutas:”Kus kuninganna on? Mina olen assassiin!” Olime juba valmis oma relvi võõra vastu tõstma, kui selgus et tema mitte kurjade kavatsustega meie juurde polnud tulnud ning tema lihtsalt kohalikku keelt väga hästi ei valda ning sellest arusaamatus tekkis. Eks jagasime siis temalegi mõdu ja tubakat ning rääkisime maast ja ilmast. Kuid igaks juhuks saatis kuninglik väepealik Agu Aulemb kuninganna kaitseks veel paar eriti kogenud sõjardit. Nood aga otsustasid ühendada meeldiva ja vajaliku ning võtsid ka mõdust oma jao - oli nii turvalisim kui ka lõbusam

.

Kuid ega me kogu aja ka laagriplatsis mööda saatnud, kaesime ka kõrtsu. Seal aga oli kahel noorel just üks kana kitkuda, mida kogu kõrtsirahvas kaema oli tulnud. Oli seal kuningliku väepealiku poeg Atko Vahetera, kes olla just oma sõjasalgaga tagasi kodumaale naasnud. Oli seal ka lauaülem Välemeele vanem poeg Erik Sõnakas, kel mitte ei meeldinud, et noorel sõjasangaril temast rohkem tähelepanu osaks sai. Sõimas ja sajatas ta seal teist kui ka teise vanemaid sõnadega, mida mitte ei julge siia kirja panna, tõmbas välja ka mõõga, et asja klaarida. Pakkusin ma küll välja mõtte vaenupooltele tasuta mõdu anda, et nood maha rahuneksid kuid ei olnud sellest abi. Kui väga Atko ennast ka tagasi hoidis, murdus ka tema meel lõpuks ning hoolimata kuninga keelust haaras temagi mõõga. Atko oli karastunud sõjamees ning võitlus lõppes vaid paari hetkega. Erik jäi küll ellu kuid vaakus hinge, Atko aga sai vaid mõne haava ning põgenes.

Ei möödunud sellest juhtumisest palju kui meie laagrisse tuli vaevaliselt lonkav, valge habeme ja juustega vanamees, kes paistis olevat lausa hinge vaakumas ning hädasti ravitsejat palus. Läksingi püüdma meie õuedaami Helge Ravitsejat, kes oli tol hetkel just kõrtsus ruunidega ennustamas, samas kui võõras Olofi valvsa pilgu alla jäi. Nii kui Helge oma pilgu üle võõra lasi, tekkis tema näole muie. Ei olnud võõra puhul tegemist kellegi muu kui Atkoga endaga, kes oli end osavalt varjanud. Nõda osavalt, ei ei mina ega Olof teda esialgu ära tundnud. Kuna Atko oli siiski meie emanda Freda lapsepõlvesõber ravis Helge ta terveks. Et head tahet mitte halvasti tasuda ning et meile mitte sekeldusi kaela tõmmata läks Atko seejärel oma teed.

Kuna polnud veel hilja, jätkasime pidustuste nautimist. Mõdu ja vein oli hää, muusikud lummavad ning kuninganna teenijanna Yrsa oli kaunis kui lill.

Jägmisel päeval saime uudiseid, et Atko oli kinni püütud ning vangistatud. Kuid ka vangina sai ta ringi liikuda, sest olid vangivalvurid tema kunagised sõjasulased ning Atko aumehena ei kippunud ka enam pakku pagema. Samauti olid vahimehed kinni püüdnud röövlisalga, kelle käest leiti ka minu kallihinnaline sulg. Juba selsamal õhtul pidi nende üle kohust mõistetama nagu ka Atko üle.

Lõuna ajal tegi kuningliku lauaülema Välemeele noorem poeg Harald Väsimatu ettepaneku, et ma viiekümne kulla eest kohtus tema venna poolt ja Atko vastu tunnistaksin. Ei meeldinud mulle see mõte mitte, ning läksin nõuga Olof Tugeva jutule. Jõudsime nõule, et nõnda ei lähe see mitte ja ka teised äraostetud tunnistajad tuleb kuninga ette tuua. Kohtusse minnes võtsime ka relvad ühes. Oleks hää meelega ka Olofi verevenna sõdalased kaasa võtnud, kuid nood olid just osa võtnud kuninglikust möögaturniirist ning vajasid puhkust.

Kuid kohtus ei läinud kõik mitte nii kuis arvanud olime. Kui saabus minu kord ning ma kuningale suleröövist rääkisin, ei tahtnud ta mind mitte uskuda. Ta olla nimelt kunagi kuulnud üht värssi, mis kuninga võimu üle nalja tegi ning kuna teisi värsitegijaid ei teadnud, pidin mina selles süüdi olema. Lisaks arvas ta, et mu sõna miskit ei maksa kuna ma kirjutan valet. Rääkisin, mis ma rääkisin, kuid ei olnud sellest abi miskit.

Soovis ta siis veel minu ja röövlitega käesurumist teha, et näha kes tugevam on. Kuna olin juba pikalt olnud üks kuninganna kaitsesalgast ning skald alles värskelt, jäi vana ja põdur kuningas mulle alla, samas kui röövlitest – keda kinnipüüdmisest saat piinatud ning söögi ja joogita oli hoitud - oli ta tugevam. Seletasin ma aga edasi, et ei olnud mul röövi hetkel relva ühes, kuid ka see jutt ei meeldinud kuningale. Ja isegi kui lõpuks toodi välja sulg, mis röövlite käest saadud, ei tahtnud kuningas seda mulle tagastada – tahtis tema hoopis selle teravast peast endale vibunoolele otsa teha. Ainult tänu Fredale, kes kuninga kõrval istus ning oma isale nõu proovis anda, tagastati mulle sulg. Kuid kuningal oli okas hinges selle värsi pärast, mida ta kunagi kuulnud oli, ning seetõttu käskis ta timukal mulle otsaette “poeet” tätoveerida, et kõik teaksid kes ma olen. Suutis ka seekord Freda mind välja rääkida nii, et timukas ise sai valida kuhu seesugune kiri tuli paigutada. Valis ta selleks minu vasaku käe keskmisema sõrme. Ei teadnud aga timukas kirjatarkust ninga ma pidin teda seejures aitama, kirjutades sõna enne paberinurgale üles. Kui kiri valmis, näitasin ma seda uhkelt kuningale – ei seganud mind, et amet näpul kirjas oli.

Kuid röövlite asjus oli veel tunnistajaid. Peale mind võttis sõna üks kaupmees idamaadest, kelle saatkond oli röövlite poolt tapetud. Ei läinud ka sellel kaupmehel hästi. Kuna tema jutt pidi olema kuningavõimus kahtlemine, taheti teda kohe timuka juurde saata. Mis temast aga edasi sai, ei oska ma öelda, sest olin sel ajal just timuka juures tundmatu värsi eest karistust saamas.

Ei tundunud selline kuningas mulle mõistlik kuid õiglus tuli jalule saada. Kui algas rääkimine Atko ja Eriku mõõduvõtust, hüppasin ka mina püsti ning kuulutasin, et kõik Atko vastu tunnistajad on kinni makstud ning mindki taheti kinni maksta. Seepeale läksid kuninga pääs asjad liiga segamini ning lasi ta mu ära viia, samasse kongi kus olid teeröövlid, kelle vastu olin just tunnistanud. Mis kohtust edasi sai, ei oska ma seetõttu rohkem öelda – olin ma tegevuses röövlite eemal hoidmisega. Ka nemad tahtsid kuninga eeskujul mulle tätoveeringut teha, kuid seda suulakke ja läbi persse. Õnneks suutsin ma neid piisavalt kaua eemal hoida, kuni tuli Olof ja mind seaduse kohaselt kongist vabastas. Oli nimelt kuningas arvanud, et mulle valetunnistuse eest raha juba kätte maksti ning juba selle eest tasus mind kongi saata. Olof oli aga koos terve saatkonnaga mu asjad läbi vaatand ning kuna seal sellist kulda ei leidunud, polnud ka põhjust mind vangistuses hoida. Atko aga jäeti pidustuste lõpuni vahi alla.

Ei ole mina enne kuulnud kohast kus ausatele meestele selliseid karistusi kaela saadetakse, seetõttu olime järgnevad pidustuste päevad valvsad nii võõraste kui ka kuninga meeste suhtes. Ei pidanud me aga kahtlema kuninga meestes, kes meie juurde saadetud, olid nad nagu vanad sõbrad ja juttu oli paljustki. Rääkis üks neist meile ka pikalt ja laialt uuest turvisest mille peale ta oli tulnud - ei tundunud see niiväga kaitsev kui vaenlasi naeru kätte tappev.

Järgnev pidustuste aeg möödus rahulikult ja vaikselt ning ei juhtunud sellel aal midagi märkimisväärilist.

Kui pidu läbi naasesime tagasi kodumaale, ks ma need juhtumised ka kirja panin.

Noor skald Adils Käbekeel

OG märkus: Ei ole tark tegu kiusata ainsat kirjaoskajat kuningriigis, seetõttu on siin ka mõnda asja ilustatud.

Meie tehtud pildid üritusest leiab siit.

Vabandan ka igaks juhuks see eest et ei saanud kõike üles märkida, ning seetõttu vaid isiklikult tähtsaim siin kirjas on