Eile võtsin ette filmi, mida on mulle korduvalt soovitatud. Peamiselt kuna see oli Jupiteris kergesti vaadatav ning mul oli selleks aega. Just viimast on selle filmi jaoks ka hädasti tarvis, et seda täielikult nautida. Ei, tegemist polnud mitte nelja tuni pikkuse "Sõrmuste isanda" eriversiooniga ega ka mitte laevapikkuse "Titanic" filmiga, vaid kahetunnise kulgemisega, mil nimeks Täiuslikud päevad.
Ja milline mõnus kulgemine see oli. Juba esimese kümne minuti jooksul sai selgeks, et see film liikus omas rütmis ja olekus - selle aja jooksul võis kuulda/näha ekraanil vaid paari üksikut lauset ning neidki mitte loo peategelase poolt.
Jaapani ja Saksamaa koostööl tehtud Täiuslikud päevad (Perfect Days) räägib Hirayama elust. Viiekümnendates eluaastates poissmees Hirayama elab lihtsat elu koristades igapäevaselt Tokyo avalikke tualette. See pole amet, mida enamik meist hinnata oskaks, kuid ometi tõuseb Hirayama igal varavalgel naeratusega ning teeb tööd ja elab oma elu täie pühendusega. Tööle sõites kuulab ta kassettidelt oma lemmikmuusikat, töö lõunapausi naudib pühal templimäel istudes ja loodust nautides, ning õhtuti käib avalikus pesumajas (avalik saun) end küürimas. Igale ööle eelneb raamatulugemine nii nagu igalele töölesõidule eelneb taimede kastmine. Hirayama elu ei ole meie mõistes ideaalne ega ka luksust täis, kuid selles on sisu ja tasakaalu. Ta märkab ja naudib väikeseid asju: linnulaulu, päikest, puid, inimesi, kohalolu. Ta ei diskrimineeri vaid suhtub igasse inimesse austusega, ka neisse, keda teised ühiskonna liikmed ei märka.
Sealjuures möödub enamik tema elust sõnadeta, ometi olles inimestega kontaktis. Hirayama meenutab oma olekuga eesti vanaisa, kel sõnad arvel. Ta räägib vähe, kuid kui ta midagi ütleb, on see päris. See-eest oskab ta olla kohal, lihtsalt kuulata ja tähele panna.
Erinevalt harjumuspärastest filmidest ei ole siin väga selget algust ega lõppu. Me näeme justkui miskit ajaperioodi Hirayama elust ja paari seika selles, mis panevad teda enda sisse vaatama. On mõtteid elu ajutisuse kui ka jaburuse kohta. Me näeme tema töökaaslaseid ja mõnda sugulast, saame teada, et Hirayama on pärit perekonnast, kus on rikkus, kuid sellega kogu selgitus ka piirdub.
Kõike pole tarvis seletada.
Pean tõdema, et filmi vaatamisest tekkinud vaikuse lummus kestab mul praeguseni. Ma pole kuulanud muusikat ega kuulanud ka väga audioraamatut. Ma olen rohkem kohal ja seega valmis ka märkama. Hommikune jalutuskäik sügiseses ilmas tõi nii ootamatuid hetkekohtumisi juhuslike inimestega kui ka nauditavaid märkamisi loodusest ja endalegi üllatuseks oli enamik ajast mul kerge, kuid see-eest siiras muie näol.
Kui palju läheb meil elust kaduma, kuna meil on kiire, kuna me pole valmis märkama, kuna me pole kohal vaid istume nutiseadmes, muusikas või oma mõtetes? Elu ei toimu nutiseadmes ega mitte ka sinu mõtetes. See on siinsamas. Sa pead lihtsalt kohal olema.
Täuslikud päevad kutsub meid just seda tegema.
