Ma pole seda vist varem sõnadesse proovinud panna, kuid järele mõeldes, on see üsna veider. Nimelt ma teen vahel ning üldsegi mitte tahtlikult midagi üsnagi kummalist. Ma tegutsen ja kaon täielikult oma mulli ära. Klapid lähevad pähe ning käed otsivad tööd - midagi lihtsat, mida ma siis aeglasemas tempos omaette nokitsen. Töö saab tehtud (aeglasemalt kui siis, kui ma sellele keskenduks) kuid miski muu ei saa tähelepanu, ei tule väga isegi mõttesse mitte.
Nagu rong mis liigub vaid ühes suunas, on mu vaiki tähelepanu vaid sellel ühel tegevusel. Kõik muu on sellel ajal vaid segaja. Rõhk sõnal KÕIK. Kui üks töö saab tehtud otsivad käed aga uue.
Vahel kestab selline seisund mõned tunnid, teinekord terve päeva. Miks ma seda aga Tühjaks Päevaks nimetan?
Ma usun, et kõik me tahame vahel argielust puhata, kuid minu mulli tõmbumise juures on 2 kummalist lisaelementi. Esiteks, ma tõesti ei märka ega registreeri midagi muud – sellel ajal on kogu fookus tegevusel. Kõik muu pole tähtis. Ei aeg, ei inimesed, ei söök. See on nagu olla robot – mul on automaatne töö, mida ma lihtsalt teen. Ma olen lihtsalt tühi kest mis toimetab.
Teiseks, mu aju ei salvesta seda päeva või perioodi. Kui see möödub, on ajataju sassis. Seda perioodi pole olnud, ma polnud kohal, kui see juhtus. Et siis ma olen justkui täielikult kohal, olemata üldse kohal.
Ma ei tea, miks ma seda teen ning enamasti märkan ma seda peale sellist perioodi. On see proov puhata või mõneks ajaks ära olla? Selles on midagi sarnast raamatute lugemisega, kui sa ka lihtsalt kaod kuhugi ära ja pärast, kui raamat läbi, tuled tagasi. Ainult, et raamatu lugemise ajal olen ma siiski kuidagi rohkem kontaktivõimeline. Tühja Päeva puhul võin ma küll noogutada ja rääkida, aga emotsioone ega kohalolu pole.
Igatahes tahtsin kirja panna, et seda jälgida. Pealegi äkki kellegil teisel osineb ka midagi sarnast.
Inimene on üks keeruline loom.
