Filmiarvustus: Täiuslikud Päevad

Eile võtsin ette filmi, mida on mulle korduvalt soovitatud. Peamiselt kuna see oli Jupiteris kergesti vaadatav ning mul oli selleks aega. Just viimast on selle filmi jaoks ka hädasti tarvis, et seda täielikult nautida. Ei, tegemist polnud mitte nelja tuni pikkuse "Sõrmuste isanda" eriversiooniga ega ka mitte laevapikkuse "Titanic" filmiga, vaid kahetunnise kulgemisega, mil nimeks Täiuslikud päevad.

Ja milline mõnus kulgemine see oli. Juba esimese kümne minuti jooksul sai selgeks, et see film liikus omas rütmis ja olekus - selle aja jooksul võis kuulda/näha ekraanil vaid paari üksikut lauset ning neidki mitte loo peategelase poolt.

Jaapani ja Saksamaa koostööl tehtud Täiuslikud päevad (Perfect Days) räägib Hirayama elust. Viiekümnendates eluaastates poissmees Hirayama elab lihtsat elu koristades igapäevaselt Tokyo avalikke tualette. See pole amet, mida enamik meist hinnata oskaks, kuid ometi tõuseb Hirayama igal varavalgel naeratusega ning teeb tööd ja elab oma elu täie pühendusega. Tööle sõites kuulab ta kassettidelt oma lemmikmuusikat, töö lõunapausi naudib pühal templimäel istudes ja loodust nautides, ning õhtuti käib avalikus pesumajas (avalik saun) end küürimas. Igale ööle eelneb raamatulugemine nii nagu igalele töölesõidule eelneb taimede kastmine. Hirayama elu ei ole meie mõistes ideaalne ega ka luksust täis, kuid selles on sisu ja tasakaalu. Ta märkab ja naudib väikeseid asju: linnulaulu, päikest, puid, inimesi, kohalolu. Ta ei diskrimineeri vaid suhtub igasse inimesse austusega, ka neisse, keda teised ühiskonna liikmed ei märka.

Sealjuures möödub enamik tema elust sõnadeta, ometi olles inimestega kontaktis. Hirayama meenutab oma olekuga eesti vanaisa, kel sõnad arvel. Ta räägib vähe, kuid kui ta midagi ütleb, on see päris. See-eest oskab ta olla kohal, lihtsalt kuulata ja tähele panna.

Erinevalt harjumuspärastest filmidest ei ole siin väga selget algust ega lõppu. Me näeme justkui miskit ajaperioodi Hirayama elust ja paari seika selles, mis panevad teda enda sisse vaatama. On mõtteid elu ajutisuse kui ka jaburuse kohta. Me näeme tema töökaaslaseid ja mõnda sugulast, saame teada, et Hirayama on pärit perekonnast, kus on rikkus, kuid sellega kogu selgitus ka piirdub. 

Kõike pole tarvis seletada.

Pean tõdema, et filmi vaatamisest tekkinud vaikuse lummus kestab mul praeguseni. Ma pole kuulanud muusikat ega kuulanud ka väga audioraamatut. Ma olen rohkem kohal ja seega valmis ka märkama. Hommikune jalutuskäik sügiseses ilmas tõi nii ootamatuid hetkekohtumisi juhuslike inimestega kui ka nauditavaid märkamisi loodusest ja endalegi üllatuseks oli enamik ajast mul kerge, kuid see-eest siiras muie näol. 

Kui palju läheb meil elust kaduma, kuna meil on kiire, kuna me pole valmis märkama, kuna me pole kohal vaid istume nutiseadmes, muusikas või oma mõtetes? Elu ei toimu nutiseadmes ega mitte ka sinu mõtetes. See on siinsamas. Sa pead lihtsalt kohal olema. 

Täuslikud päevad kutsub meid just seda tegema. 

Tühja Päeva fenomen

Ma pole seda vist varem sõnadesse proovinud panna, kuid järele mõeldes, on see üsna veider. Nimelt ma teen vahel ning üldsegi mitte tahtlikult midagi üsnagi kummalist. Ma tegutsen ja kaon täielikult  oma mulli ära. Klapid lähevad pähe ning käed otsivad tööd - midagi lihtsat, mida ma siis aeglasemas tempos omaette nokitsen. Töö saab tehtud (aeglasemalt kui siis, kui ma sellele keskenduks) kuid miski muu ei saa tähelepanu, ei tule väga isegi mõttesse mitte.

Nagu rong mis liigub vaid ühes suunas, on mu vaiki tähelepanu vaid sellel ühel tegevusel. Kõik muu on sellel ajal vaid segaja. Rõhk sõnal KÕIK. Kui üks töö saab tehtud otsivad käed aga uue.

Vahel kestab selline seisund mõned tunnid, teinekord terve päeva. Miks ma seda aga Tühjaks Päevaks nimetan?

Ma usun, et kõik me tahame vahel argielust puhata, kuid minu mulli tõmbumise juures on 2 kummalist lisaelementi. Esiteks, ma tõesti ei märka ega registreeri midagi muud – sellel ajal on kogu fookus tegevusel. Kõik muu pole tähtis. Ei aeg, ei inimesed, ei söök. See on nagu olla robot – mul on automaatne töö, mida ma lihtsalt teen. Ma olen lihtsalt tühi kest mis toimetab. 

Teiseks, mu aju ei salvesta seda päeva või perioodi. Kui see möödub, on ajataju sassis. Seda perioodi pole olnud, ma polnud kohal, kui see juhtus. Et siis ma olen justkui täielikult kohal, olemata üldse kohal.

Ma ei tea, miks ma seda teen ning enamasti märkan ma seda peale sellist perioodi. On see proov puhata või mõneks ajaks ära olla? Selles on midagi sarnast raamatute lugemisega, kui sa ka lihtsalt kaod kuhugi ära ja pärast, kui raamat läbi, tuled tagasi. Ainult, et raamatu lugemise ajal olen ma siiski kuidagi rohkem kontaktivõimeline. Tühja Päeva puhul võin ma küll noogutada ja rääkida, aga emotsioone ega kohalolu pole.

Igatahes tahtsin kirja panna, et seda jälgida. Pealegi äkki kellegil teisel osineb ka midagi sarnast.

Inimene on üks keeruline loom.

LARPi pisik, vol 2

See oli 14 aastat tagasi, kui ma tegin kokkuvõtte LARPidest, kus käidud, ning karakteritest, mida mängitud (leitav siit). On viimane aeg uus kokkuvõte teha. Alustame sealt, kust pooleli jäi.
Mõned vajalikud mõisted: OG - Out of Game ehk mänguväline; IG - In Game ehk mängusisene; NPC - Non-Player Character ehk vajalik taustategelane, kes aga pole põhifookuses.

2012 Hiline Lõikus 2.5 "Öö" Vanapagana Metsaonn 
Meedik Maxim sumpas Uniooni küttidega põlvini lumes, seljas tagavara-relvad, toidumoon ja meditsiinivarustus. Oli külm, raske ja halb. Eemalt paistis lohutust pakkuv metsaonn. Probleem oli vaid selles, et see metsaonn oli juba Konföderatsiooni küttide poolt hõivatud.
Väljas oli lumine, külm ja ohtlik. Koos oli tõenäosus ellu jääda suurem...võibolla.
Üheks ööks maeti vaenukirves padja alla ning ... ei saadud sõbakestki und. Öö oli täis ohte, väljast kostuvaid huilgeid ja inimesi hulluks ajavaid parasiite. Ja nilbeid nalju kaminatule kumas. Jah, peamiselt nilbeid nalju.
Häid pilte karaterist ei saanud, aga see-eest on soe (ja äärmiselt paranoiline) mälestus.

2012 Mütofest, Kassinurme 
Sepp Vader, kellest sai kuningas Vader.
Juba pahandust ette aimates sai nii endale, kui ka paremale käele hiiglaslik haamer  (mis on endiselt alles ning tuleb taaskord hiljem mängudes kasutusele) tehtud. Muljed mängust siin blogis.
Antud karakter oli üsna vägiste väljaütlemistega.

2013 Hiline Lõikus 3.5: Luiged Lõunasse, Raudteemuuseum Lavassaares
Ma pole enam päris kindel kas ma olin seal taaskord Maxim või vist pigem kohalik NPC. Igatahes alustasin ma oma kurikuulsat (aga see-eest lühikest) seiklust teises riietuses (teine karakter) ning sooviga mängijaid natuke kimbutada. See kulmineerus ohtrate kuulihaavadega ning lumel lebamisega. Päris kaua lebasin ja ootasin, et salk edasi läheks ja ma saaks OG ära lipata.

Igatahes oli raudteemuuseum tore ning väljas sigakülm. 

2013 Mütofest Kuninglik Verepulm, Kassinurme
Kuningas Vader pidi näitama võimupositsiooni ja soovituslikult ning ebatraditsiooniliselt (eriti vaadates eelnevaid aastaid) ka ellu jääma. Ellu ta igatahes jäi, kuigi kuningatroonist pidi viimaks ikkagi loobuma. Viimast läbi eepilise jõukatsumise, kus ma kandsin ka esimest korda päris rauda ja lõin halja teraga. Vastane oli seda eelnevalt harjutanud, mistõttu oli mu kaotus kerge tulema, aga sellegipoolest oli see ilus hetk. (OG muljed blogis, mitte kaugel on ka mängu rollimängu ehk IG kokkuvõte)
Egas kuninga elu pole kerge. Ausalt.

2014 Limbo, Kadrina Leerimaja Kõmmkärajad ehk Gõmka sees toimunud lühilarp, mis jättis piisavalt kustumatu mulje, et olen ka ise seda mängu nüüdseks kaks korda läbi viinud. (lühilarbile omaselt polnud muud kostüümi, kui see, mis seljas, seega pilti pole).
Kui ma õigesti mäletan, sai samal üritusel tehtud ka üht ajarännu teemalist lühilarpi.




2014 Red Scorpion
Suur airsoft üritus Command & Conquer maailmas, kuhu kutsuti ka posu rollimängijaid, et nad mängiks tsiviile külas, mille ümber on aastaid möllanud sõda. Kui OG oli küla vaja selleks, et nö "päris mängijad" saaks kuskilt Queste, siis meie võtsime seda ülesannet täie tõsidusega. Tõsidusega, mida pole ausalt öeldes võimalik pildile püüda. Meil oli mängueelne koosolek, kus me proovisime oma raskele elule võimalikult vunki peale keerata.
Tulemus: meie rollimäng algas matustest. Meie küla viimase normaalse inimese matustest.
Me seisime tummalt, ümber tuhisemas kuuliderahe.
Kõik oli halb.
Isegi keefiir ei maitsenud.
See oli nii kohutavalt tore!

2015 Baltic Warriors. Suur Tõll
Rahvusvaheline mäng, mille keskmes roheline mõtteviis. Selle mõtteviisi vägivaldseteks suunajateks mängu teises pooles kohale ilmunud kurjad Viiking-Zombid. Jup, olin NPC, kes sai täis-kostüümi ja muki. Lisaks pidin vahepeal ka vereampulli suus katki hammustama, et ma eriti võigas välja näeks.

Nimetu tegelane ja ka rääkimine polnud teema, aga see-eest sain omajagu inimesi ümber pööratud.

2015 Hiline Lõikus 5, Pahkla

Meedik Maxim lappis teisi ja lappis end. Peamiselt põgenes kuulirahe eest. Korduvalt. Vana hea postapo maailm, kus fuusia küborgid käisid meid, ilmsüüta inimesi, kimbutamas.
Küll me neile näitasime!
Või noh, kui nüüd aus olla, siis näitasime nii hästi, et isegi OG oli tarvis seda veel mitu kuud seedida.
Tegemist oli väga eepilise lõpuga väga eepilisele ja inspireerivale mänguseeriale.
Blogis on kirjas Maximi esimene päev ja Maximi teine päev.


2015 Kuutõbiste Piknik, Hara sadam
Üsnagi pöörane mäng üsnagi pöörases maailmas. Kogu selle pöörasuse vahel jalutas aga vapper Tarakanimüüja oma naisega ja pakkus informatsiooni või varanduse eest maitsvat snäkki. Oli laheda olustikuga ning ööpimeduses üsnagi hirmus. 

2021 Hiline Lõikus 0: Instituut
Aweron ja Pagan võtsid HL maailma uuesti kätte ning asusid seda teiste nurkade alt vaatlema.
Seekordne mäng toimus mitmeid generatsioone peale Teist Pauku (millega esimene mänguseeria lõppes). Tegemist oli pigem olustikumänguga ning ma sain olla lihtne sõdur Nuki. 
Muljed Reaktoris.
Mida pilt ega muljed edasi ei anna on üsna pirakas torudesüsteem, mis mu seljal jooksis. IG filtreeris see õhku, OG piiras liikumist ja oli kohutavalt tüütu ja ebamugav. Ma ei saanud isegi mitte normaalselt istuda.

2022 Jaam nr66, Black Magic Estonia 
Olustikumäng kosmose piirialadel vaikselt tiksuvas jaamas, kus oli kohal karvaseid ja sulelisi (mõtle mutionu pidu, ainult kosmoses). Olin kassi-laadne tulnukas, kes oli väga alkoholimaias ja rääkis igasugu jura kokku. Lisaks õppis üsna kiiresti kui võimatu on elada nii pikkade kunstküüntega.Karakterist ja mängust inspireeritud jutuke Reaktoris.

2023 Hiline Lõikus: Fuusia
Kui HL esmese seeria lõpus oli Fuusia meie põhipahalane, siis nüüd mängisime me just neid. Ja seda poliitilises ja intriige täis olustikus.
Siin mängus tuli uuesti välja ka minu nunnu pirakas haamer nimega Valu. Tõsi, seda tingimusega, et mul pidid olema robotkäed. Nii sündis Volta Manufaktooriumi masinanimismi usulahku (koondnimetusega Sinised) esindanud Viis, kes väga palju just ei seletanud, aga nägi üsna hirmutav välja. Eriti kui ta tummalt ja suure haamriga su kõrval seisis. 
Mängumuljed Reaktoris, OG muljed Rujanaudis.

2023 Hiline Lõikus: Fuusia 2

Volta Manufaktooriumi masinanimismi usulahku esindanud Viis oli taas kohal ning intriig jätkus. Seekord polnud esindatud ei meie poliitjuhti ega ka tema paremat kätt nii, et kõik oli viisakalt öeldes paras rooste.  Ilustatud mängumulje Reaktoris, koos mõningate melu piltidega.



2024 Põhjala Pööripäev, Kassinurme
Ah, et keda mängida baltikumi suurimal lahinglarpil? Oleneb, kas sa tahad mängida roll või võita. Viimase puhul ei soovita ma liiga keerulist ja rasket riietust, tükilist kihiti turvist, jalgade ümber seotud nartse, riietust, kust ei tohi paista lapikestki paljast hahka, kaelas rippuvaid konte, ebatraditsioonilist relva ega ka lateksmaski. Kust ma seda tean? Sest ma mängisin orki-snaga - orja, kes nuutis ja keda nuuditi. Mängumulje nagu ikka Reaktoris.

Aastake peale mängu snaga orja karakterile tehtud CV

2025 Hiline Lõikus: Fuusia 3

Sinine Viis oli taaskord Volta esindusega kohal. Seekord oli tarvis saada tehing Prohvetiga - tegelasega, kes paljudel aladel rahvast enda usku pööras. Viis oli pigem jälgija kui sebija. Ilustatud mängukokkuvõte Reaktoris.

2025 HL Volta Presiidiumi üldkoosolek

Lühimäng saunamajas, kus mõned tunnid ajas Volta esindus asjalikku juttu, tegi sõjaplaani ja tegi kokkuvõtte Prohvetiga tehtud lepingust jne. Mul on isegi mängu kokkuvõtte dokument suure märkega "Ülimalt salajane! Mitte kirja panna!!!"
Edasi oli saun.

Ja saigi vist kõik.
Ah ei, ka abis olen mõnedel mängudel olnud (mingil Põhjala Pööripäeval olin abi-GM) ja ka paari pisimängu olen läbi viinud, kuid nende pilte ega isegi kuupäeva ei suutnud meenutada. Igal juhul on olnud väga palju ja väga erinevaid rolle, mille juures on hakanud ka sulg lippama - algul blogis, seejärel juba Reaktoris. Viimase puhul oli abiks toimetajate tiim (kummardus tehase/Volta inimestele). Ma proovisin Reaktorisse saadetud mängumuljed alati valada ka vormi, mis oleks ka mänguvõõrale või rollimänguvõõrale inimesele seeditav ja ehk isegi natuke nauditav.
Suur tänu kaasmängijatele ja korraldajatele. Te olete toredad (ja natuke hullumeelsed, aga üks ei välista teist, eksole)!

Päris äge. Siia paneme koma. Järgmiste mängudeni.
- Zarvik

Algaja jooksja katsumused - Esimene kuu

Ma olin jõudnud teha vaevalt kümme sammu, kui äkki saabus äge torkiv valu kõhus. Äge, mitte nagu lahe, vaid see teine... ja see valu polnud pistmine. Pistmisega olin ma juba harjunud ning sain hakkama. See oli midagi uut, kuid piisavalt valulikku, et ma ei suutnud edasi joosta.

„Olgu siis nii,“ ohkasin omaette ja jäin seisma. Kümme närust sammu. See distants oli isegi lühem, kui mu esimesel jooksul kuu aega tagasi. Aga polnud midagi teha. Valu kõhus oli liiga suur, et edasi joosta.

Mul polnud valule ka seletust. Ehk oli asi keha väsimuses - eelnev öö jäi üsna lühikeseks. Võibolla sõin ma eelmisel päeval midagi, mis kõhule ei sobinud? Pealegi oli väljas ka sillerdav päike ja põrgukuumus - Eesti klassikalist suve silmas pidades positiivne üllatus, kuid jooksjaile paras väljakutse.

Ma olin suutnud kuu aega iga päev joosta ning nüüd äkki selline mure. Aga keha tuli kuulata.

Võibolla sain ma õhtul uuesti proovida või siis lihtsalt pikema jalutuse teha?

Jah, kuu aega jooksu oli juba kirjas. Ja kui ma ütlen kirjas, siis ma mõtlen, et minu peas kirjas. See jooks oli minu vajadus, vastutus ja jälgimine, sest mul oli seda vaja. Mitte kellegil teisel.
Ja ausalt öeldes oli kuu aega igapäevast jooksu uskumatu. saavutus Jah, eesmärk oli joosta vähemalt kuus nädalat, mis pidavat psühholoogiat positiivselt mõjutama, kuid juba kuu oli minu kohta väga suur saavutus. Ausalt öeldes oli isegi nädal suur saavutus... võinoh, ka päev oli tegelikult suur saavutus. Jooksmine oli alati minu jaoks öäkk ja oksemaik, kuid ma olin suutnud seda kuu aega järjest teha. Kuniks nüüd siis see torkiv valu.

Mornilt astusin ma tuppa tagasi. Peagi kadus see mure ja valu igapäevatoimetuste taha. Seda kuniks järgmise hommikuni, kui juhtus täpselt sama. Umbes kümme sammu ning saabus räme torkiv valu kõhus. Seekord suutsin ma jälgida ka, mis nende sammude ajal täpselt juhtus. Kõht mulksus ja korises, kui oleks seal palju gaase, ning siis ühel hetkel ... valu.

Taaskord seadsin sammud koju tagasi. Seekord vihasena ja kindla veendumusega, et nii ma seda ei jäta. Oh, ei! Eelmisel päeval vahele jäänud jooksu võisin ma veel endale kinkida, noh väikeseks preemiaks kuu aja eest, aga see ei saanud muutuda rutiiniks. Mul oli juba oma rutiin ja ma tahtsin seda hoida.

Jah, ma nautisin seda igapäevast jooksu ja oleks sellest puudust tundnud. Jah, vot, ütlesingi ära, et ma nautisin jooksmist - seda öäkk ja oksemaik tegevust.

Siinkohas tasub mainida, et ma nägin omajagu vaeva, et jooksmise nautimiseni jõuda. See tähendas, et ma kuulasin mitmete inimeste nõuandeid võttes omaks selle, mis kõnetas. Ehk siis ma ignoreerisin neid pea 100%. Täiesti tuimalt ja süüdimatult. Need nõuanded lihtsalt ei kõnetanud mind.

Enamik, kes kunagi jooksid, tegid seda spordi eesmärgil. Mul oli teine eesmärk. Ma ei tahtnud saada kiiremaks või osavamaks, võtta aega või jälgida distantsi. Mul oli vaja omaette ähkimist ja puhkimist, omas tempos ja olekus ning omal trajektooril, mille ma avastasin jooksmise käigus, sest nii oli tegevus põnevam ja toredam. Ma avastasin joostes tänavaid, mida ma ei tundnud, märkasin detaile, mis muidu jäid kahe silma vahele. Eriti mõnus oli seda teha varahommikul, kui tänavad olid tühjad ja võis märgata linnulaulu, oravaid, rotte, jäneseid, kasse ja muid loomi toimetamas.
Minu jooksmine polnud mitte staadionil aja peale tiirutamine vaid "märka oma kodulinna" tuur.
Seepärast võttiski mõnel päeval jooks 20 minutit, kui mõnel teisel pea kolmveerand tundi. Mõnikord kuulasin audioraamatut, teinekord – seda just vihmase ilmaga – jooksin alasti (aka ilma tehikata) ja kuulasin oma mõtteid. Mõlemad olid nauditavad.

Jooks oli aeg endale ning see oli ka põhjus, miks ma ei otsinud jooksupartnerit või gruppi. Teine põhjus oli see, et ma oleks hakanud kiirelt nende tempot peegeldama ja siis oma rütmi kaotanud.
See oli minu aeg ja ma kavatsesin selle egoistlikult endale hoida.

Lisaks oli sellest juba kasu olnud. Näiteks andis jooksmine võhma, igapäevarutiini, mingit enesekindlust ja eneseusku ning oskust ebamugavustega hakkama saamiseks. Viimane tuli eelmisel nädalal telkimas käies, ning sääskedega kohtudes, eriti kasuks. Sääsed armastavad mind, pole midagi teha - seekord see lihtsalt ei härinud mind nii palju.

Ühesõnaga, ma olin avastanud oma jooksmise supervõime ja keeldusin sellest loobumast. Seega peale väikest hommikusööki läksin oma jooksu-juurte juurde tagasi. Peale esimest jooksu, mis tundus kui kiire (kuid ometi mitte piisavalt kiire) suremine tänaval, sörkisin ma mõned päevad korteris, otsides hingamist ja rütmi. Nüüd oli aeg seda uuesti proovida, et mõista, mis mu kehas toimus.

Audioraamat käimas, tuiasin ma korteris edasi tagasi ja jälgisin keha. Mida aga polnud ega tulnud, oli valu. Ja see ei tulnud ka peale kümmet minutit. See oli üllatav, kuid andis äkki ka seletuse. Ma tegin jooksu alati esimese asjana hommikul, ööst tühja kõhuga. Nüüd oli mu kõht täis. Äkki tasus enne jooksma minekut lihtsat kiirelt midagi ampsata?

Oma teooria testimiseks ajasin õueriided selga ning läksin välja sörkima ning valu tõesti ei tulnud.

Tuli hoopis 30 minutit üsnagi nauditavat aega iseendale.

Algaja jooksja katsumused - Esimene nädal

Ma pole kunagi jooksmist nautinud. Ei koolis kehalise kasvatuse tunnis, ei Cooperi testi tehes, ei bussile tormates. Juba noorena lahkusin ma maadlustrennist, kui uus treener otsustas igat treeningut pooletunnise jooksuga alustada. Jooksmine oli ja on rõve.

Kuid ometi nüüd olin ma sunnitud selle ette võtma. Seda iroonilisem, et psühhoterapeudi soovitusel - kõik muu oli lihtsalt juba proovitud. Keha püsis üsna vormis ka ilma jooksuta, vaim aga vajus kui kivi pimedasse kaevusügavikku.

Inimese bioloogia pole mõeldud paigal istumiseks ning meie savannis elutsevad ja jooksvad esivanemad ei maadelnud vaimse tervisega. Tõsi, neil polnud elu eest põgenedes ja võideldes selleks ka väga võimalusi, kuid tõsi on ka see, et meie keha ja vaim mõjutavad teineteist.

Minu vanaisa käis igal hommikul jooksmas ja oli terava mõistusega elupäevade lõpuni. Ka minu parim sõber, kes mõned aastad tagasi manalateed läks, armastas jooksmist kuniks ta tervis seda lubas. Kui ta enam joosta ei suutnud läks vaimne tervis kiirelt käest.

Seega oli mul tõestus jooksmise positiivsest mõjust olemas. Jah, mina, kes ma olin viimased 25 aastat maksimaalset bussi peale tormanud, olin valmis igapäevaselt jooksma hakkama. Või noh, vähemalt seda proovima.

Aga kust alustada? Kas jooksmiseks pole mitte vaja jooksuriideid ja jalanõusid?

Kiire tiir pikalt välditud sporidipoodi ütles, et mul polnud sellest maailmast aimugi. See visiit meenutas vaid uuesti, miks mul oli vaja joosta – poes oli liiga palju inimesi ja asju, et mu aju oleks suutnud seda hallata. Jooksujalanõud, jooksuriided, isegi jooksusokid… “Ei, kileviineriks ennast küll ei tee,” otsustasin peas. Kui tõesti vajadus tekkis, sai asju juurde osta. Praegu aga tasus alustada ja vaadata, kas ma üldse suutsin sellega hakkama saada.


1. Jooks

Veel samal õhtul, kui päevased toimetamised tehtud, vedasin ennast välja, et joosta. Teoorias vähemalt. Praktikas käisin ma korraks väljas suremas. Suitsetatud kops ei pidanud vastu rohkem, kui mõni minut jooksu, mille järel tuli õhu ahmimine, silme ees virvendav pilt ja oksemaik suus. Jalad, kopsud ja kõik muu pärisid aru, et kus on see karu kelle eest me põgeneme. Ah, et polegi? Johaidii, miks sa siis tõmbled?

Ma suutsin kasvõi 25 km järjest jalutada, aga jooks oli rõve. Ometi sundisin ma sel õhtul end peaaegu 10 minutit rõvedust ära kannatama. Jah, see oli vaid pool psühholoogi soovitatud ajast, kuid asi seegi. Hingeldades ja köhides, süda rinnus peksmas, läksin koju tagasi.

Algus oli tehtud. Ebameeldiv kuid vajalik algus.



2. Jooks

Tagantjärele tundus ilmselge, miks mu esimene jooks ei õnnestunud. Esiteks olin ma liiga paksult riides, pakkides end sisse pigem sportlikumaks jalutuskäiguks. Teiseks toimus jooks hilisõhtul, kui energia oli sisuliselt juba otsakorral ja kops täis tossatud. Kolmandaks oskasin ma vaid bussi peale tormata - pool minutit üli-intensiivset lihaspingutust, millele järgnes viisteist minutit hingeldamist. Tõsi, meie esivanemaid võis selline tormamine elus hoida ja bussi peale jõudis nii kah, kuid 20 minutit jooksu ei saanud sama intensiivsusega toimida.

Otsustasin mitte kohe tänavale tagasi minna - noh, äkki pole vaja näidata kõigile kuidas ma väga vaevaliselt suren - ja kodus rütmi paika saada. Vaatasin korteris kõige pikema trajektoori saades umbes kuus meetrit, koos paari põiklemisega ukse juures, ja asusin aeglaselt sörkima. Eesmärk oli saada rütm paika ning püsida liikumas ka siis, kui hakkas halb - asi, mida ma isegi noorena Cooperi testi tehes, millest enamik sai jalutatud, ei suutnud.

Kuid nüüd oli olukord teine. Jooksu oli vaja mul, ainult mul. See jooks polnud ei hinde peale ega kellelegi mulje avaldamiseks. Ruum oli kitsas, kuid see sundis olema liikumisega leidlik. Edasi liikumine oli kohati vaevumärgatav, vahepeal tegin mõned jooksusammud ka tagurpidi ja kohapeal, kuid ometi sain ma hingamise ja rütmi paika. Noh ja naabrid said aknast sisse piiludes äkki natuke naerda. Minu piir oli 16 minutit.

Õhtune jalutuskäik, millega jalgadele tuttava tegevusega leevendust anda, oli umbes tunnike. Selle jooksul möödus minust mitmeid jooksjaid ning endalegi üllatuseks tundsin ma nüüd nende vastu sügavat austust.



3. Jooks

Kaks päeva “jooksmist” olid tekitanud ootamatuid kõrvalnähtusid. Esiteks jäid püksid kitsaks - sääremarjad olid turses. Teiseks oli kehatemperatuur püsivalt kõrgem: mul oli tavaliste tuttavate riietega palav. Kolmandaks oli söögiisu suurenenud. Neljandaks, ma tundsin toidu maitset. Viimane oli ootamatu. Söök on pea alati olnud minu jaoks midagi, mida ma pean konsumeerima, et elus püsida. Nüüd äkki tekkis selle juurde ka nautimine.

Kuna kodutänavale minekuks kindlust veel piisavalt polnud ja plaanis õhtul Pärnus „Tour de öö“ raames pikemalt vändata, otsustasin ka sel päeval korteris tasajooksu teha.

Seekord oli tähelepanu rohkem kehal ning mõtetel ning endalegi üllatuseks piilusin ma kella vaid üksikud korrad. Oli see vähem rõve kui esimene jooks? Jah, aga mitte oluliselt. Piiriks sai seekord 18 minutit, aga asi seegi. Vaatasin välja õhemad riided, millega Pärnus joosta ja pakkisin ära.



4. Jooks

Oli süüdi hommikune aknast sisse piiluv päike või võõras koht, kuid ma ärkasin vara. Viiest oli uni läinud ning ei plaaninud tagasi tulla. Seega ajasin varustuse selga ja, jättes ülejäänud suguvõsa magama, lippasin kõrvalise maante äärde hingeldama.

Õhk oli jahe, jalalihased pahased. Selg, turi ja kõht andsid eelmistest jooksudest tunda. Mul polnud aimugi, et jooksmine võis ka neid kohti mõjutada, kuid see tundus loogiline.

Peas kõrvaklapid, käes telefon, proovisin leida jooksu taustaks sobivat muusikat. Ei leidnud. Läks hoopis audioraamat. Endalegi üllatuseks suutsin ma üsna hästi raamatule keskenduda.

Kui ööbimiskohast jooksuga alustamine oli ülimalt rõve siis tagasi tulek oli juba meeldiv. Ehk tuli tasu selle eest, et õudne jalg-jalale tammumine lõpuks läbi saab, ette ära.

Kirja läks ei rohkem ega vähem kui 20 minutit õudust.

Terapeut ütles, et positiivne mõju võis vajada vähemalt paari nädalat igapäevast jooksmist, kuid tegelikult oli mõju juba kohal. Olles päeva piinlemisega alustanud ei tundunudki muu enam nii hull. Ma olin vahetum ja otsekohesem. Emotsioonid olid selgemad ja ei jäänud kuhugi ajusoppi ketrama. Ehk oli abiks ka see, et ma võtsin rohkem aega, et olla omaette, käies mõned korrad õhtul ka üksi jalutamas. Ja kuna aeg seda lubas põõnasin lõuna ajal ka korra diivanil - pühad ju ikkagi.



5. Jooks

Taaskord ärkasin vara ja hiilisin magavate inimeste kõrvalt välja. Öösel oli olnud külm ning seda võis looduses märgata. Metsatuka kõrval asus pisikeste puudega ala, mis auras hommikupäikese paituste käes - puude jalad udu kui vati sees. Linnud laulsid, varesed ja hakid vedasid prügikastist prahti laiali ning maailm oli roheline. Endalegi üllatuseks ei jäänud ma mitte kella vahtima vaid jooksin hoopis ümbritsevaid piirkondi uudistama. Siin oli tänavaid ja teid, kus ma polnud varem käinud. Miks tammuda tuimalt sama teed pidi, kui saab seda põnevamaks teha? Seega polnud imestada, et jooks kestis seekord lausa 26 minutit.

Tõsi, õhtune jalutuskäik oli veel pikem - ka selle käigus proovisin ma leida veel käimata kohti.

Nende kahe tegevuse vahele mahtus ohtralt grill-liha söömist ja lõunauinak diivanil. Enesetundel polnud väga viga, ei vaimsel ega füüsilisel.



6. Jooks

Mind tervitas varahommikune hall taevas ja vihmapilved, mis peagi leidsid endale sihtmärgi jooksva inimese näol. Seekord ei otsinud ma mitte põnevaid radu vaid tihedamaid puid, mille all joosta, et mitte liialt märjaks saada. Riiete pärast ma ei muretsenud, kuid klapid olid ikkagi tehnika ning ka telefon, mis oli kramplikult käes, polnud veekindel. Kuid peatuda ma ei tahtnud. Nüüd oli jooksu juures ka mingi eneseületamise element. Vihma trotsides kulus jooksule ligi pool tundi, peale mida sai soojemad riided selga ning üksi aias istuda. Teised veel magasid ning kohvi tegemine oleks olnud liiga lärmakas. Seega istusin ma vihma vaadates, e-sigaretti tossates ning audioraamatut kuulates tunnikese varikatuse all. Jalad andsid tunda, kuid õhtune jalutuskäik leevendas seda. Meel oli terve päev kuidagi vaiksem ja rahulikum.



7. Jooks

“Ära mõtle üle!” lajatasin sisemisele häälele, mis hakkas varakult vastu vaidlema.

Ma olin kodulinnas tagasi ning nüüd ka kindel selles, et ma ei hakanud jooksmisest tänaval surema. Oli aeg minna! Probleemiks vaid jahe ja vihmane ilm. Aknast vaadates tundub ju ikka ilm hullem, kui see tegelikult on. Klapid ja telefon jäid koju – need oleks muidu otsa saanud.

Koduvõtmed peos alustasin jooksu samas kohas, kus ma vaid napp nädalake tagasi kõngesin. Seekord... ei kõngenud. Esialgne plaan oli joosta tänava lõppu ja siis tagasi. Endalegi üllatuseks ei tahtnud ma jooksu veel nii vara lõpetada ning võtsin ette suurema tiiru.

Koju jõudes näitas kell, et olin jooksnud 40 minutit. Ausalt öeldes oleks suutnud veelgi.

Jah, seda enda vaikses tempos, kuid kellele teisele seda jooksu vaja oli, kui mitte mulle endale.

Ma ei saanud öelda, et ma oleks jooksmist endiselt väga nautinud, kuid mul polnud ka enam midagi selle vastu. Nüüd tuli seda lihtsalt regulaarselt jätkata.

Mudaahvi postitus

Nonii, siin ma jälle olen üle hirm-pika aja, aga nagu kogemus on näidanud siis blogi pidamine on pikas perspektiivis hea mõte. Isegi kui tuleb vaid üks postitus aastas, annab see vähemalt mingi meenutuse sellest ajaperioodist elus.

Jah, ilukirjaduse tootmine on tore ning ka ajakirjandusse asjade kirjutamine võib olla tore (vahel ka natukene tasuv), aga igal kohal on oma raam. Isikliku blogi raam on see, et kirjuta mida tahad. Võibolla keegi kunagi loeb seda, võibolla mitte, aga see on rohkem heietus iseendale. Seega, kui seda loed, ole hoiatatud.

Et hoida mingit struktuuri ja mõtetega sihilikult liikuda, on mul küsimused, mille ma oma blogiavarustest leidsin. Toona ma neile ei vastanud ning ehk oli ka liiga vara või vale aeg - pidavat need olema keskeakriisis vaevlevatele inimestele. Nüüd tundub õigem.
Läksime nüüd.

Millise tundega ma elan oma igapäevast elu?

Aus vastus on see, et enamasti mitte just väga hea tundega (ja see on väga viisakalt öeldud). Viimased aastad on läinud lappesse ja sisemine tasakaal paigast ära. Fookus on olnud kõigel muul kui enda vajadustel ja ma olen hakanud uskuma seda, mida aju mulle sosistab. Vihje - minu aju pole just hea seltsiline.

Ma olen summutanud sisemisi hääli audioraamatute, anime, kirjutamise, koomiksite lugemise ja muu "mitteasjaliku" tegevusega. Nojah, audioraamatu kõrval on lihtne teha ka asjalikke, aga mitte väga keerulisi ülesandeid, nagu trimmerdamine. Suuremaid asju pole väga suutnud ette võtta.
Ei tundu väga mõistlik? Jup, ega olegi. Paneme aga kuulihaavale plaastri peale ja loodame, et läheb ära. No ei lähe. Ainult hullemaks läheb. Põletik läheb sisse. Ära võib kah surra. Ei ole mõistlik.

Vahel on vaja, et keegi küsiks, et kas sa ise kah usud kogu seda jama, mida su aju sulle räägib. Lihtne, eks? Aga selleks peab olema olukord, kus sa jagad oma aju-jutte, ja ka keegi, kes kuulab ja küsib. Neid on oluliselt keerulisem leida.

Näruse olukorra teadvustamine on olnud abiks. Ma olen juba natukene parem inimene, mulle vähemalt tundub, nii näpuotsaga. Aga tee on pikk. Kuuli eemaldamine ja keha kokkulappimine on üks pikk operatsioon, aga sellele järgneb väga pikk taastusravi, eksole. Võibolla on vaja isegi uuesti käima õppida.(vabsee, mis kujundid täna, aga vist töötab)

Mis on mulle tähtis; mis teeb mind õnnelikuks?

Tahaks öelda et suhted on tähtsad aga ... olen ma neisse panustanud? Päriselt? Ei ole ju. Suht lappes on, kullake. Tugivõrgustik, mis kunagi nii hästi toimis, on nüüd üksikud rippuvad niidid.
Kui joppab on mõni neist õigel hetkel ka käeulatuses. Praeguseni on pigem õnneks läinud.

Mis teeb mind õnnelikuks? Raske öelda, aga on mõned asjad/tegevused on, mis enesetunnet parandavad.
Kirjutamine aitab vahel ja improteater. No jaa, ja see teeb mind kah õnnelikuks, kui minu looming (milline iganes) on kedagi aidanud või kõnetanud. See on tore.

Või kui tekivad huvitavad loomingulised seosed peas. Või kui kellegiga on hea klapp. Kui saab nalja.

Või kui sajab sooja vihma ja päike paistab. Või kui öösel lendab pargis mööda laperdav nahkhiir.

Mida aeg edasi, seda rohkem saan ma ka aru, et minu esivanemad olid parajad ahvid ja andsid kõik need pärdiku geenid mulle edasi. Kuidas ahvidel suhete hoidmine ja tugevdamine käib? Sugemisega. Ma olen selles vallas ilmselgelt paras ahv. Mul on vaja sugemist, katsumist, embamist...ühesõnaga füüsilist kontakti ja seda üsna palju. Nii anda kui ka saada. Kui seda pole, siis ma ei ole õnnelik ja ei usu, et ma olen väärtuslik ühiskonna liige.
Jup, täpselt nagu ahv ja sõnad ei suuda seda vajadust pikalt täita. Põhjus, miks ma olen see säga, kes alati pidudel inimesi kallistab või masseerib.
Aga ma ei tee seda sosistades õrnalt kõrva "Tule tee mind õnnelikuks."
Samas, kui soovite...

Kuhu ma panustan aega ja raha ja millistesse projektidesse, suhetesse ja inimestesse panustan oma energiat?

Oppa, nonii. Kirves kätte ja halud alla.
Öeldakse, et panusta sellesse, mida sa tahad oma elus rohkem näha. Selle järgi tundub, et ma tahan näha rohkem valu ja ajutist plaastrit.
Samas olen ma siiski hambad ristis suutnud kirjutamist üleval hoida. See on... midagi. Täitsa tubli areng selles vallas vähemalt.
Ja olgugi, et tugivõrk on üsna puru, on ulmikud, rollimängijad ja improtajad. Enamikega pole väga sügavaid suhteid, aga midagi on. Seda ei tasu alahinnata.
No ja olen vedanud ennast ka mõnele üritusele kohale. Tõsi, ma pole alati olnud kindel, kas see on olnud vaeva väärt, aga kohale ilmumine on juba tubli sooritus, eks.

Kuidas on seis minu tööalase eneseteostusega? Milline on minu rahaline seis?

Nonii. Kas peaks veel halgusid alla panema? Lihtne vastus on see, et väga raske on mõelda tööalase eneseteostuse peale, kui sa püsid vaevu koos. Isegi kui see tekitab süümekaid ja lisahaavu.

Kirjutamine pole (veel) töö, see ei too nii palju raha sisse. Samas, kui vaim poleks nii nõrk, siis äkki suudaks ka sellest rohkem välja pigistada.

Kui rahul olen ma oma koduga?

Hurraa! Lõpuks ometi üks koht, kus saab kiidelda. 

Ma olen rahul. Remondid on kõik tehtud ja korteril pole häda miskit. Ja remondid läksid ka üsna valutult - ma olen kuulnud nii palju hirmulugusid tuttavatelt ja sõpradelt. Meil läks hästi.
Kodu on oma, hubane ja kassikarvu täis. Ja isegi kui tahaks vahel mõne asja üle vinguda (põhjuse leiab alati) on need väikesed asjad. Tegelikult on koduga jumalast timm.

Millest annab märku minu tervis; mida ma söön; kuidas ma liigun, puhkan, hingan?

Noh, saaks hullemini ja saaks ka paremini. Keha pole viimased 10 aastat pea üldse muutunud, ainult karvu tuleb juurde. Ahv noh.
Söömist suudan vahel isegi nautida.
Trenni pole väga kunagi nautinud, aga käin jalutamas, teen improt ja füüsilisi toimetusi kus võimalik.

Ühel päeval aprilli lõpus läks tuju lausa nii käest ära, et jalutasin oma frustratsioonis 25 km linnast välja, nii et füüsilise tervisega on vist üsna hea seis (vaimsega samas? Njaa...)

Puhates olen hakanud kõrvaklappe peast ära võtma, et oleks kehas kohal.
Hingamine... ma vist hingan, muidu ei tuleks see tekst just väga pikk. 

Millised on minu suhted ja miks? Milliseid suhteid ma tahaksin?

Üsna pealiskaudsed, aga see on minu enda taga kinni. Kes ikka tahaks näidata oma plaasterdatud molu, kui on võimalik kanda ilusat head maski ees, eksole. No sellega on siis muidugi see häda, et ega keegi ei tea, et sul on plaastritega juba ammu kitsas käes.

Autentne olek oleks ideaalne, aga kogemus on näidanud, et mitte kõik ei kannata seda välja.

Kas ma hoolitsen oma hinge eest ja kuidas?

Oh, mis küsimus. 

Mitte püsivalt aga teinekord natukene saab ka hing pai, jaa.

Vahel ilukirjutistes, teinekord luuletustes või kunstis. Ka siinsamas blogis on mitu teksti, mis on hingele pai tegemiseks kirjutatud. Kuigi ma kipun endiselt minevikku kinni jääma.

Üritusi, mis teeks hingele pai, pole viimastel aastatel väga olnud. Samas seltskondi, kes seda kuidagi poolkogemata teevad, on juurde tekkinud. See on tore.

Ega ma liiga tõsiseks täiskasvanuks pole hakanud: millal ma viimati olin õues paljajalu, mängisin kellegagi padja- või lumesõda; puhusin seebimulle, paitasin kutsikat või laulsin duši all? Millal ma viimati südamest naersin, nii et pisarad silmanurkades?

Ai, ai, ai. Nojaa, olen ikka üsna tõsine ja tõre täiskasvanu.

Vahel tuleb meelde, et ei pea olema, aga ka siis olen ma pigem see onu, kes räägib jaburat juttu, selle asemel et võtta lapsed ning teha nendega mööblist ja tekkidest onn, milles koopainimesi mängida.

Midagi on kaotsi läinud. See sära ja jaburus. See hullus, et läheks äkki keksides poodi nagu üks täiskasvanu seda kunagi ei tee.

Laval tuleb see muidugi meelde, lihasmälu, aga tavaellu pole viimasel ajal väga jõudnud.

Mis tasakaalustab mind, kui olen stressis või kurnatud?

Audioraamatud võtavad teravuse maha. Muusika aitab. Embamine ja sugemine aitab kõige rohkem - ahv noh.
Teater aitab ka, sest mõneks ajaks oled sa keegi teine, teises rollis.
Ja hea seltskond aitab, eriti kui on nilbed naljad ja/või lõõpimine.

Milliseid harjumusi ma tahaksin asendada ja millega? Mis aitab mul oma harjumusi muuta?

Harjumus? Pigem võiks nikotiinisõltuvusest lahti saada. See oleks suur asi.
Aga kui tõesti harjumusi otsida, siis see, et minu esmane emotsionaalne reaktsioon ebamugavas/ärevas olukorras on irratsionaalselt über-negatiivne. Jah ma vaidlustan selle küll kiiresti ja vahel olen sellest ka juba ette üle, aga reaktsioon on ikkagi seal. Ma ei hakka isegi näiteid kirja panema.

Rääkimata kroonilisest vajadusest maskide taha peituda. Jup, see on üsna halb harjumus. Egas maskid pea ega saa ära kaduda, lihtsalt neid ei tohi kogu aeg kanda.

Peab harjutama end turvalises kohas neid vähem kandma - see aitab. Teraapia ma usun kah.

Kas ma tegelen oma uskumuste ja hirmude analüüsimise ja muutmisega, emotsioonide valitsemisega?

Mitte nii palju kui vaja oleks, ilmselgelt.
Esmaspäeval teraapias loodetavasti saab sellega rohkem tegeletud.

Kui mu elu läheb edasi nii nagu seni ja seda veel 5–10 aastat, siis kuidas ma ennast tunneksin?

Silmitseb paar hetke oma paranevaid veene. Kass tegi, aga võigas sellegipoolest.
Ausalt öeldes, kui vaadata praegust hetke, siis äkki polegi kõige hullem. 
Kui vaadata eelnevat paari aastat, siis see võtab hinge kinni - ei aitäh. Kuigi raamatu välja saamine oli tore, pole sisemaailmaga piisavat rahu, et see 5-10 aastat üldse usutav tundub. 
Kuigi ilmselgelt oli seda pausi millegiks vaja. Äkki selleks, et ahv lükkaks lõpuks jalad kannika alt välja, kääriks käised üles, tõmbaks kummikud jalga ja läheks mudasse sumpama.
 

Väike Volta kunstinurk

Rootoril õli ja roostele surm.

Kauguses kumamas kiirguse hurm.

Merena mingu me sinised väed!

Me süda ei tilgu, vaid verised käed.

Lilled

Mulle kingiti peotäis lilli

Ilusad lilled

Kuid polnud neid kuhugi panna

Võtsin siis südame välja

ja voolisin sellest vaasi

et lilled seda ilustaksid.

Vaas tuli ilus

ilus ja õrn

Teist sellist ei leidunud

Laual olles võis see kergelt kukkuda

Minna tuhandeks killuks

Peitsin südame-vaasi riiulisse

nõude ja pottide taha

et õrn ja ilus asi

kogemata katki ei läheks

Siis võtsin lilled

need nõmedad lilled

ja viskasin ära.