Siin polnud nii palju vilju, mida puu otsast korjata ega ka taimi mida otse suhu pista, kuid see maa oli tühi teistest hõimudest. Ning olgugi, et metsad olid tihedad, täis võõraid loomi ning maa ise lage, pakkumata mägesid või künkaid varjuks, otsustasid nad selle oma maaks teha.
Ilm oli jahedam kui see millega nad harjunud olid, kuid päevad ei paistnud kunagi mööduvat. Nii said nad nii ööl kui päeval kõhtu täita ning sugu teha, et neid saaks veelgi rohkem ning maa saaks neid täis.
Ühel päeval, kui osa hõimust pimedas laanes hulkus, kuulsid nad sõnu, mis tulid metsast endast.
„See siin on pimeduse ja külma maa. Huntide ja ulgu-vihma maa. Teie rahvas saab siin otsa.“
Kes seda kuulis värises hirmust.
Kiirelt jooksid nad pealiku juurde.
Too kuulas nad ära, siis naeris. „Külma ja vihma olme me ennegi kohanud. Ehitame pilliroost endale majad, ei see siis meile liiga teha saa. Hundid lööme kaigastega maha. Kui pimedus tuleb laulame ja tantsime valguse ja päikese auks, see hoiab meid soojana.“
Ning kui ilm läks krõbedamaks lõikasid nad pilliroogu ning ehitasid sellest endale kojad, mille sees varjus olla ja varusid kaikaid, millega end huntide vastu kaitsta.
Kui esimene külm saabus tantsisid ja laulsid nad igavesest päikesest ning olgugi, et väljas oli pakane, olid nende südamed soojad.
Järgmisel päeval oli aga külm veel suurem. Pakane praksus ja hundid ulgusid nende kodade ümber. Hõim tantsis ja laulis soojast päikesest ning kui mõni hunt kippus kotta tungima lõid nad tolle maha, kuid juba segas tühi kõht nende tantsu ja laulu ning isegi kui päeval oli liigutades soe, hakkas öösel külm.
Kolmandal päeval tõusis tormituul, mis puhkus ümber nende kojad ning kogu hõim jäi huntide, külma ja pimeduse meelevalda.
Nii sai esimene hõim otsa
*
Teisel aastal saabus maale uus hõim. Need vaatasid koha puude vahel ning oma vasest kirvestega võtsid maha puid ja tegid lageda. Sinna ehitasid nad samadest puudest varjualuse. Oma kirveste ja odadega küttisid nad loomi ning kandsid nende nahkasid oma ihul.
Ühel päeval kuulsid nad sõnu paksu pimeda metsa seest.
„See siin on pimeduse ja külma maa. Huntide ja ulgu-vihma maa. Teie rahvas saab siin otsa.“
Kes seda kuulis värises hirmust.
Kiirelt jooksid nad pealiku juurde.
Pealik aga rahustas. „Meie kojad on vägevamad kui teistel, kes siin on käinud ning meite relvad tugevamad. Lisaks saame me tule kohale tuua, et sooja hoida.“
Juba järgmisel päeval saadeti mehed välja tuld tooma ning täpselt enne pimeda saabumist jõudis üks nendest ka saagiga kohale.
Tuli hoidis puust kojas sooja ka siis kui väljas oli kibe pakane. Hundid ega muud elajad ei pääsenud sisse ei kinni löödud uksest ega pisukesest aknast. Päeval käidi väljas küttimas ja kala püüdmas ning öösel hoiti lõkke ääres lähestikku.
Paistis, et hõim võinuks nii isegi terve talve vastu pidada. Siis läks külm nii karedaks, et järved ja tiigid jäätusid põhjani ära ja puud läksid suurest pakasest lõhki. Lumi, kui tuhanded kohevad suled, langes päevi ja öid, mattes kõik enda alla – see sulges neid nende enda kambrisse kinni.
Auk kambri laes, kust lõkkesuits väljus, kattus paksu lumekihiga, mis sadas alla ja mattis lõpuks tule. Ei olnud neil enam süüa ega millega end soojas hoida.
Nii sai ka teine hõim otsa.
*
Kolmandal aastal saabus järgmine hõim. Need kandsid ühes kirveid mille pead olid tehtud rauast. Nendega võeti maha puid ja kütiti pimedas laanes loomi.
Nad teadsid kuidas tuld taltsutada ja vajadusel uuesti püsti panna ning ka kuidas liha selle peal valmis teha. Loomade nahad aga riputasid nad kuivama ning hiljem tegid neist endale rõivaid, mis hästi sobisid.
Ühel päeval kostus neilegi sõnum paksu pimeda metsa seest.
„See siin on pimeduse ja külma maa. Huntide ja ulgu-vihma maa. Teie rahvas saab siin otsa.“
Kes seda kuulis värises hirmust.
Nii peeti pealikuga nõu. Too mõtles natuke. Ei olnud see ju asjatu hoiatus kantsis, kus teisi rahvaid ei liikunud.
„Ehitagem kivist ja savist onnid,“ sõnas ta lõpuks. „Need hoiavad tuult ja vihma kinni. Külma vastu on meil tuli ja loomanahad. Hundid hoiame kirvestega eemal. Ei juhtu meiega midagi.“
Kui külm lähenes tehti savist ja kivist onnid ning nende sees hoiti tuli käimas. Loomanahad ümber käidi metsast puid juurde toomas ning kütiti ka loomi kes ette sattusid. Nii saadi mööda enamikust talvest kuid ühel hetkel läks pakane nii külmaks ja maru nii suureks, et polnud loomi keda süüa. Isegi hundid ei tulnud enam nende onnide juurde luusima.
Puid oli ning tuli oli püsti, kuid süüa ei olnud.
Nii näriti puukoort ja loomanahku ning lõpuks ka üksteist kuni kadus kolmas hõim.
*
Möödus mitu aastat ning siis saabus veel üks hõim maale, kus polnud ei mägesid, mis varju pakuks ega vilju, mis kergelt kätte ulatuks; kus suved lühikesed ja jahedad ning talved pikad ja karedad.
Nad talitasid üsna samamoodi kui viimane hõim, mis siinmail oli käinud – küttides rauast odadega ning küpsetades liha tulel.
Neilegi rääkis ühel päeval pimedus: „See siin on pimeduse ja külma maa. Huntide ja ulgu-vihma maa. Teie rahvas saab siin otsa.“
Kes seda kuulis värises hirmust ning kiirelt viisid nad hoiatuse pealiku manu.
Pealik, kes oli vana elukogenud mees, ei võtnud neid sõnu kergekäeliselt – eks oli temagi kuulnud, mis tema vendadest siin mail oli saanud. Seepärast viskas ta endale parima karunaha selga, lükkas kirve vöö vahele, teisele poole pani mõõga, pistis ühte pauna head paremat sööki, teise kulda ja vääriskive mida nad kaasas kandsid, kätte võttis sarve, milles parim rüübe mida neil pakkuda oli ning astus üksipäini pimedasse metsatukka.
Hõim mõistis, mis tal plaanis oli ning miks tal nii palju hääd kraami ühes oli. Ta läks kohalike vaimudega kaupa tegema.
Kolm ööd ja kolm päeva polnud pealikut näha ning rahvas hakkas juba vaikselt muretsema. Kui nad ka pimedas metsatukas teda otsimas või hõikamas käisid, ei tulnud teda kusagilt välja.
Neljanda päeva hommikul sammus pealik metsast ise välja. Toop tema käes oli tühi ning ka toidumoon söödud, kui muu kraam oli tal alles. Enne midagi muud hakkas ta õpetusi jagama. Kuidas ehitada maju, mil kivist põhi, puidust keha ja pilliroost katus. Kuidas püsti panna kividest ehitatud tulepesa, mis annaks kaua sooja. Üks osa hõimust pandi selle töö peale.
Teine sai õpetusi kuidas ja mida mullas kasvatada – millal seda külvata ning seejärel koristada. Sellega oli juba üsna kiire, seepärast rääkis ta ka, mida metsast veel korjata sai ning suhu pista tohtis. Kuid pealik ei mõelnud ainult tänase ja homse peale. Ta õpetas kuidas seda kõike halvemateks päevadeks hoida.
Kolmas osa õppis kuidas püüda ulukeid, kuid ka kuidas neid kodustada. Kuidas võtta neilt piima ning liha ning hoida seda nii kaua kui võimalik, kas juustu või vorstina. Samuti rääkis ta kuidas nahka kõige paremini ära kasutada nii, et see külma vastu kaitset pakuks.
Neljas, ehk väike, kuid siiski sama oluline osa, sai oma tööks puude varumise ja kuivatamise, et tuli talvel otsa ei saaks.
Enne külma tulekut jõuti nende toimetustega ühele poole. Ühiselt tehti ettevalmistusi ning ühiselt võeti ka külm ja pakane kivist, puidust ja pilliroost tehtud kojas vastu. Kuid ka siin ei lasknud peremees kellelgi niisama põõnata või puhata - tuli valmistuda järgmiseks kevadeks ja suveks, et siis jälle valmistuda talveks. Ei olnud enam aega ega mahti tühja istuda.
Lauluviisi võeti küll üles kuid enam ei olnud see kiidulaul igavesele päikesele ning ka tantsud olid muutunud.
Sest vaadakem, ei läinud kaubaks midagi muud kui inimeste enda südamed.
Nüüd oli igas südames tükike pimedust.
See aitas neil pimedaks ajaks valmis olla ning ettevalmistusi teha. Samuti ei lubanud see minna neil liialt uhkeks – sest oma südames teadsid kõik, et pimedus oli suurem ja võimsam neist kõigist.
Kuid see polnud kõik.
Kõikehõlmav pimedus ja külm oli lükanud nüüd oma juured iga inimese südamesse ning sellel oli oma hind.
Vahel tuletas ta end meelde, proovides mõnes südames kasvada aina suuremaks ja suuremaks ning kui inimene seda lasi võttis ta tolle omale roaks.
Sest oli ta ju jätnud terve hõimu seekord ellu, kuid nälg vajas endiselt täitmist.