Mõned päevad tagasi sai vaadatud Deadpool'i ning peale seda jäin ma pikemalt mõtlema huumori peale.
Ma julgen siinkohas väita, et üks suur põhjus, miks see film (ja tegelaskuju) oli nii hea ja nauditav, oli huumori varieeruvus.
Kuna ma ei taha kellegi jaoks filmielamust rikkuda, ei hakka ma stseene lahti lõikuma ja filmist täpseid näiteid tooma, küll aga räägin huumorist üldiselt.
Mis on naljakas?
Kogenud stand-up artist Iliza Shlesinger mainis kunagi ühes intervjuus, et peamiselt on olemas kahte tüüpi nalju. On naljad, mille puhul publikul on äratundmishetk ning on need mille naljakaks komponendiks on ootamatus. Ma lisaks, et need kaks ei ole ilmtingimata vastandid. Pigem tasuks neid kahte ehk isegi kombineerida ning liigutada nalja sujuvalt nende vahel, pakkudes variatsiooni, äratundmist kui ka ootamatust. (no kes samasugust nalja koguaeg ikka tahab ... ai pagan, kesse räägib.)
Äratundmise naljad
Kõige lihtsamal kujul on tegemist sellega, kui sa näed midagi laval ning noogutad omaette, et jaa nii on. Artist saab näiteks lavale tuua inimeseks olemise igapäevaelu. Ta võib juhtida tähelepanu mingitele pisidetailidele, mis meile endale märkamatuks on jäänud või mängida mingeid detaile üle, et neid rõhutada. Tihti ei loo ta midagi uut vaid näitab juba olemasolevat vana lihtsalt teise nurga alt (natuke nagu ajalehed peale suurt skandaali) - see ongi tema kunst, märgata ja näha asju, mis on olemas, ning neid välja öelda.
"Eile läksin piima ostma, ning te ei kujuta ette, mis järjekorrad olid. No muidugi kõigist kümnest kassast töötas vaid viis ning iseteenindus oli remondis.
Olete märganud, et kui poes on pikad järjekorrad, siis me kõik muutume äkitsi järjekorra ekspertideks? Kõige lühem ei ole alati kõige parem. Tähtis on see, kes on sinu ees. Kas on käru või on korv. Kui palju asju seal korvis on? jne..."
Klassikaline äratundmisnali. Mis aitab veel kaasa, on see kui lähed personaalseks ja detailidesse. Publik saab kaasa elada.
"See tundub perfektne järjekord..., kui ei oleks seda tädikest. Tal võib kohmitsemisega aega minna. Aga näe, ostab ainult purgi kassitoitu, äkki pole hullu. Mis kuupäev üldse on? Kuu lõpp? Tasuks pensionäre vältida, viimasest pensionist on nii-kui-nii alles vaid sendid ning nende lugemine võtab aega.
Ahaa! Kassa, kus üheks ostjaks paistab olevat punase näo, vaeghambumuse, tuntava lõhnabuketi ja kulunud tuulejopega meesterahvas, käes kolm kaheliitrist õlut. Paljud ei taha sinna lõhna pärast minna, aga kogemus on näidanud, et nende sellidega saab kiiresti - kas neil on täpne raha või ei ole üldse raha. Kui õlle jaoks midagi leitakse, siis enamasti täpselt, üle kohe kindlasti ei ole.
Pagan, aga äkki ta on juba võtnud ja on jube sõbralik ja hakkab seal kõigiga juttu ajama."
Äratundmisnalja suur pluss on see, et sa saad rutiini luua suhteliselt kergesti. Sul ei ole vaja midagi uut toota. Mida paremini sa suudad tuua sisse seda, mida juba teatakse, seda parem.
Panite tähele, et tekkis ka omamoodi muster? (Hea järjekord, siiski mitte, hea järjekord, siiski mitte...) Selle asja nimi on improlaval mäng. Seda, juba tekkinud, mustrit saab edasi arendada, miski hetk näiteks lõpetada ja kunagi hiljem tagasi tuua ning ka see on äratundmise huumor - mäng sellele, mida juba teatakse.
Filmis (endiselt no spoilers) on näiteks palju vihjeid näitleja enda eelmistele rollidele, eelmistele X-man maailma filmidele jne, mis on naljakad, kui oled eelmisi asju näinud. Tihtilugu on need nagu peidetud pisidetailid, mis jäävad muidu märkamatuks, aga kui sa tead mida otsida, on väga äge äratundmishetk.
Ootamatu pöörde naljad
"Sa jooksed ühe kassa juurest teise kassa juurde. Tõmbled ringi, valid ja proovid leida parimat, et kiiresti poest välja saaks. Ning enne kui sa sellest aru saad oled sa juba kassa valimise peale kulutanud nii palju aega, et piim mille sa ostsid on halvaks läinud.
(publiku vaatamise paus)
Kas teil on ka seda juhtunud?"
Ehk siis juhtub midagi ootamatut ja jaburat. See ei pea olema liialt realistlik ega tõene pööre (enamasti ei olegi). Küll aga, kui nali on üles ehitatud kindlale rutiinile ja maailmale, peab ta olema piisavalt tõene antud maailmas. Näites kasutasin ma piima halvaks minemist, mis pole väga reaalne, aga on siiski kuidagi usutav. Kui ma aga oleksin sisse toonud elevandid ja tulnukad, oleksin ma liialt palju loodud taustsüsteemi murdnud ning nali ei oleks olnud enam naljakas (ka praegu polnud väga, aga see on kõigest näide, ära tõmble).
Ootamatu pöörde nurgas asuvad kõik sketšid ja ühelauselised naljad (one-liners nagu "Taimaal pekki minna oleks irooniline."). Sul ei ole sketši jaoks vaja muud infot, kui üldarusaam tegelastest, asukohast ja olukorrast. Kaasa elamine tegelastele ei ole eesmärk ning tihti isegi vähendab selle naljakust.
Empaatiavõime võib eriti mittekohane olla, kui tegemist on musta huumoriga. Mäletan, et kunagi vaatasin saadet Heeringas Veenuse Õlal ning naersin miski surma teemalise sketši üle südamest. Siis aga tuli ootamatu kainushetk ning ma mõtlesin, kui traagiline oleks see olukord, kui see oleks päris elus. See ei oleks naljakas. See oleks kurb ja taktitu.
Ootamatuid pöördeid oli ka Deadpooli filmis omajagu. Nii verbaalselt, visuaalselt, kui ka tegevusliinis, aga see kõik oli siiski usutavates piirides.
Kuskil seal vahel
Tõsi, tihti on naljad ka kusagil hämaralas nende kahe vahel. Ma ei teagi kuhu täpselt pista Deadpool'i kommet rääkida otse publikuga ning murda seinu, samas kui ükski teine tegelane ei ole publikust ega sellest et ta on filmis/koomiksis teadlik. Otse publikuga rääkimist on filmides üldiselt vähe ning seinade murdmist samamoodi. Teatris on omajagu.
Isiklikult mulle näiteks meeldib kui laval improviseeriv tegelane (stand-up või impro) suudab sisse tuua miski segaja millest me kõik teadlikud oleme. Näiteks kui keegi publikus köhib mitu korda kõvasti keset improviseeritud stseeni kahe sõbraga, kellest üks on teisel külas, oleks väga lahe see sisse tuua nii: "See oli mu üürnik kõrvaltoas. Ma pole teda peaaegu üldse näinud, hoiab omaette. Ööd läbi mängib arvutis ja päeviti magab... aga arved on makstud, nii et on okei ... Heli järgi ütleks, et ta on haigeks jäänud."
Või siis kui väljast tuleb keset vaikset stseeni miski mürisev heli, mida ka publik kuuleb: "Sorry, see on mu kõht. Käisin eile tex-mexis ... ei olnud hea mõte... endiselt mässab." Publik naerab, lavapartner noogutab mõistvalt kaasa ning minnakse stseeniga vanast kohast edasi. (Mulle meeldib see impropõhimõte, et kasuta laval ära kõik mis on ning ära üle tooda. Ka segaja on laval. wink wink.)
Selles naljas on sees nii äratundmine (me kõik publikus kogesime seda ja teame millest sa räägid) ja ootamatu pööre (segaja defineerimine teise rolli).
Kindlasti on nalju, mida on oluliselt keerulisem nende kahe kasti vahel liigutada ning nendel kahel kastil on ka omajagu alamkaste (mõned tulid ka jutu käigus välja). Erinevatele inimestele meeldib erinev huumor - Deadpool aga teenindab mitmes vallas.
