Kui keegi oleks kümme aastat tagasi minu käest küsinud, et kas ma usun jumalat, oleks vastus olnud kindlasti: "Ei! Aga see, mida ma usun, on juhused." Asju juhtus ning vahel olid need asjad väga üllatavalt kokkulangevad. Tol ajal ladusin ma vahel ka Tarot kaarte ning olin veendunud, et juhus mängib oma rolli ka nendes. Mis oli aga minu jaoks juhus? See oli üks suur hoomamatu jõud meie ümber, mille tõttu asjad lihtsalt juhtusid. Peaaegu nagu jumal, ainult et oluliselt kobam ja ettearvamatum. Seda jõudu ja juhuste laineharjal liuglemist proovisin ma paremini mõista mõni aeg hiljem, käies isegi pool aastat intuitiivteaduste koolis.
Täna sattusin ma pikemalt rääkima ühe sõbraga, kes raskes eluperioodis olles otsib ning usub seoseid ja juhuseid, ning ma tundsin kunagist ennast selles ära. Pean tõdema, et nüüdseks olen ma oluliselt pragmaatilisem ning olen ka oluliselt rohkem kursis inimese psühholoogilise häälestatusega. Kes otsib see ka leiab, nii lihtsalt on. Meie aju otsib, loob ja leiab mustreid, ka seal, kus neid tegelikult ehk isegi pole. Meie aju otsib tervikut, lugu, ühendab punkte, talle meeldivad mustrid ja loogika. Mis on selles siis halba, kui leitud seosed aitavad inimesel oma eluga raskemas kohas edasi minna? Mitte kui midagi.
Antud kohtumine pani mind mõtlema minu enda kunagise juhuse usu peale. Muidugi merde häppens ja vahel on need juhtumised väga huvitavate kokkulangevuste ja seostega. Elu lihtsalt on selline. Aga kas ma usun endiselt miskit väljaspool olevat suurt jõudu nimega Juhus (ehk Kobajumal)? Pigem mitte.
Mu kogemused ja elutee on viinud mind järjest rohkem eneseusku, selleni et kõik vastused on su enda sees olemas. Tõsi, vahel on vaja lihtsalt väga jaburaid ja kummalisi olukordi, et need vastused ka välja tuleks. Kuidas aga teada seda mida sa tahad? Kuula oma keha. Inimene on tervik ning kui meie mõtteprotsess on vahel isegi liiga taibukas, siis ülejäänud keha on suhteliselt otsekohene - ta teab millal tal on hea ja millal ei ole. Sealt tulevadki asjad nagu kõhutunne või südame hääl. Me teame tegelikult neid asju, aga lihtsalt ei taha neid teadvustada. Vahel on isegi raske omaks võtta mingeid tundeid mida me ei suuda põhjendada - meie mõtlemine proovib olla loogiline, tunded aga ei pruugi olla. Meie aju on masin, mille töö on mõtlemine ja tihti täidavad need terve meie teadvuse, laskmata läbi muid tundeid. Selleks, et sa saaks teadvustada seda, mida sa juba oma ülejäänud olemuses tead, võib abi tõesti olla ka Tarot kaartidest.
Mida siis kaardipanemine endast kujutab? Esiteks on väike üleminekurituaal (igal ladujal oma), et eristada seda sündmust igapäevaelust ning ennast häälestada, seejärel laotakse lauale erinevad arhetüüpsed pildid ja lood, mille vahel kas laduja või klient loob vabal assotsiatsioonil põhineva narratiivi ja seose. Igal juhul kuuleb klient seda, mida tal on vaja kuulda või mida ta tahab kuulda. Kui ta tahab leida sellest mõttetust, siis ta leiab selle. Kui ta tahab sellest leida mõtet ja seoseid, siis ka see on olemas. Juhusel on kaartide tulekul muidugi oma roll, aga oluliselt suurem roll on vastuvõtjal - tema on see kes otsib sealt mõtet.
Elul ei ole mõtet. See on absurd. Ainus mõte on see, mille me sellele omistame. Me oleme vaid karvadeta ahvid, kes elavad kivist
kunstlikes koobastes, käivad päeviti teistes koobastes
istumas ja tegemas asju, et saaks hõrepuitu, mida vahetada kolmandates
koobastes toidu vastu. Elu on absurd ning ainus, mida me teha saame, on leida isiklik tõde, isiklikud väärtused
ning teha enda jaoks täheduslikke tegusid. Kui me oleme juba aastaid
teinud enda jaoks mõtestatud tegevusi, ei tundu ka see maailm nii
mõttetu - me oleme loonud endale subjektiivselt tähendusliku tausta. Rasketel hetkedel on meie subjektiivne tõde ja reaalsus kannatada saanud ja meil on tarvis seda muuta, et oma eluga edasi minna. Nii lihtne (?) see ongi.
Meie subjektiivne tõde ei ole aga ainult mõtlemises, see on ka meie kehas. Mõtlemisega on lihtsalt võimalik selle sisse väga palju segadust külvata. Me mõtleme, selle asemel, et tegutseda. Me proovime oma peas kõik ära jõudes tihtilugu tõdemuseni, et neid asju ei ole mõtet päriselt teha: see ei ole tulus; see pole võimalik; ma ju ei saa jne. Meie mõtlemine, olgugi et praktiline, on ka täis erinevaid vigu. Ei ole välistatudd, et ka siin tekstis on omad mõttevead sees. Nii nagu mustrite ja seoste otsimine on ajusse sisse kirjutatud, on seal ka vead (neid on palju, suvalisest järeldamisest ja üleüldistamisest kuni fundamentaalse atributsiooniveani). Võibolla vaid väga väike laps, olles vahetus kontaktis reaalsusega, ei oma mõttevigu.
Seega oleks ehk vahel mõistlikum kuulata oma mõtete asemel hoopis sisemist häält. Kuidas aga, istudes mõne valiku ees, aru saada, mida sa tegelikult tahad? Siin on üks nipp: viska münti ning kui see on õhus, tunned sa juba, mis tulemust sa tegelikult ootad.
