Ma nägin täna öösel unes just sedasamust vigast Holliwoodi versiooni unes. Ja see polnud mitte stiilis "Oo sa kae vaid, mis kõik oleks teistmoodi siin ilmas ilma sinuta", vaid pigem tõdemusega, et elu läheb edasi ja väga vahet ju ei ole ja et "Nii kullake, sa eksisteerid maailms, kus mitte keegi sind ei mäleta, sul pole enam sõpru, perekonda, hobisid, tööd ... jne Sa oled ainus, kes mäletab, et sul üldse midagi sellist on olnud. Aga sa ärkad ikkagi kõige selle keskel nagu tavaliselt."
Kui selle peale nüüd mõtlema hakata siis see on hirmus. See on tõsiselt hirmus. Hirmsam, kui suremine ma ütleks. Hirmsam kui mittekunagi mitte eksisteerimine. See, et sa oled ja sa oled täiesti üksi - sinu aastate jooksul ehitatud kogemused, suhted, tugigrupp on kõik lihtsalt kadunud... läinud. Sa oled oma parimatele sõpradele, armsamatele täiesti võõras inimene, samas kui sinul endal on nendega seoses tunded.Sa oled täielikult unustatud, aga sa ikkagi oled olemas.
Samas, kes teab, äkki see ei olnudki unenägu ja äkki mulle pandigi seesugune needus peale?
Kass igatahes oli täna hommikul sõbralik - samas ta oleks ju sõbralik iga inimesega, kes võiks talle potensiaalselt süüa anda.
Kui kontorsse jõuab, siis näeb, mis oli uni ja mis mitte. Enne vist ärkvel inimestega ei kohtu.
Aga kui surm juba teemaks tuli, siis mõned päevad tagasi plätserdasin ka ühe surmapildi, mille idee on mu peas kaua olnud ja ootand kannatlikult. Ei tulnud üldse nii hea, kui mu peas oli, aga samas ei tulnud ka nii kole kui ma kartsin. Näh, käib kah.
Lullar pildil:
The high cost of living
All stories have a beginning
All stories must have an end.
But when it comes to the living
We all like to pretend
That there is always tomorrow
and there is always time
The shock, the pain, the sorrow
Is death for us bitter as lime
They say it's the high cost of living
That everything will end one day
She is but both taking and giving
How else could we find our-own way?
