Komistasin selle TEDxTartu klipi peale ja midagi hakkas ajus ragisema.
Njah, ma nõustun paljuga siin klipis. Mitte teadmine on tihti suurim õnnistus meie elus.
Kui me ei teaks kindlalt, et järgmine minut meie elus eksisteerib, kas ei naudiks me seda käimasolevat minutit mitte intensiivsemalt?
Njah ja muidugi me tegelikult ei tea seda kindlalt.
Samas, toetav teadmine sellest, et me mingi hetk sureme soodustab jällegi intensiivselt mitteteadmist, me oleme uudishimulikumad, vähem lõplikult valmis, ja põnevil tuleviku ees. (minu arust vähemalt)
Millegi teadmine ja mitte teadmine on intrigeeriv teema.
Ja olgugi, et teaduslikult on tõestatud, et meie mälestused (mis on ka ju omamoodi teadmised mineviku kohta) muutuvad ajas, on mul vahel tunne nagu oleks nad ka kuidagi muutumatult salvestatud.
Just kui oleks meie kõigi sees muutumatu Vihmamehest infokoguja - kõik on seal, alates lapsepõlves õpitud keeldudest, koolis õpitud teoreemide, ajaloo aastaarvude ja eile kell 13.15 mööda sõitnud bussi värvini.
Tutvustades ennast ütlen ma enamasti juurde, et mul on kohutavalt halb nimemälu ning vestluse lõpus küsin ma vestluspartneri nime enamasti jälle üle. Sama halvaks pean ma ka enda faktimälu. Kõik kes on minuga Eesti Mälumängu mänginud nõustuvad kindlasti, et need üksikud punktid, mis ma ole saanud on olnud põhjustatud: kas sellest et poolte ajaloo küsimuste vastus on Päts, loogikast või siis on keegi ette öelnud.
Üldiselt ajavad mind sellised mangud aga väga kiiresti närvi. Eriti kui mõni mängija võtab miskeid nö faktiteadmisi nö elementaarsetena. Minu jaoks on ajalugu ilus kokkulepitud muinasjutt, mis ei ole üldse nii tähtis kui näiteks noh praegune aeg kus ma elan. (toon näiteks just Ajalugu, sest selle teadmised on mu nõrgim lüli)
Küll aga on juhtunud paar üksikut korda, et ma lihtsalt tean midagi. Mulle lihtsalt tuleb vastus pähe ja ma isegi ei mõtle sellele ega anlüüsi seda. Ja voila, välja öeldes selgub, et tegemist ongi õige vastusega. Olen paar korda ka niimoodi mälumängus olnud ja isegi imestanud. See on nagu omamoodi õnnistus, mida sa kardad kaotada.
Kuidas ma aga siis ükskord tean aga muidu ei tea?
Äkki meie peas on tõesti Vihmamehe osa, mis salvestab kõike ja on muutumatu. See on suur faktide ja teadmiste kogu, mis on piiramatu. Pakuks sellise oletuse.
Faktide ja õpitud teadmistega aga suhteid ei loo. Faktiteadmised ei ole realistlikud, nad on idealiseeritud mudelid. (aka fakt et kõigile naistele meeldib kui neile kingitakse lilli ... üldistav ja kindlasti leidub üksikuid kes võtavad seda kui vihjet nende lehmalikule väljanägemisele, ehk siis pigem kui solvangut) Suhete jaoks on vaja rolle ja rollid on erinevad - alati vastavad seltskonnale ja kontekstile.
Meil kõigil on väidetavalt 3-4 põhirolli, mida me enamasti kasutame. Igal rollil on jällegi oma olemus, eesmärgid, tõed ja uskumused, mis võivad küll teiste põhirollidega kokku sobituda aga ei pruugi. (Päris vastuolus aga arvatavasti kahh ei ole)
Ja kui minu põhilise rolli olemus on mitte hoolida faktiteadmistest, sest need kõik on nii ehk naa suhtelised ja lihtsustavad, siis miks peaksingi ma selle rolliga Vihmamehe arhiividest neid teadmisi saama? See ei lähe ju rolliga kokku.
Seega ehk on meie teadmised seotud mitte niiväga mälu enesega vaid meie rollidega, mis mälust informatsiooni sikutavad. Sellega kas millegi mäletamine ja teadmine on ikka rolli jaoks tähtis - sest eks ka roll on omamoodi lihtsustus, tal pole kõike teadmist vaja.
Nii nagu mõeldes mingile mälestusele omades mingit emotsiooni, on see mälestus justkui selle emotsiooniga seotud. Me justkui otsime kinnitust olemasolevale.
Selle idee kaudu saab seletada ka asjaolu, et mälestused aja jooksul muutuvad. Kui väita, et meil on Vihmamehe muutumatu arhiiv, siis seal ei lähe ju midagi kaotsi, küll aga on nende teadmiste väljund alati läbi rolli ja roll muutub, kasvab areneb, täiustub iga hetkega kui me seda kasutame. Seega muutub mitte mälestus ise vaid spekter, läbi mille me seda vaatame.
Ja pole ka siis ime kui inimesed peale 10 aastat rolli kasvatamist vaidlevad ühise mälestuse faktide üle.
Sain selle mõtte siia nüüd kiiresti üles. Kui palju sellest just mõistetav on, aga noh äkki midagi pani ragistama ja vähemalt ei tüüta enam mind :P .
Ja äkki saab selle üle isegi vaielda :D
Cheers!
z
Death
"The Toltecs say that the Angel of Death always walks with you, behind your left shoulder. She is the most powerful guide to a joyful and creative life on the Toltec path. She is there to remind the warrior that everything in life is temporary. In the Toltec tradition, the Angel of Death is the source of all your possessions. She owns everything that you have—your car, your home, job, relationships, money, youth, even your body and life itself.
Even though the Angel of Death is a powerful and precious guide to the Toltec Warrior, she is also the most feared. The Angel of Death has lent you everything you possess, and when she is ready, she will ask for it back. For the common man, death represents the ultimate loss of these closely held identities, and thus the ultimate fear—annihilation. The spiritual warrior knows that the Angel is always there, and he cannot control when she will take something from him.
The spiritual warrior lives in gratitude for everything the Angel has lent him, rather than in fear of losing it. The biggest surrender on the Toltec path is letting go of the illusion that you own or can control any of your possessions-- including your life. The Angel of Death is always with you, inviting you to live in the present, to love freely, to live the life you want to live. She reminds you that this life is temporary, and you will die—it could be this moment or any time. You can be ready by surrendering to her what is already hers, and live in absolute gratitude for her abundant generosity.
That is the life of the Toltec warrior. That is personal freedom. When the warrior embraces the Angel of Death in complete surrender and gratitude, she becomes the Angel of Life. When you surrender to her, you are free to live your life to the fullest expression of who your are. The Angel of Life becomes your guide to Life, in all of its abundance and wonder."
Even if this story is not true... it does not matter.
This Idea I Must Like.
And I am grateful for Neil Gaiman and Terry Pratchett for creating the 2 best death personifications in the world. Both of them love cats! Wheee :D
Cheers!
Z
Kristlikud Vampiir Kommunistid
Nägin täna unes kuidas Kristlikud Vampiir Kommunistid vallutasid maailma, täpsemalt Pärnut - minu kodukanti. Nende tegelaste idee oli siis see, et punane värv sobib nii vampiiridele kui kommaritele ja noh selleks et püha vesi ja rist sind ei tapaks tuli seda kogu aeg kasutada ja hoida oma immuunsust - sellest siis Kristlikus.
Kui sa jäid vahele sellega et piiblit ei lugenud, oli kohe kommunismivastane kuritegu.
Jahh, peaks vist tõesti laskma oma aju üle skännida, et mis paganama päkapikud seal sees elavad ja mulle jaburusi söödavad.
Cheers!
Kui sa jäid vahele sellega et piiblit ei lugenud, oli kohe kommunismivastane kuritegu.
Jahh, peaks vist tõesti laskma oma aju üle skännida, et mis paganama päkapikud seal sees elavad ja mulle jaburusi söödavad.
Cheers!
Subscribe to:
Posts (Atom)