Käisin täna hambaarsti juures ja sain kohe poole lollimaks. Tarkusehammas tõmmati välja ... ja et mitte tuimestust ja aega raisata, tõmmati teine veel.
Nüüd olen ma rumal punnpõsk aga see eest nunnu nunnu (ümarad vormid tekitavad kõigis imetajates hoolitsus-soovi ... vt kutsikad ja väiksed lapsed).
Teekonnal arsti juurest (kadriorg) koju (kristiine) kuulsin lausa viiel korral kuidas lähedal asuvad inimesed hakkasid omavahel hambaravist rääkima.
Ma olen alati arvanud et on tore inspireerida teisi inimesi.
Ning ostes kodu juurest poest paistetuse tarvis jäätist, olin ma püsivalt sealse turvamehe silme ees. Õige kah, ka mina ei usaldaks paistes põsega tüüpi, kes kahtlaselt palju jäätist ostab - eriti arvestades tänapäeva hambaravi hindu.
Vot sellised lood siis.
Ja palume mulle täna mitte helistada muidu ma lihtsalt mõmisen midagi vastu
Cheers!
Mõtisklusi illusioonidest
Kunagi ammu vaadates esimest korda filmi "A Beautiful Mind" (tõlkes: Piinatud geenius) jäi mind kummitama mõte sellest, kui hull see oleks, kui sa ühtäkki avastad, et kogu sinu eelnev elu on möödunud illusioonides, omades vaid väikest moonutatud osa reaalsust. Kuidas sellist asja aksepteerida ja sellega toime tulla, et sinu enda aju on mõnes mõttes raisanud suure osa su elust?
Läks aega mõistmiseks, et tegelikult on see paratamatus, olgugi et illusioonid pole enamasti nii "uhked" kui filmis. Inimene õpib ja areneb ning käitumuslikud mustrid muutuvad. Mingi aja elame me kõik illusioonides. Kui mõelda tagasi oma teismelise-ea mõttemallidele ja käitumisele, siis jah tegemist ei olnud reaalsusega. Ning ma ei mõtle teismelise-ea all vanust 11-15 ... see on alles algus :P Meestel pidavatki kauem kestma.
Samuti olen ma nii mitmegi sõbra käest kuulnud kuidas nad ükshetk avastasid, et see mida nad olid aastaid uskunud ja mõelnud ei omanud enam mingit sisu. See oli vaid harjumus, mis jäänud täiskasvanule külge veel teismelise-east.
Eks tänapäeval kütavad ka igasugu reklaamimootorid meid ääreni täis erinevaid illukaid, ning seda juba varajasest lapsepõlvest. Sa saad õnnelikuks vaid siis kui sul on see mänguasi, auto, tolmuimeja, soeng jne
Kuid täiskasvanud inimene suudab näha illusiooni, kui ta on selleks valmis.
Ning ta suudab seda enda jaoks lõhkuda. Näha reaalsust selle taga.
Teoorias vähemalt. Sest praktikas on väga paljudel täiskasvanutel külgi, mis on endiselt pärit vanusest 10-11 või veelgi varemalt. Ega näha täiskasvanud inimest jonnimas pole just tore, aga see on meie taak mis kaasas käib. Küsimus on aga kuidas sellest taagast üle olla ning reaalsust tajuda.
Isegi siis kui reaalsus tundub oluliselt vähem uhke või nauditav, on see tegelikult ju ainus asi mis loeb.
Ning lõpuks jõuab küsimus ikkagi sinna maale, et kas sa suudad endale peeglis otsa vaadata või mitte.
Vot sellised natuke segased mõtted seekord.
Cheers!
Läks aega mõistmiseks, et tegelikult on see paratamatus, olgugi et illusioonid pole enamasti nii "uhked" kui filmis. Inimene õpib ja areneb ning käitumuslikud mustrid muutuvad. Mingi aja elame me kõik illusioonides. Kui mõelda tagasi oma teismelise-ea mõttemallidele ja käitumisele, siis jah tegemist ei olnud reaalsusega. Ning ma ei mõtle teismelise-ea all vanust 11-15 ... see on alles algus :P Meestel pidavatki kauem kestma.
Samuti olen ma nii mitmegi sõbra käest kuulnud kuidas nad ükshetk avastasid, et see mida nad olid aastaid uskunud ja mõelnud ei omanud enam mingit sisu. See oli vaid harjumus, mis jäänud täiskasvanule külge veel teismelise-east.
Eks tänapäeval kütavad ka igasugu reklaamimootorid meid ääreni täis erinevaid illukaid, ning seda juba varajasest lapsepõlvest. Sa saad õnnelikuks vaid siis kui sul on see mänguasi, auto, tolmuimeja, soeng jne
Kuid täiskasvanud inimene suudab näha illusiooni, kui ta on selleks valmis.
Ning ta suudab seda enda jaoks lõhkuda. Näha reaalsust selle taga.
Teoorias vähemalt. Sest praktikas on väga paljudel täiskasvanutel külgi, mis on endiselt pärit vanusest 10-11 või veelgi varemalt. Ega näha täiskasvanud inimest jonnimas pole just tore, aga see on meie taak mis kaasas käib. Küsimus on aga kuidas sellest taagast üle olla ning reaalsust tajuda.
Isegi siis kui reaalsus tundub oluliselt vähem uhke või nauditav, on see tegelikult ju ainus asi mis loeb.
Ning lõpuks jõuab küsimus ikkagi sinna maale, et kas sa suudad endale peeglis otsa vaadata või mitte.
Vot sellised natuke segased mõtted seekord.
Cheers!
Subscribe to:
Posts (Atom)