On möödunud 25 aastat Tšernobõlist ja ka minu sünnist ehk nagu ütleks rüütel Gawan: "Vaadake mind, selle pärast ma niimoodi hiilgan!"
Loodame, et tuumakatastroofid minu veerandsadade täitumise järgi ei käi (meeldetuletus: Fukushima!)
Sotsiaalne morsi ja koogi õhtu koos jutu ja pillimänguga on juba peetud. Nüüd aga on võimalus pidusemalt ja joogisemalt tähistada.
Nimelt 28 ja 29 Aprill esineb T-Teater veel telliskivis, ning viimasel päeval järgneb ka pidu. Seda nii tähistamaks meie etendust, Marko juubelit, kui ka minu juubeli-laadset-toodet (ning kindlasti leiab veel põhjendusi :P ).
Nii et kes tahab klaasi kangemaga õnne soovida - tulge aga kohale.
Kui tahate etendust näha, siis piletid siit https://www.piletimaailm.com/performances/23038 Kõik kes näinud on julgevad soovitada ;)
Kui etendusele tulla ei saa, aga käppa tahaks ikka suruda, võib ennast saali juurde nii poole üheksaks ajada.
Vot nii! Kohtumiseni!
Ja Cheers!
Oota, oota, looda ja ela ja sära ja siis mine ära...
Kes juba ära tundis siis pealkiri on pärit ühest loost Dagö viimaselt albumilt, mis on nende kohta harjumatult depressiivne, melanhoolne ja sotsiaalkriitiline. Hea kuulamine sellegipoolest.
Ootamist ja lootmist üritan ma vältida, seega sellest ka väga ei räägi. Milleks ikka ennast ette programmeerida?
Elamine ja säramine on aga igati tänuväärt tegevus. Siinkohas ütlen, et puhkus on igati edukalt möödunud ( jah 2 päeva on veel, aga need on juba sisse-elamiseks) Inglismaal sai nähtud Stonehenge-i ja Oxford Streeti. Kohatud bandiit-hanedega. Ja osteldud rohkem kui eluterve oleks. Üldse oli väga mõnus ja muhe ja eelviimaseks päevaks sai inglisekeel kah korralikult suhu :P Lahkumise päev oli aga selle kevade kõige soojem päev - vahi irooniat.
Turgus sai tehtud 2 korralikku etendust, mis leidsid positiivset kajastust ka nende kohalikus päevalehes - tudengiteatri kohta pole ju üldse mitte paha. Veel 28-29 Aprill peaks saama seda tükki veel telliskivis näha. Ning Mai algul korra Rakveres ja korra ka Kärdlas. Kel lisahuvi, võib julgelt küsida.
Kõige selle käigus on olnud väga palju emotsioone, mida ma alles aegamisi analüüsin. Siia mõned uitmõtted, tähelepanekud ja muidu mõlgutused umbes samasuguses kaoses nagu need tihti mu peas tekivad:
* Olen sotsiaalne loom. Väga sõbralik. Olgugi, et ma vajan vahel aega omaette olekuks, peab mul alati olema ka võimalus sotsiaalne olla. Ilma selleta ei vea lihtsalt välja. Ja sotsiaalsuse all mõtlen ma kasvõi seltskondlikku lõunast kohvijoomist. Digitaalne keskustelu on vaid asendustegevus, mis ei kompenseeri päris elu.
* 1 rullokebabi on minu jaoks liiga palju
* Me ei ole piisavalt tihti siin ja praegu st me ei tegele asjadega, mis hetkel toimuvad (mõtleme hoopis mineviku või tuleviku peale). See põhjustab paratamatult ebasiiruse - sa lihtalt ei ole kohal, kuidas saaksidki olla nii siiras või aus?
* Elus peab olema ootamatusi.
* Ma saan varsti päris vanaks.
* Miks ikkagi meestele emotsioonidega hakkama saamist ei õpetata, ometi on nad ju füüsiliselt tugevamad lihasmägi-tankid? Äkki oleks vähem vägivalda kui tugevam sugupool teaks ka mida oma tunnetega ette võtta? (jah ma ei saa seda mõtet vist niipea peast välja)
* Murphy on endiselt sitapea.
* Kes on sõjasangar? See kes täristas teisi inimesi oma põhimõtete ja ameti pärast maha? Ja traditsioon näeb ette nende autasustamise?
* Inimestel on imelikud kombed, uskumused ja traditsioonid.
* Kui häiriv on vahel ikka heliline mälu ja kui palju muusikat on sotsiaalselt "ära rikutud"? Mõtle aga Ajaxi reklaami peale. Sama mõju on aga ka filmidega. Proovid mõnda lugu kuulata ja tuleb meelde, et see oli filmis, mida sa nägid u 10 aastat tagasi ja sa võid seda stseeni detailsusteni kirjeldada. Aga muusikat tänu sellele mälupildile nautida ei suuda - need on peas omavahel tervikuks seotud. Tohutult tüütu.
* Minus on jälle oma pead hakanud tõstma sotsiaalkriitik. Olge valmis.
Saigi nüüd siin reede õhtul päris palju suht tühja juttu räägitud. Lõpetan nüüd teie piinad oo vaesed sõnakesed ja lõpetan selle postituse.
Olge terved!
Cheers!
Ootamist ja lootmist üritan ma vältida, seega sellest ka väga ei räägi. Milleks ikka ennast ette programmeerida?
Elamine ja säramine on aga igati tänuväärt tegevus. Siinkohas ütlen, et puhkus on igati edukalt möödunud ( jah 2 päeva on veel, aga need on juba sisse-elamiseks) Inglismaal sai nähtud Stonehenge-i ja Oxford Streeti. Kohatud bandiit-hanedega. Ja osteldud rohkem kui eluterve oleks. Üldse oli väga mõnus ja muhe ja eelviimaseks päevaks sai inglisekeel kah korralikult suhu :P Lahkumise päev oli aga selle kevade kõige soojem päev - vahi irooniat.
Turgus sai tehtud 2 korralikku etendust, mis leidsid positiivset kajastust ka nende kohalikus päevalehes - tudengiteatri kohta pole ju üldse mitte paha. Veel 28-29 Aprill peaks saama seda tükki veel telliskivis näha. Ning Mai algul korra Rakveres ja korra ka Kärdlas. Kel lisahuvi, võib julgelt küsida.
Kõige selle käigus on olnud väga palju emotsioone, mida ma alles aegamisi analüüsin. Siia mõned uitmõtted, tähelepanekud ja muidu mõlgutused umbes samasuguses kaoses nagu need tihti mu peas tekivad:
* Olen sotsiaalne loom. Väga sõbralik. Olgugi, et ma vajan vahel aega omaette olekuks, peab mul alati olema ka võimalus sotsiaalne olla. Ilma selleta ei vea lihtsalt välja. Ja sotsiaalsuse all mõtlen ma kasvõi seltskondlikku lõunast kohvijoomist. Digitaalne keskustelu on vaid asendustegevus, mis ei kompenseeri päris elu.
* 1 rullokebabi on minu jaoks liiga palju
* Me ei ole piisavalt tihti siin ja praegu st me ei tegele asjadega, mis hetkel toimuvad (mõtleme hoopis mineviku või tuleviku peale). See põhjustab paratamatult ebasiiruse - sa lihtalt ei ole kohal, kuidas saaksidki olla nii siiras või aus?
* Elus peab olema ootamatusi.
* Ma saan varsti päris vanaks.
* Miks ikkagi meestele emotsioonidega hakkama saamist ei õpetata, ometi on nad ju füüsiliselt tugevamad lihasmägi-tankid? Äkki oleks vähem vägivalda kui tugevam sugupool teaks ka mida oma tunnetega ette võtta? (jah ma ei saa seda mõtet vist niipea peast välja)
* Murphy on endiselt sitapea.
* Kes on sõjasangar? See kes täristas teisi inimesi oma põhimõtete ja ameti pärast maha? Ja traditsioon näeb ette nende autasustamise?
* Inimestel on imelikud kombed, uskumused ja traditsioonid.
* Kui häiriv on vahel ikka heliline mälu ja kui palju muusikat on sotsiaalselt "ära rikutud"? Mõtle aga Ajaxi reklaami peale. Sama mõju on aga ka filmidega. Proovid mõnda lugu kuulata ja tuleb meelde, et see oli filmis, mida sa nägid u 10 aastat tagasi ja sa võid seda stseeni detailsusteni kirjeldada. Aga muusikat tänu sellele mälupildile nautida ei suuda - need on peas omavahel tervikuks seotud. Tohutult tüütu.
* Minus on jälle oma pead hakanud tõstma sotsiaalkriitik. Olge valmis.
Saigi nüüd siin reede õhtul päris palju suht tühja juttu räägitud. Lõpetan nüüd teie piinad oo vaesed sõnakesed ja lõpetan selle postituse.
Olge terved!
Cheers!
Subscribe to:
Posts (Atom)