On laupäeva hommik. Kiire aeg selja taga, olemas ja tulemas. Ja mis ehk kõikse huvitavam, et järgmine nädal on kooli vilistlaste kokkutulek, kuhu ma ka ennast suure uudishimuga kirja panin.
Miks just uudishimuga? Aga olgem ausad, kes läheb sellisele üritusele muu põhjusega? Ikka on uudishimu, et kuidas ka kunagistel kaaskannatajatel läinud on.
Kas oli see nüüd tulevase peo teadmisest või millegist muust, kuid ma see öö nägin unes üht vana klassiõde. Kusjuures väga muhe ja realistlik uni oli. Sattusime juhuslikult samasse seltskonda ja siis ajasime pikalt pikalt juttu (aga mitte seda va väsitavat-viisakatjuttu, vaid ikka siirast ja energiat andvat). Mis teeb une ehk eriti müstiliseks on asjaolu, et reaalses elus pole me kunagi niimoodi rääkinud (kuigi alati on olnud teada, et oleks millest rääkida).
Kahjuks olen ma ka suhtleiselt veendunud, et teda ei ole kokkutulekul (ei teagi miks, aga sisetunne ütleb nii). Kuid kokku võix sattuda küll!
Hullud uned Vol2
Jah, teema jätkub. Unedega on kohati ikka kehvasti.
Seekord ei jää meelde aga mitte terve unenägu vaid fragmendid, pisidetailid.
Kujutage ette, kui näete unes grillitud sõrmi.
Või enne uinumist olete kinnises pimedas tunnelis, mille valge väljapääs aina kaugeneb.
Jne..
Selle pärast ma olengi selline nagu ma olen...
..mis ei tapa teeb tugevaks või hullumeelseks.
Tegelikult on ka häid asju mida siia kribada - küll seda ka veel jõuab, aga mitte kohe.
Hüva hommikut!
Seekord ei jää meelde aga mitte terve unenägu vaid fragmendid, pisidetailid.
Kujutage ette, kui näete unes grillitud sõrmi.
Või enne uinumist olete kinnises pimedas tunnelis, mille valge väljapääs aina kaugeneb.
Jne..
Selle pärast ma olengi selline nagu ma olen...
..mis ei tapa teeb tugevaks või hullumeelseks.
Tegelikult on ka häid asju mida siia kribada - küll seda ka veel jõuab, aga mitte kohe.
Hüva hommikut!
Veel üks lullar
those trillion tiny happy moments
in the row
given with your smily eyes and
scent of care and confidence-
you're gifted with the talent
and I-with you
*tänud inimesele, kes selle hüva kirjutse minuni tõi
in the row
given with your smily eyes and
scent of care and confidence-
you're gifted with the talent
and I-with you
*tänud inimesele, kes selle hüva kirjutse minuni tõi
Hullud uned vol 1?
On esmaspäeva hommik. Ärkasin kell 7.35 parajas šhokis.
Nii ei saa ju puhata, kui uned on täis paanikat ja jaburusi.
Otsustasin selle ka siia kirja panna .... ja üldse võiks ehk edaspidi jaburaid uneseiku ka blogisse toppida (mitte et ma neid tihti näeks/mäletaks)
(PS: pilt ei ole küll antud teemaga otseselt seotud, kuid selline spuuki-unenäoline, mis siia sobis)
(enne seda seika oli ka arvatavasti midagi, kuid see pole mällu talletunud)
Ma olin mingis majas - ma teadsin et see on üli/kõrg kool ja et see on hiiglaslik ja vana ehitis. Mingil põhjusel olin just kõrgemal korrusel. Koridoride väjanägemine oli just nagu vanas renoveerimata haiglas. Mul oli kiire loengusse, kuid see toimus all pool. Otsisin lifti või treppi - kaua otsisin, kõndisin kiiresti koridorist koridori. Ma ei näinud ühtegi teist inimest ja ei kuulnud ühtegi häält. Natuke hirmus oli. Lõpuks leidsin lifti. Kuid see ei olnud mitte korralik tänapäevane lift. See oli lihtsalt juhtmetega raudkast mis liikus üles-alla. Isegi uksi polnud ees.Kuna ma olin viimasel korrusel siis ei tahtnud lift peatuma jääda. Nii kui ma vajutasin korra nupule tõusis see hetkeks õigesse kohta ja hakkas siis kohe kiirelt allapoole liikuma. Olles paar korda vajutanud ja reaktsiooniga hiljaks jäänud, surusin nupu kõvasti alla, jooksin lifti juurede ja hüppasin lifti ja põranda vahelisest praost (mis vähenes kiiresti!) sisse. Läbis mõte, et see läks nüüd küll õnneks ja hea et ellu jäin. Lift oli väike, ma ei mahtunud sinna sirge seljaga seisma, ja seal ei olnud nuppe kõikide korruste jaoks. Otsustasin et lähen siis korrus õigest allapoole (tean, et vajutasin mingit paarisarvu, aga mälupildis on ehedalt number 9 ...saa siis aru ) Kuna mul oli pikk aeg sõita ja suht hirmus, panin silmad kinni. Lift lausa kimas ja ikka kuramuse kaua. Ja siis lõpuks peatus suure paugu ja lärmiga. Tegin silmad lahti: Ohoo bussijaam. Olin liftiga maandunud keset suurt ristmikku. Lift nägi kole katki välja ja samuti asfalt selle ümber, aga mina olin korras - inimesed tänaval jõllitasid kui ilmaimet. Imestasin ka ise, et olin terve. Mõte: minuga ikka juhtub jaburaid asju aga ikka jään ellu. Kuid mul oli endiselt vaja loengusse jõuda. Võtsin mobiili ja helistasin emale (uneteadvus ütles et ta tunneb seda linna paremini kui mina) ja hakkasin jooksma suunas, kus arvasin kooli olevat. Küsisin , kuidas jõuda kõige otsemini ja rääkisin emale, et keegi ju niikuinii ei usuks et ma liftiga lendasin. Ma ise ka ei usuks ja et ma ikka proovin loengusse jõuda.
(väike unustatud osa)
Olin pargis (võis olla ka surnuaed... selline korralik), teadsin - see on shortcut kooli (ehk saab lõigata). Mul olid kuuseoksad käes, sellised suured ja massiivsed. Ma poleks jõudnud neid kanda, seega hoidsin ühe käega ja lohistasin oma selja taga maas järgi. Tedsin, et pidin ka need kooli viima. Pargis oli päris palju inimesi, kes vist koristasid (keegi igatahes riisus küll). Kuuseoksad minu taga olid kohati nii massiivsed, et ma ei pääsenud igalt poolt liikuma - jäin puude vahele kinni - no võibolla oleks pääsenud, aga ei tahtnud ka kuuseoksi liigapalju lõhkuda. Olin nagu labürindis - otsimas kohta kust ma pääseks koos oksadega läbi. Aga kurja mul oli ju kiire loengusse!
Lõpuks helistasin emale, et küsida: kui vastupidavad on kuuse oksad?
(ärkasin)
Ja mida sellest nüüd välja võib lugeda?
Et ma ei jõuagi kooli? Et vana lift = kuuseokstega puude vahel kinni? Või et ka unes jään ma jaburate juhtumiste puhul ikka ellu :)
Oijah, proovin seda tunnet nüüd endast välja saada. Seda paanilist loengusse kiirustamise tunnet.
Rahu ainult rahu.
Meil on kuu aega aega, et kolida.
Nii ei saa ju puhata, kui uned on täis paanikat ja jaburusi.
Otsustasin selle ka siia kirja panna .... ja üldse võiks ehk edaspidi jaburaid uneseiku ka blogisse toppida (mitte et ma neid tihti näeks/mäletaks)
(PS: pilt ei ole küll antud teemaga otseselt seotud, kuid selline spuuki-unenäoline, mis siia sobis)
(enne seda seika oli ka arvatavasti midagi, kuid see pole mällu talletunud)
Ma olin mingis majas - ma teadsin et see on üli/kõrg kool ja et see on hiiglaslik ja vana ehitis. Mingil põhjusel olin just kõrgemal korrusel. Koridoride väjanägemine oli just nagu vanas renoveerimata haiglas. Mul oli kiire loengusse, kuid see toimus all pool. Otsisin lifti või treppi - kaua otsisin, kõndisin kiiresti koridorist koridori. Ma ei näinud ühtegi teist inimest ja ei kuulnud ühtegi häält. Natuke hirmus oli. Lõpuks leidsin lifti. Kuid see ei olnud mitte korralik tänapäevane lift. See oli lihtsalt juhtmetega raudkast mis liikus üles-alla. Isegi uksi polnud ees.Kuna ma olin viimasel korrusel siis ei tahtnud lift peatuma jääda. Nii kui ma vajutasin korra nupule tõusis see hetkeks õigesse kohta ja hakkas siis kohe kiirelt allapoole liikuma. Olles paar korda vajutanud ja reaktsiooniga hiljaks jäänud, surusin nupu kõvasti alla, jooksin lifti juurede ja hüppasin lifti ja põranda vahelisest praost (mis vähenes kiiresti!) sisse. Läbis mõte, et see läks nüüd küll õnneks ja hea et ellu jäin. Lift oli väike, ma ei mahtunud sinna sirge seljaga seisma, ja seal ei olnud nuppe kõikide korruste jaoks. Otsustasin et lähen siis korrus õigest allapoole (tean, et vajutasin mingit paarisarvu, aga mälupildis on ehedalt number 9 ...saa siis aru ) Kuna mul oli pikk aeg sõita ja suht hirmus, panin silmad kinni. Lift lausa kimas ja ikka kuramuse kaua. Ja siis lõpuks peatus suure paugu ja lärmiga. Tegin silmad lahti: Ohoo bussijaam. Olin liftiga maandunud keset suurt ristmikku. Lift nägi kole katki välja ja samuti asfalt selle ümber, aga mina olin korras - inimesed tänaval jõllitasid kui ilmaimet. Imestasin ka ise, et olin terve. Mõte: minuga ikka juhtub jaburaid asju aga ikka jään ellu. Kuid mul oli endiselt vaja loengusse jõuda. Võtsin mobiili ja helistasin emale (uneteadvus ütles et ta tunneb seda linna paremini kui mina) ja hakkasin jooksma suunas, kus arvasin kooli olevat. Küsisin , kuidas jõuda kõige otsemini ja rääkisin emale, et keegi ju niikuinii ei usuks et ma liftiga lendasin. Ma ise ka ei usuks ja et ma ikka proovin loengusse jõuda.
(väike unustatud osa)
Olin pargis (võis olla ka surnuaed... selline korralik), teadsin - see on shortcut kooli (ehk saab lõigata). Mul olid kuuseoksad käes, sellised suured ja massiivsed. Ma poleks jõudnud neid kanda, seega hoidsin ühe käega ja lohistasin oma selja taga maas järgi. Tedsin, et pidin ka need kooli viima. Pargis oli päris palju inimesi, kes vist koristasid (keegi igatahes riisus küll). Kuuseoksad minu taga olid kohati nii massiivsed, et ma ei pääsenud igalt poolt liikuma - jäin puude vahele kinni - no võibolla oleks pääsenud, aga ei tahtnud ka kuuseoksi liigapalju lõhkuda. Olin nagu labürindis - otsimas kohta kust ma pääseks koos oksadega läbi. Aga kurja mul oli ju kiire loengusse!
Lõpuks helistasin emale, et küsida: kui vastupidavad on kuuse oksad?
(ärkasin)
Ja mida sellest nüüd välja võib lugeda?
Et ma ei jõuagi kooli? Et vana lift = kuuseokstega puude vahel kinni? Või et ka unes jään ma jaburate juhtumiste puhul ikka ellu :)
Oijah, proovin seda tunnet nüüd endast välja saada. Seda paanilist loengusse kiirustamise tunnet.
Rahu ainult rahu.
Meil on kuu aega aega, et kolida.
Subscribe to:
Posts (Atom)