sae puru

No ajab ikka tigedaks

2012-01-25T18:47:00.002+02:00

Täna oli tudengite meeleavaldus toompeal (väike täht meelega!) ja ka mitmes väiksemas kohas, selle tulemus aga ümmargune null.

Tundub uskumatu, et kui tuhandkond inimest tuleb tänavale, et öelda otse välja, et nad ei nõustu Nende poolt valitud (!) inimeste tööga, siis saadetakse nad põhimõtteliselt Nende enda valitud esindajate poolt lihtsalt pe*sse, ajades vastu vaid miskit kahtlase sisuga demagoogiat.

Oleksin isegi meeleldi meelt avaldama läinud, aga olid töökohustused. Kui sul on ikkagi täiskohaga ülikool ja täiskohaga kool ja sinna kõrvale ka mõni hobi, siis tänavale meelt avaldama minna on luksus, mida ei saa endale lubada. Isegi siis kui vastu võetavad otsused ka sinu tihedat elu muudavad - ikkagi pole võimalik sõna sekka öelda, kui sul pole selleks lihtsalt aega.

Ehk oleks täna toompeal keegi pidanud ikka mõne akna sisse viskama, riigikogu liikmetele lumesõda tegema, autosid lumepommitama jne, et ikka tõestada, et See Asi On Meie Jaoks Tähtis.

Samas ajalugu vaadates, ei ole ka aktiivsemast meeleavaldamisest väga kasu. Milliseid suuri positiivseid muutusi Eesti venelaste integratsioonipoliitikas olete teie näinud peale Pronksööd? Kutsuge mind rumalaks, aga ma tõesti ei näe, et see mäss oleks pööranud piisavalt palju tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele meie ühiskonnas (mis sest et venelased, samasugused inimesed nagu teised)?

Kui suure rahvaarvuga rahulik meeleavaldamine ei aita ja ka poole linna segipeksmine ja märatsemine ei aita, mis siis aitab?

Rahvavõim ON kaotanud oma esimese v

Peldikumonoloog

2012-01-16T17:58:00.002+02:00

Ma olen parandamatu maailmaparandaja, kes leides taaskord mõne avastuse või , et maailmal on midagi viga, peab seda kohe kajastama hakkama.
Parandamisest on aga asi küll kaugel.

Pigem tekitan ma selle teemalise monoloogi ning riputan selle internetiavarustesse ülesse justkui naiivne hullumeelne, kes kirjutab peldikuseinale filosoofilisi elutõdesid mõeldes "Kui ta siin juba istub, küll ta seda ka näeb ja Äkki, lihtsalt Äkki on tal sellest kasu."

Muidugi, peldikusse minnakse sundkorras, kuigi blogi loetakse vabatahtlikult, mis on omamoodi hea vabandus - kui loetakse, järelikult tahetakse lugeda, järelikult läheb korda.

Mis muidugi tähendab, et mul on justkui publikum ja seega põhjendus kirjutamiseks. Muidu oleks see tõesti nagu oma isikliku WC seinal filosofeerimine. Tore reminder ise-endale, aga mis kuradi kasu sellest on.

Avalik sein tekitab aga mõningase dialoogi. Isegi siis kui kirjutise alla midagi ei sodita, on sellest siiski silmadega üle lastud. Mis jätab tohutu ruumi isiklikuks tõlgendamiseks (ohh ma olen kuulnud selliseid arutelusid end suhteliselt lihtsate ja lühikeste mõtteavalduste kohta, et oh sa mu meie). Tõlgendamine on küll hea, aga jätab alati mulje, et ehk ei ole ma väljendanud ennast piisavalt selgelt.

Ja nagu ma olen, usun ma oma naiivsuses edasi, et ehk vahel on kasu. Ehk vahel läheb täppi. Ehk vahel on mul ka midagi mõistlikumat öelda kui keskmisel poliitikul.

Mis tegelikult on jabur. Mida muudavad kellegi suvalised sõnad ühel miljarditest netilehekülgedest? Võibolla mõnele püsivale lugejale muudab, annab midagi juurde - kasvõi teadmise, et tal on mingis kontekstis kas mõttekaaslane või siis erimeesus. Palju aga on püsivaid lugejaid? Ehk oleks oluliselt mõistlikum vait olla ja märgates mõnda probleemi maalmas, proovida seda parandada niipalju kui on mu võimuses. Lihtsalt sõnad ei maksa midagi.

Nagu mulle mõni aeg tagasi öeldi "See maailmaparandamine sind mingi aeg ka hukutab."
Cheers selle peale, pole midagi muud öelda.

Haigustest

2012-01-12T11:36:00.003+02:00

Enamike inimeste arusaam sellest, mis on haigus ja mis mitte, on kohati ikka kummastava panev. Kui inimesel on viirus, vähk-kasvaja, diabeet või mõni muu füüsiline diagnoos ning ta seetõttu hinge heidab, öeldakse justkui ise-enesestmõistvalt:
"Ta suri selle haiguse kätte. Ta oli haige, ning see tappis ta."

Ka alkoholism on haigus - tugev sõltuvushaigus - ja enda surnuks joomine on krooniline ja piinarikas tegevus. Aga siin ei öelda, et ta oli haige ja seepärast suri. Pigem öeldakse halvustavalt, et oli nõrk inimene - vastik joodik selline.

Ka depressioon on haigus - probleem ajukeemias - mida annab ravida kas medikamentidega (kiire, aga võimalikud kõrvalnähud) või teraapias (aeglasem aga ilma kõrvalnähtudeta). Esiteks ei pea paljud inimesed seda isegi mitte päris haiguseks. Ja kas te kujutaksite ette, et inimesel on sügav depressioon (pidage meeles: probleem ajukeemias), mis ajab ta mõtteid segamini ja viib ta lõpuks enesetapuni ning keegi ütleks peale seda et "Jah, ta oli haige ja sellepärast ta suri". Oh ei, pigem mõeldakse et ta oli nõrk inimene, ei saanud eluga hakkama. Või ei suudeta kuidagi mõista põhjust seal taga.

Need olid vaid paar näidet illustreerimaks klassikalist lõtva suhtumist reaalsetesse haigustesse, mis ei ole küll nii füüsilised kui vähk-kasvaja, aga kindlasti mitte vähem surmavad või piina valmistavad. Ma ei taha küll öelda, et kõik suitsiidid on depressiooni põhjustatud või et depressioon põhjustab alati enesetappu, samamoodi nagu ka kõik alkoholisõltlased ei joo ennast surnuks vaid lihtsalt ühiskonnast välja. Küll aga on enesetappude arv Eestis endiselt üks pirakas pähkel (*1994 aastal üle 600 enesetapu, enamasti küll aga kõigest umbes 250) ja depressioon on üle maailma statistiliselt üks suurimaid selle põhjustajaid.

Kui hammas valutab lähed ju otseloomulikult hamba-arsti juurde, olgugi et hambavalu ju otseselt ei tapa, aga muudab elu ebamugavaks. Ja kui mõtted on ebamugavad ja valu tekitavad siis ka selle jaoks on olemas tohter. Miks siis lasta endal edasi piinelda, kui on võimalik seda korda teha?

Ja täpselt nii lihtne see tegelikult ongi.

Cheers!

*interneti andmetel.

Poolik olemisest

2012-01-11T23:29:00.002+02:00

Mõni päev tagasi tõi reaalsus mind tagasi tõdemuse juurde, et jah, ma olen ikka poolik. Work in progress või siis Under construction nagu seda ingliskeelitsi öeldakse, mis on isegi paremad selgitajad, mida ma pooliku all mõtlen. Ja ega inimene ei saagi valmis, ta vaid muutub, kohaneb olukordadega, omandab rohkem kogemusi.

Ja inimesel on Rollid, Maskid, Näod - nimeta kuidas tahad, mida ta tihti kasutab ja ennast neis mugavalt tunneb. Kes oskab hästi kanda business man-i rolli, kes ohvri rolli jne. Suht uitmõttena sain ka enda sisemise aatomi kirja, üsnagi detailirohkelt. Ning 2 kõige tuntavamat ja mugavamat rolli on ikkagi toosama pullivend-narr-tola, kes püsivalt kildu viskab ja naljakaid seoseid otsib, ning hull teadlane-psühholoog-filosoof, kes kõike ja kõiki analüüsib. Mugavad on noh :P aastaid harjutatud ja treenitud kah.

Oma kasu rollide kujunemise jälgimisele annavad ka vanad sõbrad/tuttavad, koolikaaslased, perekond jne kes tihti mäletavad mingeid seiku sinuga, mis on tegelikult olnud väga toored praeguse rolli ilmingud ning aitavad mõista, miks ja kuidas mingi roll kujunes selliseks nagu ta praegu on.

Aga kui nüüd panna mind lavale ja öelda, et ära tee nalja ja ära ka analüüsi ega üldista, vaid lihtsalt ole ise, siiralt ja vahetult siis no võtab ikka junni jahedax küll- pardon my french -ei ole mitte mugav ja kohe kindlasti mitte ka kuivem ja muretum. Päris kõle isegi.

Sellised mõtted täna.

Aastavahetusega pistsin oma blogule ka google analytics vidina külge, mis tähendab et ma tean et peale 200 külastuse minu blogisse Eestist on tulnud mõni ka Ühendkuningriigist, üks Norrast ja üks Belgiast. Ja endiselt on kõige populaarsemad otsingud minu blogisse jõudmiseks olnud "fundamentaalne atributsiooniviga" ja "lahkumisavaldus" võta nüüd siis kinni, mida see näitab. Otsingu vanim liige on "mis toimub uppund inimese kehaga" ja värskeim liige on "seksuaalne frustratsioon". Vähemalt ei vasta teine esimesele.

Cheers!

Nõrk Vs Tugev

2012-01-03T23:28:00.005+02:00

Me vaatame peale üliemotsionaalsele naisele, kes teeb sääsest elevandi ... või poisile kes tihkub nutta ning mõtleme: ta on Nõrk Sealsamas on inimene keda emotsioonid ei kõiguta, kes teeb seda, mida temalt oodatakse - hoolimata paar päeva tagasi toimunud vanaisa matustest - ja me mõtleme: ta on Tugev

Eelnev oli vaid üldistav ja vast suht klassikaline liigitus. On ju ise-enesest tavaline, et me liigitame enda jaoks inimesi, jaotame neid kastidesse, et me teaks kuidas nendega suhelda: nõrgal tuleb kätt hoida, sest ta ei saa ju ise hakkama ning tugev, noh, tema on alati usaldusväärne ja olemas.

On meeldiv märgata kuidas mu arusaamine Nõrgast ja Tugevast on aja jooksul muutunud ning muutub endiselt.

Müürides teismelisena kinni oma emotsioone, oli tugev muidugi see, kes ei tundnud. See kes sai alati hakkama. Macho mees.
Aastaid hiljem, kuni üks hetk selgus, et ma pole just suurem asi müüriladuja ja kogu see kupatus peale pikka välja nirisemist mind lõpuks täielikult vana pasaga uputas, tekkis minus sügav austus inimeste vastu, kes end siiralt väljendada suutsid ja ei kogunud endale miskit paska hinge. Austus inimeste vastu kes nutsid kui nad olid kurvad, kes needsid maailma põrgu põhja kui olid tigedad, patsutasid sõbrale õlale kui tundsid et sõber seda vajas, naersid kui olid õnnelikud- kui loomulik, kui lihtne ja kui kergesti kaduv.

Me arvame tihti, et teeme endale ja teistele heateo ignoreerides oma tegelikke tundeid. Tähtis on aga kindel olla, kellele me valetame. Teistele valetamine on äärmisel juhul lubatud, endale valetamine aga lihtsalt jabur tegevus, mis sisemusse jääb ja enda õiget hetke ootab.

Igasugune eneseaustus algab enda aksepteerimisest nii nagu sa oled just siin ja praegu. Aksepteerides olukorda, misiganes see ka on, oleme me tekitanud justkui trepi esimese astme - see on konkreetne ja võimaldab olukorraga edasi tegeleda. Mitte-aksepteerides on asi aga ähmane, on ja ei ole kah - keegi meist ei suuda igavesti Hamlet olla - ja siit pole kuhugi edasi minna. Tupik.

Olgugi, et mu arusaamad on muutunud, on ikkagi kuidagi kummaline märgata, et mitmed inimesed keda ma kunagi Tugevaks liigitasin on justkui lagunenud koost. Ja see ei tähenda, et nad poleks vaimselt tugevad isikud, vaid kõigest seda, et ka nemad on inimesed. Võibolla oli eelnev tugevus kõigest kaitsekiht ja seal all on hoopis tesitsugune inimene, võibolla oli aga inimene siiralt selline - ma ei tea.
Küll aga ma tean, et ilma muutusteta ei oleks arengut. Ka lagunemine on loomulik protsess, mis juhtub vahel kõigiga ning mille läbi inimene avardub.

Samuti olen märganud, et mõned inimesed, kes kunagi pigem Nõrka kategooriasse kuulusid, on muutunud tugevamaks. Kas on kadunud kätt hoidvad inimesed või libisenud jalad alt ja inimene on hakanud ennast otsima ja kehtestama -ehk isegi esimest korda elus tõsiseltvõetavalt- sest tal pole muud valikut. Ja kui käehoidja oleks enidelt olemas ei oleks ka seda arengut toimunud.

Mis on aga mu praegune arusaam Nõrgast ja Tugevast?

Minu jaoks on Tugev inimene, see kes suudab aksepteerida muutusi elus ja nendega hakkama saada. See, kes on piisavalt tugev et olla aus ja siiras vähemalt ise-endaga. Inimene kes suudab võtta elu nii vahetult kui võimalik ja sellega edasi minna. Kes suudab aksepteerida et nii tema ise kui ka kõik tema ümber on muutuv ja näeb maailma suuremana kui seda sõnades seletada on võimalik.
Ahjaa ja siis see kellel on palju muskleid on ka tugev :P

Nõrk on siis tugeva vastand. Kindel rutiin ja kindel süsteem ja raamid - mis paratamatult toovad mingi hetk pettumuse: Päris elu ei mahu raamidesse. Süsteemid on küll toredad aga ainult teadvustades et tegemist on elu lihtsustamisega, Ja muidugi läheb nõrga alla ka lootus maailma ja teiste inimeste muutumatusesse. Pole aga muutust, pole arengut.

Ei ole ju tegelikult tähtis kuhu me läheme vaid see, kuidas me seda teeme.

Ja siia lõppu üks stsitaat Väga Väga Naiselt, kes omakorda proovis mu kõvale peale edasi anda Vonneguti sügavat mõtet ühest mulle tundmatust raamatust:

Aeg on tervik ja kui blablabla planeedi elanikud vaatavad surnud inimest, ei ütle nad "Oi, selle inimesega on halvasti läinud" vaid hoopis "see inimene on SIIN üsna halvas seisus, aga mujal on ta jälle paremas seisus". Ja üldse ütlesid nad surnute kohta põhiliselt "eks ta ole" ja kehitasid õlgu.

----

Jah ma tean, et ehk on see jutt natuke hägune ning kindlasti ei anna edasi täpselt seda, mis mu peas on. Küll aga annab ta vähemalt midagigi ehk edasi ehk paneb mõtlema ja ehk saan ma nüüd kogu oma egoistlikus naudingus teha nii:

Head ööd!

Like

2012-01-02T12:58:00.003+02:00

Üldiselt ma väga ajalehti/ajakirju ei loe ja kui üldse siis pigem kui meelelahutust - no lihtsalt ei kõneta. See aga klikkis küll toredasti ära, tõestades et minu isiklikud elu prioriteedid polegi mitte nii ebatavalised kui vahel tunduda võib.

Cheers ja head uut!

Toksikomaan

2011-12-31T12:23:00.003+02:00

Pusin aastalõpus veel kunstiasju teha. Larpividinaid akrüülvärviga üle tuunida, natukene joonistada ja ka kooli kunstiprojekt sai eile korraliku lihvi.

Eilne Momentliimi ja akrüülivärvi kasutamine jõudis aga olukorda, kus hommikul, pea lõhkus puid, silmad olid suured ja punased (kuigi ma ausalt ei ole albiino), nina tatine nagu tattninal ja atsihh atsihh juheii...

Nüüd on muidugi juba asjalikum olla, aga kogu selle nuusutamislaksu peale ei oskagi muud öelda kui et:

Head vana-aasta lõppu kõigile vähem ja rohkem pilvikutele

Noorus Noorus

2011-12-24T08:23:00.005+02:00

Selle jutu taustamuusikaks võiks sobida järgnev lugu

Niisiis, kust seda kõike alustada?

Alustan öeldes välja, et kogu see tekst on üks räme üldistus, mille saab kokku võtta ühe lausega "vahel tunnen, et olen vana". (hahaa rääkisin lõpu ette )

Mina, kes ma ehk enamiku oma suhtlusvajadusest olen juhuslikult täitnud endast vanemate inimestega, olen viimasel ajal sattunud korralikumalt rääkima ka noorematega.

Suhtlus-stiil, prioriteedid, arvamused jne tunduvad kahtlased tuttavad, samas ka kummalised ja möödunud.

Osad mõtted lausa äkilist sisemist vastureaktsiooni tekitavad. Järgnevalt proovin põhjendada miks. On paratamatu, et uued asjad tekivad alati vastandumisega eelmisele, olemasolevale.

Sotsiaalselt oli enne kõigil palju raha aga kaupa polnud, nüüd on kaupa nii et tapab aga raha njeetu. Kommunism on väga väga paha ja kapitalism (eelmise täielik vastand) väga väga hea.Kindlasti leiate veel äärmuslike vastandumisi ENSV ja praeguse vabariigi vahel.

Gestalt teraapia(ja paljud teised uuemad teraapiad) tulid keskkonda, kus võimutses Freudi õpetus., mis ongi põhjus miks vanades Gestalti käsitlevates raamatutes on tihti teemaks, kuidas Gestalt on hoopis teistsugune ja parem kui psühhoanalüüs. Vahel on seda isegi häirivalt palju.

Inimese arengu puhul saab seda seletada väga lihtsustatult umbes järgnevalt. Esimene vastandumine toimub väidetavalt lapses kui ta avastab et ta on eraldiseisev (siis ehk veel pigem lamav) inimene, mitte üks ja sama ema, isa, õdede-vendadega. Tiinekas vastandab ennast lapsele - ta ei ole enam laps ja üritab seda tulihingeliselt tõestada. Hiljem vastandab ta muidugi ennast tiinekale, tundes ehk isegi piinlikust oma tolle aja käitumise üle. Siis vastandab ta ennast eelmisele faasile ehk piinlikusele - leides et ka see oli ka okei ja tegelikult neid tiinekatempe on ju kõik teinud. (Mis siit edasi tuleb ma tõesti ei tea, pole kogemust :P)

Niisiis rääkides inimesega kelle mõttemaailmas on detaile, millele sa oled hetkel ennast vastandanud, tunned sa kohati nii äratundmist kui ka kerget piinlikust.

Ja lisaks võid sa tunda, et pagan sa oled vestluspartneriga võrreldes ikka ....Vana.

Cheers!

Ahjaa, taustalugu oli illustreeriva tähendusega ning ei vihja sellele, et ma enam teismeline pole.

Kuidas Geek'ile jõule seletada

2011-12-24T07:13:00.005+02:00

Mida teha, kui sa pead seletama jõule ja jõuluvana nimesele, kes ilmselgelt ei ela päris reaalsuses vaid omas koomiksite, anime ja filmide maailmas?

Lihtne, alusta siit:

Ja edasi tekita sujuvaid seoseid järgnevate märksõnade abil:

supervõimed
kiirus
lendav imemasin
jälgimine
suur missioon
1 juht ja palju abilisi
juhil mõtete lugemine
(aka teab kas olid hea laps)
võimekad ja osavad abilised
keeruline olemasolu tõestada
on neid kes usuvad et on olemas
jne

Ja lõpuks peaksid sa maanduma kusagil siin:

Soojad Pühadesoovid...

2011-12-22T14:49:00.002+02:00

... ka kõigile blogi lugejatele edastab seekord natukene modifitseeritud suvine pilt aastast 2005 või nii (by Marju)

Cheers!

Pühade pikkade juhtmete needus

2011-12-22T11:35:00.003+02:00

Vahel võtab mu mõtteprotsess aega ja seda päris palju. Enamasti see aga ei sega ning ma suudan teha pisavalt tarka nägu edasi isegi siis kui mõtted tegelikult kohale pole jõundud (ja ma olen paras teeskleja ... :P see on loomuses)

Mis mind aga häirib on see, et tulevad pühad või synnipäev ja tuleb järgnev dialoog:
"Hei, mida sa sünnipäevaks/jõuludeks tahad?"
"Ma ei tea"
"Aga mida sul vaja on?"
"Ei midagi. Üllata mind"

Ja tõsi ta on, ma pole enne seda dialoogi tekitanud ühtegi ootust ega lootust kingi suhtes. Kõik on okei... aga küsimus "Mida mul vaja on?" ragistab ajus edasi mööda juhtmeid, mis käivad ilmselegelt läbi Kanada, sest kiirusest nad küll kuulnud ei ole. Ja siis vaid üksikud päevad enne üritust jõuab kohale vastus, et kuule jah seda oleks tegelikult vaja, sedateist olen mõelnud endale hankida, see asi tundus põnev jne. Muidugi on siis juba hilja seda kuhugi edastada ja ainus mis see info teeb on: ootused ja lootused.

Ma tean äkki mida kingist oodata ja teades samas ka ette, et väga väga suure tõenäosusega seda seal ei ole. Ja kingis juba ette pettunud.

Suht v*ttus mõttemuster ikka, pardon my french

Supervõimed

2011-12-17T11:33:00.005+02:00

Osa 1 Telefonid

Nonii, tuligi lõpuks ära. Umbes nädal aega uue puutetundliku ekraaniga nutitelefoni kasutamist ja voila ise-eneslik restart. Enne seda muidugi natukene totrat käitumist ja peale restarti istub startmenüüs üks must tühi kastike. Oehh.

Mis ongi põhjus, miks mu eelmine telefon oli nii brutaalne, et löö kasvõi naelu seina. Aku kastvus u 2 kuud ühe laadmisega, täpitähed unusta ära, tolmu ja niiskuskindel, mobiilne internet ja 3g unusta ka ära, pildistamiseks kasuta parem fotokat - ehk siis telefon mis 100% helistamiseks. Ning ka see masin käis esimese kuu jooksul 3 korda paranduses ning hiljem hakkas tekitama värvilisi piksleid. Seda siis misiganes piltidele, mis telefonis olid - kaasaarvatud taustapildid või ka blank taust. Võiks animistlikult arvata, et ta proovis tegeleda lihtsalt kunstilise eneseväljendusega.

Enne seda masinat oli telefon mida ma kutsusin Magaubinaks. Vanakooli nutitelefon, klapiga ja puha - sai isegi wifiga hakkama ja veebis surfata. Ise-eneslikud restardid ja telefoni kummaline käitumine oli lõpuks aga tavaline (number oli näiteks püsivalt kinni) Olen hiljem seda masinat teistele laenanud ja pagan töötab küll.... aga lihtsalt mitte minu käes.

Enne seda oli Ubin. Telefon millel oli pisikene Nibu (märkate kust nimetus tuli?) millega sai menüüsid juhtida ja ka enamvähem netis sirvida. Mobiilne internet oli täiesti olemas. See masin läks lihtsalt lolliks ... restardid, mõned juhuslikud helinavalikud, no ja kui äratuskell ei tööta siis see ajab juba päris tigedaks. Kinkisin sõbrale edasi, tema käes töötab perfektselt vist praeguseni.

Enne seda oli vist Nokia 3310, aga see oli nii ammu, et ega enam ei mäleta. Pealegi oli see ajal kui mobiiltelefonid olid nii uued asjad, et isegi kui see pool ajast ei töötand oli see ikkagi uhke värk onja.

Osa 2 Arvutid

Tööarvuti - suhteliselt uus ja väga tubli masin. Ilma juhtmeta lähevad vahel värvid imelikuks kätte ja kui midagi kopsu üle maksa ajab siis käib ka sinine ekraan ära. Muidu aga tubli masin - saab vajalike progedega hakkama.

Eelmine tööarvuti võis töötada mitu nädalat tublisti ja siis jälle teha päevas 4 sisnist ekraani või niisama restarti. Nunnu ometi, sest ega nii ju midagi ei salvestu.

Huvitaval kombel pole aga kummagi masinaga olnud kunagi probleeme näiteks tööprogrammiga. Kuigi, fakt on see, et sinine ekraan tuleb alati just kõige ebasobivamal hetkel - näiteks keset miitingut kui sa oma arvutist midagi näidata tahad.

Isiklik uus läppar Nurgik unustab vahel hääle ära. Laulab ja laulab ja siis saabub vaikus. Kõik.
Muidu pole vigu, natukene aeglasevõitu ainult.

Isiklik vana läppar Hannes Paulus ehk Härri Potter. Kõvaketas 28 Giga, mis räägib piisavalt hästi selle masina vanusest. Suur, kohmakas ja lollikindel. Loodud XP jaoks, mis selle peal enam üldse hakkama ei saa. Õhukese linuxiga päris hämmastavalt asjalik ja vastupidav, kuigi vahel lülitab temagi ennast ise välja.

Osa 3 valgustus

See on pigem ehk toredate juhuste kui "supervõimete" peatükk, siiski on väga meeldiv kui nähes juba kaugelt eemalt püsivalt vilkuvat tänavavalgustit, otsustab see korralikult käituda kui sa sellest möödud. Või kui tänavavalgustus jääb kustu just siis kui sul pea valutab ja valgus oma eredusega piinavaks muutub. Või kui lambid sinu läheduses üles ütlevad, ära kustuvad või vilkuma hakkavad. Ei juhtu seda just igapäevaselt, aga alati on seda tore märgata. Ja peamiselt ikka väljaspool kodu.

Osa 4 transport

Bussid, trammid, trollid kipuvad päris tihti lagunema. Kui aga seda juhtub sinuga rohkem kui viis korda nädalas ning mitte ainult linnaliinidega, tundub see juba imelik. Ja eks ka see kui sa istud bussis täpselt ratta kohal ja tunned kerget plahvatust enda all ja näed kummitükke aknast mööda lendamas, on ju päris tore. Õnneks viimasel ajal seda võimet väga välja pole tulnud, mis tähendab, et ma suudan enda liikumist suhteliselt täpselt planeerida.

Osa 5 dejavu

Ma oleks selle pea-aegu ära unustanud, sest viimasel ajal pole eriti juhtunud. Aga on olnud totravõitu olukordi kus sa lihtsalt tead midagi ette ja situatsioonid tunuduvad nii ebareaalsed, sest see kõik on sinu jaoks justkui juba juhtunud.
Parim keiss oli ikkagi see kui olin noortiinekas ja suvelaagris ning sain telefonikõne kodust et mu hamster suri ära, mille peale ei ei tulnud minu suust muud kui "Jah, ma tean."

Kokkuvõte

Jah osad asjad on kindlasti juhused. Samas kui samasuguseid juhuseid juhtub rohkem kui normaalne oleks, siis see hakkab juba kahtlaseks muutuma.

Oskaks kogu seda juhuslikku ja mitte nii juhulikku kupatust ka kuidagi juhtida, suunata ja võimendada - vot see oleks juba asjalik. Praegu on aga pigem selliste juhuslike väljapursetena, mis enamasti juhtuvad valel ajal, liiga vara või ootamatult.

Igal juhul vaadates väiksena X-man multasid ja mõeldes, et jee tahaks ka võimeid, siis Aitähh aga see ei olnud päris see, mida ma silmas pidasin.

Cheers!

Zuperman Zarvik

kaks tilka

2011-12-11T22:38:00.004+02:00

Kindlasti olete märganud linnaruumis plakateid kus on peal 2 musta tilka ja ei miskit muud. Jah, ma olen näinud, mida see reklaamib, küll aga leian ma, et see on lihtsalt liiga igav varjant.

Pakun sellele reklaamile järgneva seletuse:

Ja nüüd ei vaata te seda reklaami enam kunagi samamoodi.

Cheers!

Perfektne

2011-12-09T09:30:00.007+02:00

Paljudel inimestel on kombeks proovida olla perfektne.

Aga mis on Perfektne?
Ma ei hakka rääkimagi plastikbeibedest, kellel krohvi pudiseb ning vanust võimatu määrata. Äärmuslikku visuaalset perfektsionismi õnneks Eestis väga ei ole (aka rasvaimu, implantaadid, botox jne), mis on väga meeldiv. Kõik inimesed ja nende kehad on erinevad ja mis on inimlik on ka loomulik. Muretseda selle pärast et mingi kehapiirkond on liiga suur/väike (nii meeste kui naiste probleem) on iseenda muserdamine ja energia raiskamine.

On nii nagu on ja naudi seda, mis sul on sinu erilisuses.
Ja kui sinu keha on terve ja sa selle eest hoolitsed siis pole üldse tähtis kas mõni high-tech masin ütleb, et su rasvaprotsent on liiga väike või liiga suur ... sina oled oma keha spetsialist, mitte keegi teine. Sina tead: mis mõjub sulle hästi ja mis mõjub halvasti; mis ergutab meeli ja mis teeb uniseks; mis meeldib ja mis ei meeldi jne

Kui igav ja tuim kui kõik inimesed oleksid plastikust Kenid ja Barbid.

Tihti mõeldakse, et ma ei ole piisavalt seksikas/atraktiivne, kui ma ei suuda vastata ühiskonnas kombeks saanud perfektsetele mudelitele.
Samas on minu arust kergelt ülekaalus (piisav keharasv ongi naise lapsekandevõime tunnuseks, kuigi selle evolutsioonilist arutelu ei hakka tegema) aga see-eest elu nautiv ja ennast (oma keha) tundev neiu oluliselt seksikam, kui oma keha vajadusi ignoreeriv piitspeenike buliimik (kes suure tõenäosusega on ka mõne muu psühholoogilise probleemiga).

Aga mis siis kui inimene ise arvab, et ta on terve aga kõrvalt on näha, et ta oma füüsilise poolega üldse ei tegele ja sööb ainult miskit jampsi? Siis on tegemist vastupidise väära kehaimidžiga.
Selleks, et sa teaksid oma keha ja selle vajadusi/soove, tuleb kehaga ka püsivalt midagi teha... aga mitte liiga rutiinselt, vaid pigem leidlikult. Miks mitte rutiine? Sest elu ei saa olla täielikult rutiinne (ja kui on siis sry küll aga mina seda eluks ei nimetaks) ja seepärast peaks ka keha olema valmis mitterutiinsete tegevustega. Pealegi, meie keha muutub püsivalt: olenevalt mida me sööme, mida me teeme, kui palju päikest on jne Kujundlikult öeldes on porgand mis sa üleeile sõid täna näiteks nahakude sinu kätel.

Hullem füüsilisest Perfektsionismist on aga vaime perfektsionism. Näiteks see, et me peame kõigi eest hoolitsema, olema kogu aeg rõõmsad ja õnnelikud, ei tohi vihastada, ei tohi mõelda halbu mõtteid, peame täitma teiste eeldused meie kohta jne Arvestamata aga enda reaalseid vajadusi ja soove.

Inimeste siseelu ja emotsioonid on keerukad, küll aga algab kõik alati aktsepteerimisega. Kui sa tunned kurbust tuleks esiteks aktsepteerida, et sa oled kurb, mitte manada näole võltsnaeratust ning seda alla suruda. Niipea kui sa oled selle aktsepteerinud, saad sa seda uurida ning ka midagi selle suhtes ette võtta. Tähtis on täielik ausus iseenda vastu, sest millegi enda eest varjamine (arvad et oled kaval jah?) või manamine on noh ausalt öeldes absurd - varem või hiljem on sul samad emotsioonid/mõtted/tunded jälle ees ja ega nad ära ei kao enne kui nendega tegeletakse. Kui on aga liiga palju lõpetamata ringe, siis segavad nad meie elu - meie arusaam reaalsusest on kogu lõpetamata kupatusest moonutatud ning ei klapi päris reaalsusega mitte kuidagi.

Seega lühidalt kokku Perfektne = vale ja halb
Ja muud ma ei tahtnudki öelda :)

The Rise and Fall

2011-12-06T10:31:00.004+02:00

Eilse sotskriitilise postituse peale tuli kohe minna teatrisse veelgi enamat saama. No99 The Rise and Fall of Estonia siis ... oli mõnus, groteskne ja rusikaga näkku aus ... mis üldiselt võttis seest ikka parajalt õõnsaks. Kellel on võimalus soovitan kindlasti vaadata - täna on viimast korda.

The Rise and Fall of Estonia from Teater NO99 on Vimeo.

Samuti tuli lahendus nukrusprobleemile - taaskord läbi kosmikute muusika. Toimus sisemine selgus ja uste avamine ...

Musateraapia- ühesõnaga.
Ning esiteks tuleb saada muusikaga samale lainele millel on klient, milleks on Kosmikud täiesti suurepärane.
(ja ma mäletan endiselt kuidas ma lamasin haiglas kuulates aina uuesti ja uuesti albumit Pulmad ja Matused ja ümisedes katkiste lömmis huultega kaasa "Oksad alla... oksad peale")

Seekord oli kasuks album Ainus mis jääb on beat

Cheers!

Isolatsioon

2011-12-05T14:53:00.005+02:00

Huvitav kuidas meie suurim vaenlane on alati ja ikka meie ise.

Märkasin, et olen taaskoord loonud oma suhtumisse puhvri, isolatsiooni. Ausus, vahetus ja siirus on osaliselt kaetud sellega, mida minult oodatakse.

Ja kas minult oodatakse emotsioone, mida ma isegi ei oska endale seletada? On see kuklas kummitav kurbusenoot sügismelanhoolia? Või tunnen ma end külma ilmaga tuulises korteris tegutsedes lihtsalt üksikuna? Pagan seda teab.

Või ei istu mulle lihtsalt aastalõpp ja pühad, mille tradiitsiooniliseks osaks on sümboolsete kinkide tegemine inimestele kes aja möödudes aina kaugenevad?

Või tahan ma lihtsalt viriseda ja vinguda? Kuulutada, et maailmas on liialt palju rumalust, ülekohut ja külmust, mis ei sobi minu noore naiivse maailmapildiga mitte kokku.

Või tahan ma lihtsalt olla massohistlikult koos oma emotsioonidega, ilma neid sõnadesse panemata, seletamata, ratsionaliseerimata - lihtsalt olla nii siiralt kui see on võimalik.

Eesti Eesti

2011-12-05T06:41:00.008+02:00

See post pidi esialgselt olema parajalt kiunuv jutt sellest kui külm (ka emotsionaalselt) Eesti on ning kuidas see väsitab mind, tuues välja vaid ürgloomaliku poole. Oh ei, ärge mõelge ülemeelikult. Loomalikuks pooleks on karu, mis tähendab et saabudes kuuma päikese alt tabas mind suur suur uni ja laiskus habet mitte ajada .... nii et kui enamasti olen ma sellisel aasta-ajal paras nuuskmõmmik siis seekord olin ma rohkem kaisukaru ilma kaisuta.

Ja et mite niiväga rääkida, mis siin on ehk natukene valesti või korrast ära, räägin ma esiteks parem sellest, mis mulle siin meeldib.

Mulle meeldib karge õhk mis nahka näpsitab. Kirju sügis (mis põhimõtteliselt veel kestab) ja tormiline kevad. Meeldib see, et sooja saamiseks tuleb liigutada, et ma saan normaalselt trenni teha enne kui palavus hinge matab. Samuti on vahel väga värskendav juua klaas veini, grappat või jäägermeistrit külma peletamiseks. Rääkimata kaminast ja lahtisest tulest, mis on sellisel aastaajal lihtsalt kuratlikult lummav. Ja samuti meeldib mulle mitte lonkida vaid kõndida harjumuspärases kiires tempos, mis jälegi palavuse käes võtab higi välja ja pildi tasku.

Niisiis, olles esiteks loetlenud ette mõned asjad, mis mulle meeldivad, saab nüüd mainida ka teisi asju. Ma olen aga laisk. Kuna mina ei tea vastuseid, siis ma vaid küsin.

Kuidas suhtuda sellesse, et meil on ühistranspordis uhked kompostrid, ID piletid, bussijuht, reisisaatja, õrnast soost piletikontrollöörid koos tugevamast soost turvameestega samas kui Küprosel teeb sama töö ära bussijuht piletite ja templiga, sisenemine ainult esiuksest -väljumine teisest, pisemad bussid ja tihedam graafik ning harva nähtavad mees-soost kontrollöörid?

(Ja ma olen kindel,et meil on rohkem jäneseid kui neil.)

Kas teile tundub ka, et Eesti transpordisüsteemi loojad ei ole kuulnud Occami habemenoa põhimõttest:„Kui probleemile on mitu lahendust, vali alati kõige lihtsam“?

Samuti, kas teile ei tundu see inimpotensiaali alaväärtustavana kui 5 inimest (bussijuht, reisisaatja, 1 kontrollöör+2 turvat näiteks) teevad tööd millega teises riigis saavad hakkama vaid kaks inimest?

Kas teie tunnete ennast Eestis väärtusliku inimesena?

Kes veel võiks teie eelmise vastusega nõustuda, on ta mees või naine, noor või vana?

Kas riik hoiab ja väärtustab inimelu või on enamik sünnitusmaja kallimast varustusest ostetud annetuste eest?

Kas riik hoolib järelkasvust või peaks lapsevanemad ise lasteaedu renoveerima?

Kui irooniline tundub eelmise küsimuse varjus tänavareklaam "tasumata maksude eest saaks 295 uut lasteaeda"?

Kas riik hoiab ja väärtustab haridust või peavad suurfirmad võtma koolide parandamise enda peale, lisades sinna hiljem oma reklaame?

Kas Eesti on hea koht laste kasvatamiseks ja pere loomiseks?

Kuidas teile sellised küsimused tunduvad?

Kas õiguskantsler saab kirikute nõukogu käest nõu küsides teada Eest vähemuse või enamuse arvamuse? On selline küsimine üldse juriidiliselt ja eetiliselt korrektne?

Kas sinu arvates võtavad riigijuhid oma töö eest piisava vastutuse?

Kuidas täidab sinu arvates muinsuskaitse oma eesmärki säilitada ajalugu, kui nende seatud reeglid tõstavad vanade majade hinna niivõrd soolaseks, et keegi ei taha neid osta, ning need lagunevad meie enda silme all, muutudes iga lagunemisaastaga tegelikult järjest kallimaks?

Kas kultuur ja ajalugu on teie elus tähtsal kohal?

Kas riigiametnike palgad peaks kriisi ajal samuti langema?

Millest lähtub teie arvates valitsus/riigikogu peamiselt oma töös? Järjesta vastusevarjandid oma arvamuse järgi:

1. Isiklikust kasust
2. Kõigi kodanike vajadustest
3. Rikkamate kodanike/firmade vajadustest
4. Sellest, et "midagi" ju peab tegema, et õigustada oma positsiooni

Kas Eestis üritataks liialt tihti muuta asju, mis tegelikult töötavad piisavalt hästi samas kui problemsed asjad jäävad tahaplaanile? On probleemid, millega tegeletakse, ka reaalsed probleemid?

Kas riigis on tajutav süsteem või on aastate jooksul seosetult üksteise otsa kuhjatud valimislubadused?

Kuidas te sõnstaksite Eesti visiooni ja tulevikuplaani?

Kas te näete ennast selle visiooni ja tuleviku osana?

Mis hoiab teid Eestis kinni?

Kas te tunnete ennast siin väärtustatuna?

Kui hästi sobib antud küsimustega järgnev lugu?

JA, et mitte lõpetada küsimustega, lisan ma siia otsa ka naiivsed ja ilusad reeglid lahenduspõhises mõtlemises, mida me millegipärast ei kipu kasutama:

1. Kui miski töötab, ära seda muuda.
2. Kui näed, et miski töötab - tee seda rohkem.
3. Kui miski asi ei tööta: Siis ära seda enam tee. Proovi midagi muud.

Cheers!

--------

Peale sele kribamist sattusin vaatama seda suurepärast klippi, mida kohe pidin jagama:

TT 10

2011-12-02T22:47:00.003+02:00

Lisainfo http://tteater.ee/

Minu inimesed

2011-11-27T20:36:00.004+02:00

Olin 10 päeva Küprosel headel sõpradel külas, kes sinna mõne kuu eest elama asusid. Siit lahkumine paistab olevat läbiv tendents - pikaajalisim sõber asub juba paar aastat inglismaal.

Tagasi, olles ääreni täis soojust ja emotsioone, loksusin terve päev ja kolme lennuga. Ja ei mäletagi enam millise lennu ajal see täpselt juhtus, kui oli sihuke hetk: kuulasin pleierist muusikat, kostus järgmine lugu ja pisar voolas üle põse.

osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
nad meeldiks sulle ka
ma ei usu et sa kõiki neid tunned
ja vaevalt nad ükteistki tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt
halva esmamuljega
nad mõistavad ja
peavad endast lugu ka siis
kui neil puudub kontakt sinuga
kui teid on okkad sidumas
jagades iga mure mõõtmata
selle tõsidust
ja vahel piisab pilgust ka
kui pole tundeid sõnadesse
tõlgitud
nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub siis juhtus
kogemata
jubam88dasunustatud
nad on kõigest syngest yle
argipäeva mured rõhuvalt
ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelt ei mõjuta yldse
või ma eksin siin? on minu ja
teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad
ajada
on nad k6ik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
lähen vooluga kaasa

mu inimesed minu rahvas mu seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal igalpool
mu inimesed teavad ise et nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu armastus
nad on mu oma inimesed
ja kõik mis teen on
neile pyhendatud

kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõrax
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väke
järjelt kukkund järjel
on inimene üks kuhu lähed
ja sa võid ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid õelda et maa
mis elab ja hingab tegelt
kuulub pangale
aga kuskil raamatus on see rida
või keegi ytleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina seda teeks
iga päev näen mis koht on maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka pris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaks et mina
olen nendel
et nad on...

Pühendatud minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kõigile kes tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle
privileege
pühendatud kõigega mis mu's on
niipalju kui palju tähendab
kõige kõrval üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
kuningatele külakeeles lihtsalt
tänan võimaluse eest näidata
mis meelel südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan
verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi

by Chalice

Aitähh

Elus vs Surnud inimene

2011-11-08T19:04:00.005+02:00

Üks jupp ühest tõlkest ühest artiklist ühest raamatust, mis mul ühes koolitunnis kõrva kõlama jäi. Autor ja raamat on küll natukene tõlkes kaduma läinud, aga austus sellegipoolest. Samuti tänud tõlkijale, olgugi et tekst on natukene keeleliselt konarlik - mõte peaks siiski välja tulema.

Mulle sümpatiseerisid need kolm lõiku igatahes piisavalt, et siia blogisse riputada.
Ahjaa, pildil väga seost polnud, see oli lihtsalt nunnu.

"Paljud inimesed ei ela selleks, et elada, vaid otsivad seda „miskit“ mille nimel elada. Nad teevad järjepidevalt asju tuleviku eesmärkide nimel, materiaalse, intellektuaalse ja spirituaalse edu nimel, järeltulijate, pensioni või isegi üldise edenemise nimel. Nad eeldavad, et nad peavad olema lõhenenud, kontrollitud ja pool-elus, kui nad tahavad ühiskonnas eksisteerida.

Elus inimene funktsioneerib tervel maneeril, olles kongruentne oma meelte, keha ja mõistuse kasutamises. Ta pigem usaldab oma loomuse funktsioneerimist, kui et toetub mingile ideoloogiale või kindlale asjale Ta tunneb end vabana, mõistes, et tal on alati võimalused ja järelikult tunneb mis temaga toimub. Ta vaatleb end pigem protsessina kui“valmis asjana“ ja ta lookleb kontakti ja võõrutuse vahel, aktiivsuse ja passiivsuse ning armastuse ja vihkamise vahel. Ta on teadlik surmast kui reaalsusest ja aktsepteerib pigem paratamatust kui hirmunult võitleb selle vastu.

Kontrastiks elusale inimesele, funktsioneerib surnud inimene väljalülitatud maneeril, keha ja mõistus on rohkem võimalused kui kongruentsed. See arendab haigusi nagu astma, hüpertoonia, maohaavad ja isegi vähki, sest ta kuulab ja usaldab rohkem oma „peaks’eid“, arvuteid ja mida „eksperdid“ ütlevad kui mis on ta loomulik funktsioneerimine. Ta tunneb end olevat lõksus ja näeb end kui väljast poolt tulevate jõudude abitut ohvrit - sedasi ta tunneb et pole vastutav endaga juhtuva ees. Ta kipub fantaseerima minevikust ja tulevikust ning on sellega kaotanud võime eksisteerida olevikus. Ta arvab et peab olema kogu aeg ühesugune ja üldiselt üritab olla kui terviklik „isiksus“. Ta üritab eitada surma kui reaalsust ja kui ta ei saa, üritab kaitsta end selle eest, seeläbi mitte kunagi elus riski võttes. "

LARPi pisik

2011-10-30T19:01:00.036+02:00

Selle postituse tegemisele olen ma mõelnud juba tükk aega, aga pole kuidagi suutnud asja kätte võtta. Lugesin nüüd kokku, olen mängudel käinud 8 aastat, selle jooksul 17 (ja pool) mängu, millele lisandus see aasta ka üks millel olin mängujuhina. Arvate, et seda on palju? Siit leiate nimekirja kõigist Eesti larpidest ning koguarvu arvestades on seda ikka päris vähe.

Päris põnev ülevaade tuli nii rollide kui ka välimuse muutumises. Proovin anda väikse kokkuvõtte iga mängu kohta (kas rollist või mängust, mis aga peamine tundub) koos pildimaterjaliga. Vabandan kõigi ees, kelle ma piltidelt välja lõikasin, aga see osutus lihtsamaks kui lubade küsimine. On ju siiski larp paljude jaoks nö hell teema - hull ajaviide, mida sa töökaaslastele pigem ei maini.

2003 Juunior-LARP:Kadunud Maailm

Nii sai see kõik alguse.

Rollimänguhuvilised Pärnust ronisid kohale, et nö päris mängu näha.Oli suhteliselt lihtne ja pigem NPC (non-player character ehk taustaroll) osa.

Oli tore kannibalistidest barbarite kogukond, kus sai lõkke ääres möla ajada, liha järada ja elu nautida.

OG ehk siis mänguväline huumor .... rüütlid paistavad kaugelt ning äkitsi kostab kannibalistide seast hüüe "Vaadake konservid".

Muidugi ei teadnud me ei raua ega ka konservi tähendust - aga iga kogemata rollivälist lauset või tegu andis põhjendada valede seente või marjade söömisega.

2005 Põhjala I

Peamiselt täiskontakt lahingmäng või täpsemini mänguseeria. Kuna ma suurem asi võitleja ei olnud ja pealegi ka ilma korraliku silmanägemiseta (ei olnud ei prille ega läätsesid) siis olin nö šamaani rollis - ainus kes suutis ka elusid taastada.

Põhirõhk oli aga ikkagi võitlusel, mitte rollimängul, välimusel või miljööl. Et saaks aga vaid madistada.

2006 Mütofest (vasak)

Läksime oma seltskonnaga kohale mängides röövlibandet. Mängu lõppedes oli meie valduses kuninga linnus, tema naine, kogu kuningriigi kuld ja pool maa-alast. Pole paha, eh?

2006 Põhjala pööripäev (parem)

Järgmäng eelmisele, kus kuninga ainus elus poeg proovis meilt tagasi saada kuningatütart ja kuningriigi vara.Peab tõdema, et see oli tal üks tulutu ettevõtmine.

2006 Põhjala II (vasak)

Ideeliselt suht sama, mis eelmine Põhjala mäng. Ja jälle olin ma šhamaan. Muidugi talvel Pärnus muuli peal võidelda on ikka päris karm.

2007 Mütofest (parem)

Palverändurid idamaalt. Palved olid korrapärased ja mängu lõpuks saime kuningalt loa pühasse hiide mošee ehitada. Oli vist veretu mäng ning seega parajasti tasakaalus eelmise mütoka mänguga kus me ikka korraliku veresauna korraldasime.

2008 Maskeraad IV Maailmalõpu kohvik (vasak)

Vahelduseks midagi teistsugust. Mängisin tulevikuvampiiri, kellel oli maailmalõpus asuvas kohvikus natukene asjaajamisi. Kaasas ka õpilane ja biorobot hr Külm, kes meid verega varustas.

2008 Mütofest: Veritasu. Kuningriigi koometel (parem)

Ajalooliselt on tore olla ainus kirjaoskaja kuningriigis - isegi kui sind sellel hetkel ei hinnata on sajandite pärast vaid sinu sõna see mis maksab.

2009 Kes armastab Ing Gholtthi ?
aka modellimäng aka mäng sellest kuidas vatig kõht täis saada.

Hullunud moelooja oli korraldanud suursuguse moe-etenduse ning kutsunud sinna erinevaid inimesi kelle vastu ta vimma pidas. Viimane show, viimased riided ning kõik oleks pidanud lendama vastu taevast (otseses mõttes)

Kust ma nii hästi selle hullu moelooja plaane tean, te küsite?

Otseloomulikult oli see minu roll :P
Ning olgem ausad, mängida kedagi - kes pole kindel ei oma soos, seksuaalsuses, ega ka milleski muus peale selle, et ta on tige ning tahab teha veel viimase show ja tigeduse sellega välja päästa - pole kerge.

2009 Beleriandi Lood III

Paras NPC roll, milles polnud väga muud teha kui natukene nõu anda, olla salasepitsejatel silmpiiril, natukene jõudu demostreerida ja ... noh ilus olla.

Haldjaprints oma isakojas külalisena ei oma seal just suurt vastutust ega jõudu. Visuaalselt oli aga väga ilus ja meeldejääv mäng, millele järgnes ka väike pidulik õhtusöök ja ball.

2009 Mütofest: Kaarnakivi (parem)

Olime jääsaarlased ning sellega kaasnes ka suure hunniku suitsukala söömine. Nämm.

Rolliliselt suutsime maha müüa suure hulga nüristunud vanu ja kulunud relvi.
Igati edukas ettevõtmine.

2010 Suusabaasis on tantsupidu(vasak)

Kultuurimaja noor, kergelt sassis ja hullumeelne programmi-juht. Rolliline märksõna - kaos, aga kõik siiski kuidagi töötab. Oli kreizi mäng

2010 Jää ja Tule laul 2: Siinpool Müüri (parem)

Mõnus talvine täisvarustuses mäng, milles kehastasime Lannisteride salka. Ja uskuge mind, kui sul on seljas 25 kilo turvist ja varustus, ei hakka sul külm, lama kasvõi lumes.

2010 Tartu Jumalad (vasak)

Neil Gaimanni Ameerika Jumalatest inspireeritud muhe mäng, kus olid kohal nii tänapäevased, kui ka ammused jumalused ja müüdid, kellele siin vähegi aega, tähelepanu ja energiat on pühendatud. Oli nii vanapagan ise, näkk, mardus, kui ka Laima, Rollimäng, Hamstrirattajumal jne. Mina kehastamas tänapäevaga harjunud ja kohanenud Lokit.

2011 Linnadzhungel (parem)

Kergelt poliitilise varjundiga larp, mis sisaldas palju sebimist ja pähesaamist. Üks väheseid rolliriietusi, millega oleks saanud ka hiljem teeäärde hääletama minna ja kindel olla, et peale võetakse.

2011 Shadowrun (vasak)

Siin olin ma siis sebiva mängujuhina. Korraldustiim Hirm Inc astus lavale. Ühes eelnevas postituses oli ka kokkutopitud klipp mängust - mitte küll parim kvaliteet, aga parem kui mittemidagi. Olgugi, et olid mõned puudujäägid, tuli tegelikult paganama hästi välja. Järgmine kord võiks ainult vähem miinustesse jääda.

2011 Mütofest

Kohale läksin külastajana ja vaid üheks päevaks ja ööks. Aga no mis sa ikka teed kui sõbrad rollimängijad vajavad abikätt ja su riietus on nii ehk naa sobilik. Nõnda viibiski esimesel õhtul kohal Islandi purjus lohetaltsutaja ("Neiu.. mina olen islandi lohetaltsutaja....ja.. teie mjeenutate mulle lohe... ma nüüd jooda teid purju ja taltsuta ära") ning läks järgmise päeva hommikul edasi uitama ja uusi lohesid otsima. Pilte sellest kahjuks ei ole.

2011 Hiline Lõikus II

Postapokalüptilisese tulevikumaailmas toimunud airsofti ja boffermõõkadega mäng.

Uniooni raske peatraumaga endine sõdur, nüüdne lahingmeedik Maxim, kes ei hoidnud sõimuga mitte tagasi kui ta oma kalleid medikamente pidi raiskama või ilmaasjata kohale tormama ("Mismõttes teie kutsute Meedik! Meedk! Kas te ei näe? Ei liiguta! Auk on peas! Nuh mis ma nüd tegema pean, panen škuti kalale vä? Kutu on nuh!").

Lahe mäng oli ja visuaalselt väga khuul. Isiklikult sain selgeks, et kirjutada endale rolli, et oled ahelsuitsetaja, ei ole hea mõte.... õhh mu vaene kurk terve järgmine päev.

Aga emotsionaalset powerit oli palju.

2011 Fading Suns: Sõda, kuulsusrikas sõda

Kõige värskem ja elavam mälestus. Oli ju mäng alles sellel nädalavahetusel.

Ehk siis futuristlik kungfu õpilane "Lahingvend Ip" laialt naeratamas, enne kui ta ära uimastati, relvad eemaldati ja kongi visati.

Oli hoopis väga intensiivne ja kiire vanglamäng, mis tõi ehedalt välja ka mängijate leidlikkuse relvade otsimisel.

btw lateksist näomaaling on päris šeff aga veel lahedam ja võikam on selle ära võtmine (nagu venitaks iseenda nahka näost ära)

Ja ongi praeguse seisuga kõik

Paistab, et viimase aja trendideks on tuleviku ja eksperimentaalasjad. Ja küll ma ka ise veel korraldama satun - kahtlemata. Igatahes peaks ütlema et päris uhke portfoolio.

Vana tüütu lugu

2011-10-28T10:42:00.001+03:00

Uskumatu, üks lugu on kummitanud mind nii 5-7 klassist saati, kui ma kuulsin seda korduvalt ja korduvalt ühel klassiläbul. Ja otsi mis sa otsid, üles ei leia. Ja nüüd komistasin selle otsa täiesti kogemata.

Pilveke Pilveke seina peal

2011-10-27T07:34:00.002+03:00

Eile käisin hambaaarsti juures, mis teha alati ei vea, neli tuimestust ja ikkagi põrgulikult valus (pole mina enne hambaarstitoolis nii palju higistanud). Peale sellist karmi ajaviidet on sul aga vaid 2 võimalust, kas proovida teha midagi asjalikku või siis lasta minna sest sa oled niikuini nagu hipi 80datel ja ei saa ei mütsi ega taevast aru.
Mina valisin selle va teise varjandi ja vaatasin peale ka filmi:

Ausalt öeldes oleks piisanud ka vaid sellest filmist, et pilves olla.

Rollipingetest ja how to...

2011-10-23T15:50:00.000+03:00

Loen, niipalju kui mahti on, Martti Lindqvist-i raamatut "Julge elu unelm. Rühmamatku loovusesse", mis annab omamoodi tükeldatud kuid samas ka tervikpildi psühhodraamast ja draamateraapiast. Olgugi, et tegemist on mu suunavalikuga, muudan ma paljud mõttekäigud siiski koheselt ümber larpile ja improteatrile - millega on lihtsalt oluliselt rohkem kogemust.

Seega mõtlesin jagada üht põnevat mõttekäiku rollidest, täpsemalt mõistest nimega rollipinge.

Lihtsustatult võib seda seletada kui pinget, mis tekib teatud rollis olemisega, sest paratamatult avades ühe ukse sulged sa paljud teised. Või siis on see pinge, mis on rolli tõttu sotsiaalselt peale surutud, mis teeb põhimõtteliselt suht sama välja.

Ehk veidi ekstreemselt võib siin tuua näiteks hullumaja arsti, kes peab igas olukorras omama selget mõistust ja süsteemi, samas kui tema patsient võib olla vaba igasugustest sotsiaalsetest käitumisnormidest. Kui pinge arstis läheb piisavalt suureks, võib ta hakata isegi kadestama oma patsienti selle vabaduse pärast.

Rolle on meil rohkem kui üks. Peale kõige muu oleme me tihti seadusekuulekad kodanikud, õpilased, õpetajad, töötajad, turistid jne

Küsimus pole kunagi selles kas need piged tekivad vaid kui palju, mis oleneb sellest kui palju meid kindlasse raamistikku surutakse. Mingid pinged on alati.

Kuidas aga neid pingeid lahendada?

Raamatu autor tõi näiteks maskeraadid ja karnevalid, mis on paljude kultuuride osad, kus tekib võimalus mängida kedagi teist. Samuti annab see võimaluse pilada ja naeruga võtta näiteks võimu (ehk siis välja elada enda rollipinged võmu all olemisest) või religiooni. Kuidas kuskil.

Mitmes kultuuris, tuues näitena vabalt Eesti, Soome ja Venemaa, on kindlasti üheks rollipinge maandajaks alkohol. Sest alkoholijoobes on äkitsi rolli piirid lõdvemad ja sa võid nendest üle astuda ilma ise-endaga vastuollu minemata. Pole just eriti tervislik lähenemine, aga mis teha kui sotsiaal-ajalooline kultuur paremat ei oma.

Minu arust on universaalne lahendus rollipingele aga improteater ja rollimäng (just enda valitud rolidega).
Improteatris osalemine annab võimaluse pilada ja suurendada sotsiaalseid stereotüüpe ning need pinged koos publikuga välja naerda. Väga võimas ja vahetu kogemus.
Rollimäng aga võib anda hulluarstile just võimaluse hullu mängimiseks, mis lahustaks turvalisel laval eelneva rolli pinged ja annaks ka tegeliku kogemuse nö kadestatud rollist.

Kuigi larpi puhul pole roll ise-enesest alati selle järgi valitud, on alati märgata kui mängijatel tekib võimalus teha seda, mis päriselus oleks täiesti välistatud.

Siin tuleb hea näitena meelde üks situatsioon ühest larp-ist kus värske kuulihaavaga meeskodanik lamas oiates diivanil ning 2 üleslöödud välimusege õrna daami tema ümber paanitsesid ja olid minestuse äärel vere nägemisest. Tõstsid küll pead, küll jalgu... otsisid pulssi...patsutasid nägu.... ühesõnaga ei osanud haavatuga midagi ette võtta ja tegid peaaegu kõike seda mida tegelikult ei tohiks teha. Lausa irooniliselt on üks neist mängijatest päris elus arst ja teine kiirabitöötaja - see situatsioon andis võimaluse täielikult vabaneda oma igapäevarolli piiridest. Ja nad nautisid seda täielikult.

Samuti on meelde jäänud roll, kui muidu asjalik pere-ema mängis ühel larpil Prantsuse päritoluga proffesionaalset prostituuti (ja musta turu diilerit). Jällegi roll, mida sa naudid, aga ei saa päris elus rakendada kasvõi puhtalt enda ja sotsiaalsete väärtushinnangute tõttu. Ja võibolla naudidki sa seda rolli just selle päriselu vastandlikkuse pärast.

Enda larpi rollidele mõeldes, saan need jagada kaheks:
Grupi ehk taustrollid, kui oled mängul koos seltskonnaga ning sinu roll pole mitte nii tähtis kui sotsiaalne lõbu oma grupis. Põhiväärtus on ikkagi koos tegutsemine ja pulli saamine.
Ja üksikrollid, milles võib näha mingit vastupidist peegeldust päris elule.

Hea näitena enda üksikrollist meenub Loki mängul Tartu Jumalad. Päriselt ei ole ma eriline egoistlik nihverdaja, valetaja ja vingerpussija. Selles mängus sain aga avada enda selle poole, ning mingil määral jäi see ka avatuks. Kui sa ei tunne mingit osa endast piisavalt hästi, siis võib see tekitada sinus hirmu - teamdatus just. Küll aga kui see osa on tuttav, siis on see su enda valik kas ja kuidas sa seda kasutad - aga hirmu ta enam ei tekita.

Seega võib isegi vaid meelelahutuslik rollimäng aidata meil teadvustada nii enda sisemust kui ka suhtestumist maailma.
Küsimus on vaid mängujärgses eneseanalüüsis.

Sellised mõtted täna,
head rollimist.
Cheers!

Boostitud lapsepõlvekad

2011-10-20T07:10:00.002+03:00

Tere Hollywood,

Mul on teile üks filmi-idee pakkumine. Kuidas teile meeldiks järgnev:

Ühel planeedil elab üks pisikene superkangelane, ta on seal nagu jumal või nii, kroon on peas ja värki. Aga seal pole tal kedagi päästa. Oh või veelparem, ta kuuleb läbi kosmose hädakutsungit. Täpselt. Seepeale sõidab ta oma taltsutatud hiigelrebasega ... või äkki hoopis koos teiselt plaanilt pärit seksika rebasnaisega... läbi kosmose planeedilt planeedile, kuid ei leia ühtki intelligentset eluvormi ega kutsungi saatjat, kuni jõuab maale. Siin on just mingi suur madu pahandust tegemas ning muteerunund ahvileivapuud ja roosipõõsad vallutavad maailma. Ja siis superkangelane päästab maailma ja kõik on õnnelikud ja leiavad igavese armastuse, kuid siiski ta on superkangelane ja peab naasema oma kodugalaktikasse, sest see on töö, see on see kes ta on.

Selle filmi pealkiri olla "Väikese Printsi Tagasitulek"

Kuidas tundub? On ikka väga hea plot jah?

----------------

Ehk siis s*ta ajab keema kui võetakse mingi lapsepõlves loetud raamat ja tehakse sellest miski täielik pask nagu näiteks:

Ma ei kahtlegi, et selles on visuaalselt ilusaid hetki. Aga täiesti huvi pärast tahan teada, kui mitu detaili kattub raamatutega. Kas veerand filmist võib ehk olla isegi kirjanduslikult õige või on see puhas liialdus?

Muide, mind ei häiri kui solgitakse miskeid koomiksiasju ja viikingi-mütologiat jne - kõik see on justkui kas liiga vana või kauge, et seda pühaks pidada.
Aga raamatud mida ma nooruses lugesin on hoopis teine asi!

Vott nii on lood

Nilbet mõtlemist

2011-10-16T13:18:00.000+03:00

Küsimus:

"Miks enamasti ei kurda mees kriitilisel hetkel peavalu üle?"

Vastus:

"Ta kasutab teist pead."

Mott

2011-10-04T07:02:00.000+03:00

Inime ja tema Vari

2011-09-26T22:45:00.000+03:00

Igas inimeses on Jin ja Jang, positiivne ja negatiive pool, inimene ja tema vari.

Kui sa defineerid ennast mingi lausega aka Olen ilus! tekitab see automaatselt vastandrolli "Ma ei ole ilus!" ning tihti definerime me ennast just ju läbi vastandrolli "Ma ei ole selleine, ma ei tee seda jne" (tahaks kasutada väljendit Vari, sest ega sellest lahti ei saa).

Roll muutub ajas, ning sellega koos muutub ka vastandroll. Ilma üheta poleks teist ning ilma teiseta poleks esimene võimalik. Jin ja Jang, igavesti ühenduses, igavesti olemas.

Vahel juhtub aga et roll ja vastandroll lähevad vahetusse, et inimene muutub mingi aja möödudes drastiliselt eelmise ise-enda vastandiks.

Kust aga teada kas tegemist on rolli või vastandrolliga?

Tegelikult on need mõlemad vajalikud ja põhiline on selle juures et inimene oleks õnnelik selle rolli (või eelneva vastandrolli ) juures mille ta on endale valinud.
Ausus ise-enda vastu on primaarne.

Kahe rolli vahel olemine on aga kõige raskem. See on see, kui ilus inimene vaatab peeglisse öeldes "Ma ei ole ilus". Kui pilt sinust endast ei ole suhtes reaalsusega sinus endas. Kui mõtted ja teod on konfliktis.

See on vahepealne olek mis ei ole ei üks ega teine, laskmata nautida reaalsust nii nagu see on.

------

Sellised kummalised mõtted täna ekslusiivselt just teile.
Ning kui sellest pole teile küllalt, siis siin veel natuke diipklaverit:

Poole lollim

2011-08-15T12:47:00.000+03:00

Käisin täna hambaarsti juures ja sain kohe poole lollimaks. Tarkusehammas tõmmati välja ... ja et mitte tuimestust ja aega raisata, tõmmati teine veel.

Nüüd olen ma rumal punnpõsk aga see eest nunnu nunnu (ümarad vormid tekitavad kõigis imetajates hoolitsus-soovi ... vt kutsikad ja väiksed lapsed).

Teekonnal arsti juurest (kadriorg) koju (kristiine) kuulsin lausa viiel korral kuidas lähedal asuvad inimesed hakkasid omavahel hambaravist rääkima.
Ma olen alati arvanud et on tore inspireerida teisi inimesi.

Ning ostes kodu juurest poest paistetuse tarvis jäätist, olin ma püsivalt sealse turvamehe silme ees. Õige kah, ka mina ei usaldaks paistes põsega tüüpi, kes kahtlaselt palju jäätist ostab - eriti arvestades tänapäeva hambaravi hindu.

Vot sellised lood siis.

Ja palume mulle täna mitte helistada muidu ma lihtsalt mõmisen midagi vastu

Cheers!

Mõtisklusi illusioonidest

2011-08-03T12:58:00.000+03:00

Kunagi ammu vaadates esimest korda filmi "A Beautiful Mind" (tõlkes: Piinatud geenius) jäi mind kummitama mõte sellest, kui hull see oleks, kui sa ühtäkki avastad, et kogu sinu eelnev elu on möödunud illusioonides, omades vaid väikest moonutatud osa reaalsust. Kuidas sellist asja aksepteerida ja sellega toime tulla, et sinu enda aju on mõnes mõttes raisanud suure osa su elust?

Läks aega mõistmiseks, et tegelikult on see paratamatus, olgugi et illusioonid pole enamasti nii "uhked" kui filmis. Inimene õpib ja areneb ning käitumuslikud mustrid muutuvad. Mingi aja elame me kõik illusioonides. Kui mõelda tagasi oma teismelise-ea mõttemallidele ja käitumisele, siis jah tegemist ei olnud reaalsusega. Ning ma ei mõtle teismelise-ea all vanust 11-15 ... see on alles algus :P Meestel pidavatki kauem kestma.

Samuti olen ma nii mitmegi sõbra käest kuulnud kuidas nad ükshetk avastasid, et see mida nad olid aastaid uskunud ja mõelnud ei omanud enam mingit sisu. See oli vaid harjumus, mis jäänud täiskasvanule külge veel teismelise-east.

Eks tänapäeval kütavad ka igasugu reklaamimootorid meid ääreni täis erinevaid illukaid, ning seda juba varajasest lapsepõlvest. Sa saad õnnelikuks vaid siis kui sul on see mänguasi, auto, tolmuimeja, soeng jne

Kuid täiskasvanud inimene suudab näha illusiooni, kui ta on selleks valmis.
Ning ta suudab seda enda jaoks lõhkuda. Näha reaalsust selle taga.

Teoorias vähemalt. Sest praktikas on väga paljudel täiskasvanutel külgi, mis on endiselt pärit vanusest 10-11 või veelgi varemalt. Ega näha täiskasvanud inimest jonnimas pole just tore, aga see on meie taak mis kaasas käib. Küsimus on aga kuidas sellest taagast üle olla ning reaalsust tajuda.

Isegi siis kui reaalsus tundub oluliselt vähem uhke või nauditav, on see tegelikult ju ainus asi mis loeb.

Ning lõpuks jõuab küsimus ikkagi sinna maale, et kas sa suudad endale peeglis otsa vaadata või mitte.

Vot sellised natuke segased mõtted seekord.
Cheers!

Harjutamine...

2011-07-25T20:58:00.000+03:00

...teeb meistriks.
Või noh võtab vähemalt parajalt palju lisaaega.

Cheers!

rahulolev

2011-07-17T23:56:00.001+03:00

Tatoo

2011-05-27T00:26:00.000+03:00

Vaatasin mõni aeg tagasi saadet "Eesti tätoveerib" ja see võttis täitsa mõtlema. Saate idee oli ju iseenesest hea, rääkida tätoveerimisest Eestis, selle ajaloost ja ka arvamustest selle kohta. Paljud asjad olid aga väga isikukesksed ning statistika praktiliselt olematu. Samuti, kui inimesed tahavad tõesti teada, mida arvab teine inimene tänavalt mõne teema kohta, siis enamasti ei mõelda "inimene tänavalt" all inimest kes ka tänaval elab, joob ja magab.

Eriti pani mind mõtlema aga sealne psühhoterapeut, kes suhtus tätoveerimisse kui haigusesse. Kunagi laeval töötades üritas ta püsivalt meremeestele selgeks teha, et nad ennast ei tätoveeriks. Ma saan täiesti aru kui traumeeriv see kogemus võis tema jaoks olla, aga ajad on muutunud Rääkimata sellest, et professionaalina - kelle asi on inimesi aidata - selliseid väljaütlemisi teha ei tundu just kuigi taibukas. Peaks ta ju aktsepteerima inimesi nii nagu nad on ja pigem soovituslikult suunama ja toetama.

Minu arvates on tatoo olemus Eesti ühiskonnas drastiliselt muutunud. Kui varem oli tegemist meremeeste ja vangide ajaviite-hobiga, siis nüüd väljendub selles justkui isiklik ilujanu ja eneseotsing. Eesti vanglas pole enam peaaegu võimalik tätoveerida ning selle eest karistatakse karmilt. Meremeeste kohta ma ei tea. Küll aga on mu tutvusringkonnas väga palju avatud kunsti-inimesi (kas siis neid kes ka igapäevaselt ja avalikult loominguga tegelevad, kui ka nö kodukunstnikke) kes on nahale pildistatud. Selles väljendub enamasti ikka mingi eneseleidmise või mineviku ülestäheldus.

Niisiis segane jutt kokku: tatoo võib tänapäeval olla justkui oma isikliku fakti konstanteerimine. Eneseväljendus ise-endale, mis hoiab sul midagi meeles.

Ehk siis mitte enam vangide-meremeeste-sõjameeste värk vaid väljendusviis inimesele, kes enda sees on leidnud miskit tähtsat ja jäädvustamisväärset.

Seega terapeutiliselt pigem ju positiivne nähtus, kui inimene saab mingi asja endale lõplikult selgeks, ning laseb selle endale peale teha, et see ei ununeks. Olgu selleks siis suured sisemised eneseotsingud, armastus puudlite vastu või oma lapse nimi mida tahetakse jäädvustada, naha "rikkumine" on selle puhul küll üks väiksemaid asju mille pärast muretseda. Pealegi on tänapäeva inimese käitumises minu arust oluliselt rohkem haiguslikke tegevusi, kui eneseotsimine - näiteks enesekaotamine materiaalsetes väärtustes. Olgugi et pildi tähendus võib ju inimese jaoks ajas muutuda, on tegemist justkui isikliku mineviku ülestäheldusega. Pealegi, mälu tuhmub kiiremini ja kergemini kui tatoo :P

Ise-eneset on ju kummaline et nähtus, mis oli algselt põliskultuurides staatuse märkimiseks ehk sotsiaalse eesmärgiga, on tänapäeva individualistlikus keskkonnas hakanud levima just eneseotsingute käigus.

Ahjaa, mis puudutab sümboolikat, siis ka siin toetaksin ma humanistina individuaalset lähenemist. See mida inimene endale soovib peale teha, on täiest tema enda valik, samuti ka kujundid ja sümbolid omavad tähendust tema enda jaoks. Vares kellegi õlal võib kandjale tähendada vabana lendamist, kõrvaltvaatajale aga hoopis surma. Kumma arvamus on aga ikkagi tähtis?

Seda et nö "surma sümboolika" kutsub kurje vaime kohale puhtalt juba oma olemusest, ma küll ei usu. Võibolla kutsub sümbol oma kandjast usku saades kohale seda, mida selle kanda sellele omistab. Nii nagu õnnekivi taskupõhjas kandmine tekitab inimesele rohkem õnne. Ma tõesti ei tea, aga see tundub mulle loogilisem, kui et "on ajas muutumatud sümbolid, mis alati soodustavad täpselt sama." Sümbolite tähendused ja nendega seotud emotsioonid muutuvad ajas, seepärast ongi just tähtis inimese enda arvamus ja uskumine millegi kohta, mitte mingid "universaalsed blablabla..d". Haakrist on endiselt universaalset päikesesümbol, eksole?

Nohjah kui ma vaatan mingeid vanu sinise tindiga tehtud tekste või pilte nahal nagu farmi Gabrielil, siis ega ei ole küll just ilusad. Tehnika on aga oluliselt arenenud ja tänapäeval võid sa saada isegi Monalisa täpse koopia oma selja peale, kui see on sinu soov.

Selle on igatahes minu arvamus ja segane jutt öösel.

Ma lähen nüüd magama ära.

Cheers!

N-Imetajad

2011-05-19T22:23:00.000+03:00

Mitte keegi ei tea enam kindlalt, mis andis sel saatuslikul päeval viimase lükke. Oli selleks eelmisel päeval pähe saadud obadus, mis oli ennast kirjult ja lõbusalt ülespaistetanud? Või hiljutisest õnnetust kukkumisest põhjustatud peatrauma? Või ehk ei olnud päikesetõusu ajal söödud imeliku maitsega viinamarjad teps mitte viinamarjad?

Keegi ei tea seda kindlalt. Küll aga teavad kõik, mis edasi juhtus.

Ühel täiesti tavalisel päeval, ühes täiesti tavalises metsas, ühe täiesti tavalise puu otsast tuli alla üks täiesti tavaline imetaja ning hakkas Nimetajaks.

Nii sai see kõik alguse.

Edasist võite ehk juba isegi aimata. Esimene õpetas nimetamist oma klannile ning sealt levis see lõpuks nagu nakkushaigus ka kõigile teistele klannidele, kuni lõpuks kattis terve maakera. Esimeste nimetajate lapsed oskasid aga juba veelgi paremini nimetada ning nende järglased veelgi paremini ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ... ning siin sa nüüd oled ja loed seda teksti ja kindlasti hakkasid ka mõtlema, mis on see Nimetamise kunst.

Ürgsel ajal oli see lihtne: klanni päälik võttis kivi, näitas seda oma klanni liikmetele – kes muidugi nii tähtsa sündmuse puhul kokku olid kogunenud – ning tegi „URR“. Siis pühkis ta laubalt higi, võttis suurema kivi, näitas ka seda, mõtles nii, et higi leemendas ja tegi „URGHH“. Kindlasti tundub seesugune nimetamine teile väga primitiivsena, aga pidage meeles – need olid esimesed nimetused, neil lihtsalt ei olnud kuskilt eeskuju võtta. Ning sellises seisus oli tegemist raske loova tööga.

Peale pääliku õpetust teadsid kõik tema klannis, et väike kivi on „URR“ ja suurem kivi „URGHH“. Kõik oli lihtne, selge ja täiesti ebaselge. Tekkis esimene keeleprobleem. Milline kivi oli suur ja milline väike? Kas oleks tulnud pääliku väikest kivi kaasas kanda ning kõiki teisi sellega võrrelda, et teada kas leitud kivi on URR või URGHH? Aga päälikul oli ju vaid üks kivi ja kõik ei saanud seda samal ajal kaasas kanda? Ja kas URR oli vaid väike kivi, millel oli peal väike samblatomp nagu pääliku näidatud kivil, või olid kõik väikesed kivid URR?

Kohe kindlasti ei suuda me mõista kogu seda agooniat, mis kaasnes esimese nimetamisega. Aga meie ürgvanemad ei olnud papist poisid vaid parajad pärdikud. Kõik ju nimetasid ning ei saanud ju lubada, et naaberklann paremini nimetas. Ning nõnda sündiski keel naabrikadedusest – igas kandis omamoodi.

Arvatavasti ei suuda me nimetamise agooniat mõista, sest me oleme sõnadega harjunud ning ei satu ehk tihti mõtlema, mida need tegelikult endast kujutavad. Kui ürginimene võttis kätte kivi, vaatas seda, nuusutas seda (loodame siinkohas, et tegemist oli ikka kiviga), katsus selle krobelist-siledat külma pinda, siis kõik need aistingud kokku andsid talle mudeli, mille nimeks sai URR - seda juhul kui kivi oli ka kasvult väike. Sellest meelde jäetud mudelist sai etalon terveks eluks.

Nõnda oli tal lihtsam end teistele väljendada. Pidades sõjaplaani naaberklanni vastu sai ta lihtsalt öelda „URGHH VII HÕMM“ selle asemel, et ilma sõnadeta seletada, kuidas visates kõva, külma ja sileda pinnaga rasket eset naaberklanni esindaja pea pihta, põhjustab see gravitatsiooni mõjupinna suurenemist terve tema keha ulatuses. Ürgmees sai aru, et nimetamine tegi vahel elu lihtsamaks.

Samas võis see teha elu ka kuradi keeruliseks. Eriti kui lauses „URGHH VII HÕMM“ puudus sihitis (see mida sihitakse) ning su klannikaaslane enda pead kogemata sihitiseks pidas ja juba preventsiooniks sulle malakaga pikki pead andis.
Sel ürgsel aal arenes keel vastavalt vajadusele ja füüsiliste traumade hulgale.

Nimetustega hoidis inimloom oluliselt kokku oma mälukulu. Oli tarvis vaid ühekordset nimetuse seletust ning edasistes mälestustes sai valmis mudelit vabalt kasutada. Selle asemel, et jätta mällu kõiki aistinguid, mis võinuks kõlada umbes nii „pisikene roheline hüppav libe asi, mis teeb imelikku häält ja mida lakkuda ei tasu“, sai ta selle lihtsalt meelde jätta kui „Konn“. Nõnda muutus mälu mitte enam aistingute, vaid nimetustepõhiseks ehk siis teaduslikus keeles sensoorne mälu asendus verbaalse mäluga.

Kui füüsiliste asjade (kategooriad: söödav, mittesöödav) ja tegevuste (küttimine, puhkamine, söömine, paljunemine – neli sõna) nimetamine oli veel suhteliselt lihtne tegevus, millega esimene generatsioon nii enam-vähem hakkama sai, siis oluliselt raskem oli nimetada näiteks lõhnu ja hääli. Veelgi raskem aga emotsioone. Vajadus aga nende nimetuste järgi oli olemas.

Kujutage ette olukorda, kus naine tunneb, et terve elamine haiseb nagu sinivetikas, mees aga naudibki just sellist lõhna. Naine läheb mehe juurde, et öelda, et kodu haiseb ning sõnab „NUFF-NUFF“ ja mees ütleb „NUFF-NUFF“ vastu, mõeldes aga, et kas pole mitte tore tugev lõhnakuusk, see mille ma eile lamedate sabadega näriliste veetakistusest välja võtsin ja koju vedasin.

Olgugi, et kooselavate inimeste teineteise mittemõistmine pole ajas muutunud, oli siiski viisakas hankida nimetus tähistamaks head ja halba.

Ning nõnda jõutigi murdepunktini, kus nimetused muutusid abstraktseteks ja kogu nimetamise kunst hakkas tasapisi allakäigutreppi mööda (ilmselgelt alla) veerema. HÄÄ tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte PÄHH, mis aga omakorda tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte HÄÄ. Esialgu piisas neist kahest segaduse külvamiseks küll.

Emotsioonidest rääkides tuli esmakordselt tõsiselt sisse ka konteksti tähtsus. Näiteks võisid banaanid – mida sõi ennist su nõbu, kes enne oli normaalne, aga peale nende söömist end krokodilliks peab – olla nii HÄÄ või ka PÄHH, olenedes sellest, kui palju meeldis sulle persoon, kellele sa neid soovitasid. Ehk siis nimetused muutusid subjektiivseks.

Arvatavasti oli see päris hulga generatsioone edasi, kui verbaalne mälu hakkas domineerima ning nimetused hakkasid elama oma elu. Inimene elas oma elu läbi nimetuste ning oli täiesti veendunud, et millegi nimetamine muudab asja olemust.

Näiteks oli ta täiesti veendunud, et kui nimetada türkiissinist särki piisavalt palju siniseks särgiks, siis muutub see rohkem siniseks, kui see enne oli. Vastasleeri ehk nimetajate, kes uskusid et türkiissinine särk on ikkagi roheline esindajad arvasid umbes sama, ainult teise värviga.

Samuti kerkisid esile Suured küsimused: Kas maa tiirles ümber päikese või päike ümber maa? Mis oli elu mõte? Kuidas mõni sai nii rikkaks? Ja paljud teised, millest esimese generatsiooni nimetajad ei oleks isegi mitte aru saanud, rääkimata vastamisest.

Mitte et seal väga vahet oleks olnud, siis üldsus võttis ikkagi omaks arvamused (nimetused), mida toetas suurem hulk ja rohkemate relvadega inimesi (puhas ellujäämisinstinkt).

Tulles aga tagasi reaalsusesse nõustute te aga kindlasti, et türkiis-sinisel särgil pole sooja ega külma sellest, kas keegi nimetab teda roheliseks või siniseks ning asi ise-enesest ei muutu sellest kuidas meie seda nimetame.

Selle ajastu nimetajad aga sellega ei nõustunud ning pidasid maha isegi suuri taplusi teiste nimetajatega, kes nimetasid näiteks ühtsustunnet universumiga ehk jumalat ehk allahit teistmoodi, kui nemad. Nimetuste nimel tehti suuri lollusi.

Nimetuste maailm aga kasvas ja arenes. Järjest rohkem loodi nimetusi, mis olid lihtsalt nimetused ning ei omanud enam mingit seost aistingutega. Ning veelgi enam loodi nimetusi igasuguste emotsioonide, käitumiste ja arvamuste tarbeks. Tekkisid toredad kompleks-mõisted nagu õiglus, armastus, jumal, töötamine jms, mida kõik inimesed isemoodi tõlgendasid, millest aga universumil suhteliselt ükskõik oli.

Tekkisid ka teadused, nagu näiteks:

Bioloogia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi liike väljasurnud keeles. Lynx Lynx ei ütle sulle midagi looma väljanägemise, lõhna või käitumise kohta.

Geograafia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi pinnavorme, piirkondi ja kohti. Sa võid ju teada, et Türgi (piirkonna nimetus) pealinn (kindla piirkonna üldnimetus) on Ankara (täpsem piikonna nimetus), aga selle mitteteadmine vähendab ehk vaid su sotsiaalset lävimist, kui niigi palju.

Ajalugu – mis proovib nimetada, kõiki eelnenud Suuri inimesi ja sündmusi ning seostada neid kokkulepitud ajanimetustega.

Füüsika – teadus, mis huvitaval kombel tegeleb maailma mudelitega (ideaalne gaas jne) tunnistades ka ise, et need on vaid lihtsustatud mudelid.

Me oleme hakanud oma liigi arengust, maailmavaatest ja elust rääkima vaid läbi nimetuste. Me mõtleme läbi nimetuste ning tajume maailma läbi nimetuste. See aga tähendab, et sattudes kokku tuttava kogemuse või objektiga, omistame me sellele samasugused väärtused nagu esimesel kohtumisel.

Iseenesest pole ju nimetustes ja mudelites elamine halb, sest need aitavad meil teha järeldusi, küll aga pole väga tihti need järeldused õiged. Kui satume kokku nõmeda tüübiga, kellel on valge BMW, ei tähenda see veel et kõik valgete BMWdega inimesed on nõmedad. Kui eile poes käies oli seal pikk järjekord, ei tähenda see ka seda, et täna on pikk järjekord.

Kõik meie elus on ainulaadne ja kordumatu.

Kas olete te näinud kaht identset puud? Olete te näinud kahte identset lõket? Kahte identset lumehelvest? Kuna me käsitleme maailma lihtsustatult, ei märka me nii palju erilist, iga hetke ainulaadsust.

Muretsedes oma tuleviku pärast või mõtiskledes minevikust, ei ole me reaalsuses.
Minevik on vaid hunnik nimetusi, mis paratamatult ajas tuhmub. Tulevik aga ei midagi muud kui arvamus sellest, mis võib juhtuda ning ole sa kui tähtis iganes, ei mõjuta sinu arvamus seda, mis tegelikult juhtuma hakkab.

Nimetamise kunstil on pikk ajalugu ja omad plussid aga ka miinused. Seda on hea kasutada, aga hea oleks see ka vahel välja lülitada.

On miljoneid asju elus, mida me ei märka, sest me elame vaid nimetustes.

Me ei ela nagu seda nimetatakse - siin ja praegu.

---------------------
Tegemist on ilukirjandusliku teosega, mis võib sisaldada pähkleid.
Pildid ei kuulu mulle ja on illustreeriva tähendusega.
Tekst üleval ka poognas.
Kel meeldib, võib seda ka öelda. Kellele mitte, noh võib kah.

Cheers!

kevadkokkuvõte

2011-05-19T16:05:00.000+03:00

Arvasite, et olen juba kuhugi ära kadunud? Heh! Te eksisite, olen ikka siin ja olemas. Lihtsalt, et.... noh jube palju tegemist on kogu aeg.

Aga siin siis pisike kokkuvõte huvilistele:

KOOL
Semester on peaaegu läbi ja tulemustega võib igati rahule jääda. Seekord andis kõige rohkem juurde ikkagi kodutööna tehtud kirjutis. Uurisin nimelt traumat ja selle kogemuse silumist erinevate meetoditega. Äärmiselt põnev .. ja kui aus olla siis ka kuidagi tuttavavõitu (kuigi trauma bioloogilist aspekti ma tõesti väga ei teadnud). See tekitas sihukse paraja sisekaemuse - kuigi ütlen ausalt, et läbi oma kogemuste seda kirjutada oli ... brrr

Njah, teised asjad koolis olid rohkem sotsiaalse arenguga. Sisemist arengut vaid pisikeste sammudega. Aga lõppudelõpuks on need ikkagi üksikud piisad, mis lombi moodustavad.

Kuna aga kevadel ei olnud aega sisekaemusega tegeleda, siis jätkame sellega vaiksetviisi suvel (meie ehk mina ja minu ego, ID ja superego)

TEATER
Jah, käisin ka seekord laval ära. Igavene duubel nagu ma olen. Ja tänu sellele sain paariks korraks ka heli-valguspuldi tagant ära. Aga igati väärt kogus on täiesti võhivõõas linnas ja kohas, suures teatris 3 tundi enne etendust kukalt sügada ja mõelda, et millist neist kohalikust viiekümnest prožektorist nüüd kasutada tuleks?

Teater on nauditav ja ainulaadne (meie oma on paras sotsiaalne eksperiment), kui ta vaid nii palju aega ja tähelepanu ära ei võtaks.

Peas aga liiguvad toredad mõtted seostada mõni kooli asi teatriga - oleks nagu 2 ühes. Vaja veel seedida.

TÖÖ
Täiskohaga kool, töö ja teater on suhteliselt suidsidaalne kombinatsioon (kuigi nauditav). Eks ta tõsi ole, et kui sul on põnevamaid tegevusi rohke, pöörad sa vähem tähelepanu asjadele, mis niiväga ei eruta. Seega on mul nüüd hea võimalus taaskord korralikult tööle pühenduda.

LOOMING
Tuleb, tuleb, tuleb .. kui on aega. Mõtteid ikka liigub ja vahel sellises tempos ja segamini, et isegi ei usu. Nüd sessi lõpus on ka üks novelliraas (võinoh midagi sinna kanti äkki, mida mina žanritest tean) hakkanud end pastakast välja tilgutama. Ja inspiratsiooni on vahepeal tulnud küll ja veel.

Ahjaa, koduse visuaalkunstiga olen hakanud rohkem tegelema ja ka üks trumm (mitte kapten) kuluks koju ära.

SOTSIAALNE ELU
Andke andeks sõbrad, et pole aega olnud (tõsi, aega oleks võibolla isegi kuskilt saanud natuke naksata, aga see-eest mitte tähelepanu. Ma ei ole nii võimekas.). Aga küll me teeme selle aja tasa.

See, et mul pole aega, ei tähenda, et ma ei tahaks vahel sõpradega üht kohvi või õlunaadi võtta.

Kevadine sotsiaalne elu ongi piirdunud enamuses kooli, töö ja teatriga, vahele ka sünnipäevapidamine ja mõned munchkiniõhtud ning kõiki neid olen ma proovinud nautida niipalju kui võimalik.

Niih, midagi tarka siia kirja vist ei saanud, aga vähemasti mingi ülevaade on olemas.
Ahjaa, see novell, mis tegemisel, tuleb arvatavasti üles nii blogisse kui poognasse - usun juba ette ära, et selles on mingi iva sees, mis justkui väärib mitmel rindel jagamist (jajah, mul on suur ego).

Olge terved!
Cheers!

After Party

2011-04-25T12:51:00.000+03:00

On möödunud 25 aastat Tšernobõlist ja ka minu sünnist ehk nagu ütleks rüütel Gawan: "Vaadake mind, selle pärast ma niimoodi hiilgan!"

Loodame, et tuumakatastroofid minu veerandsadade täitumise järgi ei käi (meeldetuletus: Fukushima!)

Sotsiaalne morsi ja koogi õhtu koos jutu ja pillimänguga on juba peetud. Nüüd aga on võimalus pidusemalt ja joogisemalt tähistada.

Nimelt 28 ja 29 Aprill esineb T-Teater veel telliskivis, ning viimasel päeval järgneb ka pidu. Seda nii tähistamaks meie etendust, Marko juubelit, kui ka minu juubeli-laadset-toodet (ning kindlasti leiab veel põhjendusi :P ).

Nii et kes tahab klaasi kangemaga õnne soovida - tulge aga kohale.

Kui tahate etendust näha, siis piletid siit https://www.piletimaailm.com/performances/23038 Kõik kes näinud on julgevad soovitada ;)

Kui etendusele tulla ei saa, aga käppa tahaks ikka suruda, võib ennast saali juurde nii poole üheksaks ajada.

Vot nii! Kohtumiseni!

Ja Cheers!

Oota, oota, looda ja ela ja sära ja siis mine ära...

2011-04-15T22:20:00.000+03:00

Kes juba ära tundis siis pealkiri on pärit ühest loost Dagö viimaselt albumilt, mis on nende kohta harjumatult depressiivne, melanhoolne ja sotsiaalkriitiline. Hea kuulamine sellegipoolest.

Ootamist ja lootmist üritan ma vältida, seega sellest ka väga ei räägi. Milleks ikka ennast ette programmeerida?

Elamine ja säramine on aga igati tänuväärt tegevus. Siinkohas ütlen, et puhkus on igati edukalt möödunud ( jah 2 päeva on veel, aga need on juba sisse-elamiseks) Inglismaal sai nähtud Stonehenge-i ja Oxford Streeti. Kohatud bandiit-hanedega. Ja osteldud rohkem kui eluterve oleks. Üldse oli väga mõnus ja muhe ja eelviimaseks päevaks sai inglisekeel kah korralikult suhu :P Lahkumise päev oli aga selle kevade kõige soojem päev - vahi irooniat.

Turgus sai tehtud 2 korralikku etendust, mis leidsid positiivset kajastust ka nende kohalikus päevalehes - tudengiteatri kohta pole ju üldse mitte paha. Veel 28-29 Aprill peaks saama seda tükki veel telliskivis näha. Ning Mai algul korra Rakveres ja korra ka Kärdlas. Kel lisahuvi, võib julgelt küsida.

Kõige selle käigus on olnud väga palju emotsioone, mida ma alles aegamisi analüüsin. Siia mõned uitmõtted, tähelepanekud ja muidu mõlgutused umbes samasuguses kaoses nagu need tihti mu peas tekivad:

* Olen sotsiaalne loom. Väga sõbralik. Olgugi, et ma vajan vahel aega omaette olekuks, peab mul alati olema ka võimalus sotsiaalne olla. Ilma selleta ei vea lihtsalt välja. Ja sotsiaalsuse all mõtlen ma kasvõi seltskondlikku lõunast kohvijoomist. Digitaalne keskustelu on vaid asendustegevus, mis ei kompenseeri päris elu.

* 1 rullokebabi on minu jaoks liiga palju

* Me ei ole piisavalt tihti siin ja praegu st me ei tegele asjadega, mis hetkel toimuvad (mõtleme hoopis mineviku või tuleviku peale). See põhjustab paratamatult ebasiiruse - sa lihtalt ei ole kohal, kuidas saaksidki olla nii siiras või aus?

* Elus peab olema ootamatusi.

* Ma saan varsti päris vanaks.

* Miks ikkagi meestele emotsioonidega hakkama saamist ei õpetata, ometi on nad ju füüsiliselt tugevamad lihasmägi-tankid? Äkki oleks vähem vägivalda kui tugevam sugupool teaks ka mida oma tunnetega ette võtta? (jah ma ei saa seda mõtet vist niipea peast välja)

* Murphy on endiselt sitapea.

* Kes on sõjasangar? See kes täristas teisi inimesi oma põhimõtete ja ameti pärast maha? Ja traditsioon näeb ette nende autasustamise?

* Inimestel on imelikud kombed, uskumused ja traditsioonid.

* Kui häiriv on vahel ikka heliline mälu ja kui palju muusikat on sotsiaalselt "ära rikutud"? Mõtle aga Ajaxi reklaami peale. Sama mõju on aga ka filmidega. Proovid mõnda lugu kuulata ja tuleb meelde, et see oli filmis, mida sa nägid u 10 aastat tagasi ja sa võid seda stseeni detailsusteni kirjeldada. Aga muusikat tänu sellele mälupildile nautida ei suuda - need on peas omavahel tervikuks seotud. Tohutult tüütu.

* Minus on jälle oma pead hakanud tõstma sotsiaalkriitik. Olge valmis.

Saigi nüüd siin reede õhtul päris palju suht tühja juttu räägitud. Lõpetan nüüd teie piinad oo vaesed sõnakesed ja lõpetan selle postituse.

Olge terved!

Cheers!

Võõras Maa

2011-03-08T09:39:00.000+02:00

Kui sa ükskord oled ilma jäänud sellest, mida ihkad,
siis sa hiljem üle kõige samu unistusi vihkad.
Pole oluline, kuivõrd hästi elus hiljem läheb,
sest sa tunned vaid, et kõike on nii vähe-vähe-vähe.

Kui su ümber kõik on vaikne, vaikust pole sinu peas.
Kui su ümber inimmeri, siis sind pole nende seas.
Kui sa leiad, et sinu omad päikene ja tähed -
seda sinu jaoks on ikkagi nii vähe-vähe-vähe.

Mida tunda pole saanud,
seda pole sinu sees

Millest ilma oled jäänud,
see ei oota sind ka ees.

Seda, mida sul ei ole,
seda anda sa ei saa
ja su jalge all on võõras-võrras maa.

Üsna veider on ju leida oma kolbast mõtteidu,
et su sünnipäev on üksnes ja ainult sinu pidu.
Olgu semusid, kel meelest sinu sünnipäev ei lähe,
aga sellest sulle ikkagi on vähe-vähe-vähe.

Sinu unistuste maailm enam kaua sind ei toida,
kui sa tunned, et sul millestki ei ole kinni hoida.
Kui ka elu lubab panna sulle kuldse krooni pähe,
seda sinu jaoks on ikkagi nii vähe-vähe-vähe.

_______________

Ma alles üritan aru saada, miks need sõnad mul peas kummitavad ja mida need mulle öelda tahavad. On selles midagi minust? Või kellegist lähedasest? Igatahes on need juba eilsest õhtust saati peas kinni... ja mitte lauluna vaid just sõnadena.

Cheers!

Meestest

2011-03-05T18:24:00.000+02:00

Mõned päevad tagasi vaatasime koolis filmi Miesten Vuoro, mis kuulduste järgi on Soomes korralikult laineid tekitanud. Südamlik film, igatahes soovitan vaadata kui võimalus tekib.

Siin ka väike treiler:

Aga milles siis asi? Mis on siis selles filmis nii ootamatut?

Ega väga polegi, kui sa just ei ole väga stereotüüpides kinni. Kui sa aga arvad, et mehed on tundetud nagu raudlatid, kelle ainus mõnu elus on panna kõike mis liigub ja täristada vaenlste pihta nagu Silvester Stallone, siis see film on just sulle.

Ja mulle tundub lausa kummaline, et leidub inimesi, kes tõesti siiralt arvavad, et meestel ei ole emotsioone. See on kõige lihtsam fundamentaalne atributsiooniviga. Geenid ei mängi emotsioonides suurt rolli, ega mängi suurt rolli ka lihasmass, ega ka nais- või mees-suguhormoonid.
Ainus asi mis minu arust meeste ja naiste emotsioonide vahet tekitab on kasvatus - sotsiaalne keskkond.

Siin tekstis kasutan ma võimalikult stereotüüpset mehe ja naise käsitlust.

Olgugi, et paljud inimesed ei nõustu väljendiga "Mehed ei nuta", on see siiski juurdunud komme, et mehed on vähem emotsionaalsed. Või kui täpne olla - nad ei näita avalikult oma emotsioone. Vähemalt mitte selliseid, mis võiks neid nõrgana näidata.

Ja mis on tulemus? Meestel umbes 5 korda vähem psühholoogilisi probleeme kui naistel ja samas 10 korda rohkem alkoholismi (umbkaudsed andmed). Ei ole enamasti sotsiaalselt vastuvõetav, et mees läheb hüsteeriliselt nuttes oma sõbra juurde südant puistama. Seepärast peab ta omad asjad ise ära lahendama. Alati ei toimu see aga mitte ratsionaalselt, ning kasutusse lähevad ego kaitsed - automaatsed süsteemid mis hoiavad inimest ajutiselt korras.

Tuntuim ego kaitse on ehk eitamine. Kui palju olete te kuulnud vanadest meestest, kes on haiged, aga ei tunnista seda, enne kui on juba liiga hilja? Muidugi teeme me kõik vahel seda, aga ükski ego kaitse ei ole püsiv lahendus. Ükski neist ei laheda probleemi, vaid proovib lihtsalt olukorda subjekti vaatenurgast moonutada või eitada.

Sisemistel kaitsetel on aga omad limiidid ja kui need on ületatud, siis tuleb hakata teistmoodi tegelikkust moonutama. Cheers! Alkohol, narko, mis iganes - kõik nad moonutavad reaalsust. Vahel aitavad ka end justkui eemaldada probleemist - isoleerida.

----

Praegu rohkem aega kirjutada pole, aga ehk pani mõtlema :)

Pildist Piisab

2011-02-22T19:05:00.000+02:00

KEHA

2011-02-21T21:12:00.000+02:00

Sel nädalavahetusel olid Viljandis Tudengite Teatripäevad, kus ka mina osalesin (küll mitte otseselt laval) Tore oli näha, et tase on paranenud. Oli uusi üllatajaid, oli vanu häid ja oli ka väga lahe külalistrupp Soomest. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

Nimelt avastasin etendusi vaadates, et inimese keha on ikka üks imeline asi. On võimalik teha etendust ainlt kehaga ja ilma sõnadeta, nii et kõik sellest aru saavad. Aga ainlt tekstiga? Ei saa! Kui ikka füüsiline pool tekstiga kokku ei lähe ja seda ei toeta, siis ega ikka "Ei Usuu!", mis laval toimub.

Avastasin hiljem, et sama kehtib ka päriselu kohta. Oi kui palju räägivad inimesed juttu, aga kui ikka keha sellele kaasa ei aita siis, no pole miskit parata aga ei usu.

Füüsiline pool annab ikka nii palju informatsiooni ja tihti ka sellist, mida ei anna muudmoodi väljendada. Üks kallistus või silmavaade võib vahel omada rohkem sisu kui mõni novell. On keha ka ju meie esmane eneseväljendusvahend - miimika ja liigutused tekivad ammu enne kõneoskust.

Ja samamoodi annab informatsiooni ka füüsiline vastureaktsioon. Kui keegi peegeldab sinu liigutusi siis järelikult olete samal lainel. Kui keegi ei vasta su kallistusele, siis järelikult ta ei taha seda praegu jne

Tegelikult väga lihtne, loogiline ja elementaarne. Aga vahel võib lihtsalt ununeda, kui keegi üritab ainult jutuga ära seepida.

Vott Nii!

Cheers

Paneks Metat?

2011-02-13T10:28:00.000+02:00

Metamäng rollimängudes on nähtus, mis on mulle korduvalt ja korduvalt mõtlemisainest pakkunud. Minu arvates on rollimängu puhul tihti tegemist sublimatsiooniga (jah ma tunnen võõrsõnu), ning seda huvitavam on jälgida selles toimuvaid nüansse. Kahjuks pole ma aga komistanud ühegi korraliku uurimuse peale, mis metamängust tehtud oleks. See-eest on tehtud selle teemaline sari.

Tihti vaadeldakse metamängu kui sohki mängus omakasu eesmärgil. Kui sa mängid kellegagi kaarte, ning piilud silmanurgast tema omasid, siis see iseenesest ei ole veel petmine. Kui sa aga nähtut hakkad oma kasuks ära kasutama, on tegemist metamänguga.

Siin tekstis kasutan ma aga mõistet Metamäng, kui igasuguse mänguvälise teadmise rollimängu sissetoomist, olgu see siis omakasuks või mitte. Ma leian, et on metamängu osasid, mis on mängu jaoks tarvilikud, aga on ka neid mida tuleks tõsiselt vältida.

Rollimängudes on piirid muidugi oluliselt hägusemad ning tegelikult määrab need ära DM ja tema mängustiil. Järgnevalt 4 alaliiki, mis mulle endale silma on jäänud:

1. Praktiline metamäng

Näide: Olen kuulnud juhtumist kus DM-il oli vähem inseneriteadmisi kui mängijatel, ning seetõttu oli ta sunnitud kaevanduse tõstemehhanismi keset mängu ümber ehitama. Selgus lihtsalt, et tema eelnevalt välja mõeldud kangide ja raskuste süsteem ei oleks reaalsuses töötav.

Põhjus: Mängumaailma püsivus. Et mängus oleks samad universaalsed reeglid (gravitatsioon, hõõrdejõud jne) kui pärismaailmas.

A-Mida-Teha?: On ilmselge, et ka mängujuht on inimene ning ta ei saagi kõigest rohkem teada kui mängijad, seega on selline metamäng ju põhimõtteliselt aktsepteeritav eeldades, et tegemist on mängusiseselt tähtsate detailidega. Kui aga need detailid mängus tähtsad (loe: mängijate ellujäämiseks olulised) ei ole, siis võib vaidluse ja teema ammendamiseks, et mäng ei jääks toppama mingi mõtetu detaili arutelu peale, lihtsalt vihjata DM jumalikkusele antud maailmas;)

2. Omakasu metamäng

Näide: See on klassikaline käsitlus, kus mängija või grupp kasutab mänguvälist informatsiooni mängusiseselt enese kasuks. Siia alla võib iseenesest panna ka strateegilise mõtlemise, juhul kui sinu tegelasel tegelikult seda teadmist ei ole.

Kindlasti läheb siia alla ka olukord kui mõni tegelane tegutseb grupis rohkem rollimänguliselt, aga saab sellepärast teiste mängijate halvakspanu osaliseks. Kui roll on ikkagi kleptomaaniliste kalduvustega, aga sa pole mängu siseselt kunagi kellelegi vahele jäänud, ning ega keegi pole ka kunagi sinu varustust läbi vaatand, siis on ebareaalne et kõik mängijad paranoiliselt oma seljakottide ja relvade otsas magavad. Veel jaburam on olukord kus sulle hakatakse mänguväliselt moraali lugema varastamise kahjulikkusest (ka seda on nähtud).

Põhjus: Üldiselt tundub, et sellist metamängu kasutavad mängijad on võistlushimulised ja tihti ka lihtsalt "halvad kaotajad". Ma ei ütleks, et see päris inimtüübis kinni on, pigem on tegemist tugevalt juurdunud käitumusliku laadiga.

A-Mida-Teha?: Võimalusi on mitmeid. Esimene variant on ignoreerida probleemi. Kui sa aga leiad, et seda ignoreerida ei saa, siis tuleb võtta kasutusele kasvatuslikud meetmed: piits (exp) ja präänik (exp). Mida tehakse väikeste lastega, kes teevad mängus sohki? Seletatakse reegleid uuesti ja hoiatatakse, sest kui ei ole reegleid, ei saa olla ka mängu.

3. Triviaalne ehk pisimetamäng

Näide: Huvitaval kombel leidub inimesi, kes toovad mängu sisse ka informatsiooni, mida nad mängusiseselt teadma ei peaks ja mis samas ei oma mängu sees ka mingit mõjujõudu.

Oletame, et enamik tegelastest on katki ja surmaohus ning roll A ja B, kes on enamvähem terved, lähevad lähedal asuvast külast ravijooki tooma. Teepeal ründab neid aga kolmepealine hundikari, kellest jõud üle ei käi. B kükitab terve lahingu puu otsas, A aga rebitakse huntide poolt tema silme all lõhki ning veetakse ära. Kui nüüd roll B jõuab tagasi seltskonna juurde, ei ole neil mittemingit põhjust teada ega oletada, mis teepeal juhtus. (Olgugi et mänguväliselt toimus kogu lahing nende silme all) Igasuguse tema jutus kahtlemisele peab eelnema "sense motive" vise. Kui ta räägib, et teel oli 6 hunti, siis selle peale öelda "Kalamehe jutt, jagame kahega", ning ühtegi motiivimõistmise viset pole juhtunud, on see kõige labasem metamäng.

Põhjus: Öeldakse, et kes proovib lahjasid droge, jõuab lõpuks ka kangeteni. Mina näen sellises tegevuses just piiride katsetamist nii nagu seda teevad väikesed lapsed. Kui see tegevus terve seltskonna poolt halvakspanu ei saa, siis võib vabalt ja julgemalt ka korralikku metat teha.

A-Mida-Teha?: Reeglid, reeglid, reeglid ja reeglid. Kui pisimeta eest karistust ei tule, siis ei saa mängija ka aru, et ta on midagi valesti teinud.

4. Eeldustel põhinev metamäng

Näide: Siia alla kuuluvad kõik need mängijate liigutused, mis põhinevad eeldusel, et "ega mängujuht/teinemängija ometi..." ning tegelikult kuuluvad siia alla osaliselt ka kõik eelnevalt mainitud.

Kõige klassikalisem eeldus, mille eriti just uued mängijad tihti teevad on "ega mängujuht ometi lase meil ära surra." Vale vastus. Kui sina käitud mängus rumalasti, siis sinu tegelasega juhtub see mis on sellisel juhul loomulik. Just nii nagu pärismaailmas - jumal ainult vaatab, tema asi pole sind hoida.

Põhjus: Tuuakse mänguväline omavaheline suhe mängu sisse.

A-Mida-Teha?: Ega DMil polegi siin väga muud midagi teha, kui rääkida mängu mõte lahti ning kui sellest kah kasu pole siis... noh mis seal salata, polegi nagu väga midagi muud teha.

Niipalju siis liigitusest, muidugi ei ole siin kaetud kõik võimalikud metamängud aga ehk andis vähemalt mõtteainet.

Kogemus on näidanud, et Metamängimine on ravitav. See võtab aega, kannatust, ja esialgu ka hämmastavalt palju vaidlemist, aga kui mängu reeglid on eelnevalt kokku lepitud, on see siiski teostatav. Kui ikkagi metamängija avastab, et ta on teistest 2 levelit maas puhtal selle pärast, et ta ei oska rolli mängida, siis ta kas võtab ennast kätte või lahkub grupist (nagu eelnevalt mainitud, on metamängijaks tihti ka halb kaotaja)

Aga ka väga head rollimängijad võivad muutuda Metamängijateks. Kõik oleneb mängujuhtist ja grupist.

Eelnevalt mainitu on ka põhjus, miks ma metamängimist pigem käitumuslikuks nišiks mitte iseloomujooneks pean. Sul võivad ju olla eeldused, aga kui grupp seda ei soodusta, ei tule selline käitumine ka välja. Kõik on õpitav ja siinkohas ka väga palju mängujuhi õlul.

Sellised mõtisklused siis täna.
Cheers

Kuidas Teil Läheb?

2011-02-06T18:41:00.001+02:00

Valmimas uus tükk mille esikas juba nädala pärast.

T-teater esitleb - "Kõrge taeva all: Parzival"

Etendused:P 13. veebruar 19.00 ESIETENDUS
K 16. veebruar 19.00
N 17. veebruar 19.00
P 27. veebruar 19.00
E 28. veebruar 19.00
... K 2. märts 19.00
ja peale neid ilmselt veel :)...

Ajalugu tunneb mitmeid õilsaid kangelasi. Kuigi kõik lohed on juba tapetud ja kurjad kuningad kukutatud, siis kerkib
uusi kangelasi ikka nagu seeni pärast vihma: Supermanid, Frodod, Miki Hiired, vaalapäästjad, korporatiivsed annetajad, jne. Erinevatel kangelastel on erinevad võimed. Ka Parzival on kangelane. Milline?

Seekordsel rühmasessioonil õpime andestama inimlikke vigu ning toetama teisi nende ettevõtmistes, võtma oma tegude eest vastutust, säilitama vaimset tasakaalu ja mitte peitu pugema ka pärast ebaõnnestumist, vaid parandama tehtud vigu. Olema endast üle. Kõike seda, nagu ikka, läbi rollimängude, meditatsiooni ja maalimise.

Osades: Kristiina Martin, Kaspar Kaarlep, Piret Eesmaa, Marko Kiisa, Liisi Rohtung, Vladimir Zabnin, Hanna Allsaar, Sander Varuskin, Kärt Kase, Annika Tammik, Lauri Vasko, Marta Juursalu.

piletid (7€) saadaval piletimaailmas ja enne etenduste algust kohapeal!
www.tteater.ee

Mind ennast laval küll näha pole, aga see-eest istun valguse ning heli taga.
Cheers!!!

Palju tegemisi

2011-01-29T09:47:00.000+02:00

Terve Jaanuarikuu on möödunud planeerides. Kool, töö, üritused, puhkused, teater (+optional: vaba aeg) - kõik tuleb omavahel klappima saada.

Ja tundub, et valdav enamus nüüdseks ka klapib. Seda kui tapva graafiku ma endale teinud olen näen alles siis kui semester algab. Paljudes kohtades tuleb üle nurkade lasta - "kas jõuad hiljem kohale või ei osale üldse" stiilis. Veebruaris on lausa üks täiesti vaba päev. Aprillis puhkus ja 2 reisu. Märtsis - sellele pole väga tähelepanu pööranud, aga peab vist kah korra väljamaal ära käima.

Õnneks leidsin vähemalt hea massaažikoha, kus ennast lõdvaks lasta.

Huvitav on aga inimeste reaktsioon. "Sa käid koolis ja tööl samal ajal. Kuidas sa jaksad? Nii tubli." millele järgneb 5 minutit hiljem "Kuule, tee see ära." Ehk siis ühelt poolt saavad täitsa aru, et tegemist ja asju palju, ning topivad aga mõnuga ja mõtlematult juurde. Võibolla ei saada lihtalt aru, et ma teen kohustusi mis ma olen endale võtnud, ja ma ei taha neid juurde võtta. Isegi pisiasjad ja tegevused võivad olla koormavaks kui sul ei ole aega või jaksu nendega tegeleda - sest kui on võimalus natuke laiselda, siis ju tahaks seda ka teha, enne kui suur möll peale hakkab.

Cheers!

Ma tõesti ei tea...

2010-12-27T10:23:00.000+02:00

... kas sellest rääkimisest on üldse mingit kasu. Kõik ju teavad seda, kõik ju näevad seda, aga midagi ei muutu. Tahaks midagi muuta, tahaks hoolida...

Vabandan juba ette, kallis lugeja, et sellel teemal on mu mõtted väga segased ning ehk ei suuda ma kõike nii väljendada nagu tahaks Aga päris ütlemata kah ei saa.

Võiks ju öelda, et ma olin 2 aastat tagasi õnnega koos, kui ma jäin Tallinna südalinnas ülekäigurajal takso alla. Olin vaid 7 päeva haiglas ja kuu aega haiguslehel. Pea oli katki, aga hulluks ei läinud - napilt, vist.
Pets jäi selle aasta 13. novembril 200 meetrit minu kohast eemal ülekäigurajal takso alla. Ta on ikka veel haiglas. (Kokkuvõtet tema olukorrast saab lugeda siit )

Võtab lihtsalt sõnatuks. Ma ei mõista, kuidas autojuhte sellises olukorras õigustatakse: oli pime, oli halb ilm, juht oli vana. Tõsi, kõik need on natukene kergendavad asjaolud. Aga ülekäigurada ei hüppa äkitsi teele nii nagu inimesed ei hüppa 7 korda järjest pussnoa otsa. Ma olen pea-aegu kindel, et need juhid peatuvad, vaatavad ringi ja annavad vajadusel teed, kui nad ristuvad peateega. Ka ülekäigurada on tegelikult peatee, aga seal liikuvad masinad on õrnemad ja kondimootoriga. See on puhas hoolimatus, mitte ilma, pimeduse ega vanaduse süü.

Kui ma jookseks kellelegi Tallinna kesklinnas pussnoaga kõhtu, oleks tegemist koheselt paraja skandaaliga. Samas kui sa seda autoga teed, on tegemist vaid igapäevase õnnetusega.

Kui jälgida liiklusuudiseid, kohtame me tihti nimetuid numbreid, nimetuid kannatajaid. Raske on nende numbrite taga näha inimesi. Näha seda valu, mis kaasneb kõigest ühe numbri lisandumisega. Näha seda valu, mis on haiget saanud inimeste lähedastel.

Ja tasub mõelda ka sellele, et paljud neist inimestest on maksnud ellu jäämise eest. Haigekassa katab vaid esmase abi, kõik ülejäänu on sinu enda asi. Sa võisid ju liikluses teha kõik õigesti, süüdi võis olla puhtsalt teine pool, aga see ei muuda. Kui sina oled katki, siis sina pead ka enda parandamise eest maksma.

Pool minu palgast läheb maksudena riigile. Iga ost, mis ma teen, sisaldab maksu riigile. Ja mis ma selle eest saan? Eluohtlikud ülekäigurajad ja streikivad tuletõrjujad? Ma saan Riigi hoolimatuse oma kodanike eest?

Ma proovin olla hea inimene. Ma proovin hoolida kaasinimestest, loomadest, loodusest. Ma proovin teisi hädas aidata, kui mul on selleks võimalus. Lükata autot hangest välja, aidata lastekäru bussi tõsta jne - selleks polegi vaja palju, kõigest natukene hoolivust. Ja peale kellegi aitamist on tunne nagu sa vähemalt porovid maailma kraadi võrra paremaks kohaks teha.

Mul on tunne et puhtalt hoolimisest töötavad ka meie meditsiini-inimesed, arstid, tuletõrjujad ... võibolla ka õpetajad ja politsei jne. Selle töö palk ei ole kindlasti motiveeriv ja töö ei ole kerge. Aga nad ikkagi teevad seda.

Ja võib ajada päris vihale et leidub inimesi kes saavad 10x rohkem palka, selle eest et nad istuvad ühe koha peal ja vajutavadad käsu järgi nuppe.

Ehk mulle lihtsalt tundub see nii, et siiralt hoolimiseks pean ma voolule vastu ujuma.
Ma loodan, et mulle vaid tundub see nii.

Loomad on lahti

2010-12-21T08:28:00.000+02:00

Meil on kodu juures alati vähemalt mõned hulkuvad loomad olnud. Suvisel ja soojal aal oli kasse päris palju, praeguse ilmaga on vaid 2 püsikundet: Valge Sõbralik ja Bandidas. Need 2 kassi paistavad omavahel ka väga sõbralikult läbi saavat.

Ja tõepoolest, me paneme hulkuvatele kassidele nimesid. Seda siis Indiaani stiilis (kas väljanägemise või mingi käitumise järgi). Vahepeal oli siin lausa päris mitu Garfieldi :P

Praegused kiisud on aga kõige sõbralikumad ja kõige vähem inimpelglikud - ei tule küll juurde, aga ei pelga ka meetri kauguselt mööda minna, kui vaja oma asju ajada.

Bandidas on valge, oranžide ja mustade laikudega kiisu, kelle mõlema silma peal on must laik - sellest ka nimi. Arvatavasti emane. Vanus ehk umbes sama, mis KafKafil. Teda on mõnes mõttes lausa tore alati välja minnes näha - pika aja peale kuidagi väga omaks saanud.

Valge Sõbralikuga tutvusime ükskord, kui sõbrad väljas ootasid, et meile külla tulla. Kiisu oli vist just omast kodust välja visatud, oli teine väga niru ja hädise välimusega, ja proovis endale uut sõpsi leida ... meie sõprade seast. Tema sõbralikkus ei jäänud ka teistele märkamatuks - meie trepikojast andis keegi talle lausa piimalimpsi.
Ka hiljem võis väljas selle kiisuga kohtudes olla kindel, et ta tuleb ennast su jala vastu hõõruma. Viimasel ajal on ta selle kombe aga maha jätnud - ju sai aru, et ei ole tolku.

Kui aus olla siis paar korda on olnud küll mõte, et võtaks kiisu(d) endale tuppa ära, aga ühest kassist meile pragu täitsa piisab - seegi ju suht tänavalt võetud. Pigem siis toetada lihtsalt kassiabi ja loomade varjupaika - siis ei jää nii palju endas kripeldama.

Aga meil on tekkinud veel üks püsikunde ja see pole mitte kass vaid hoopis musträstas (vist - me ei tea ju lindudest midagi :P ) Juba päris tihti võib seda imelikku musta lindu näha istumas keldritepi juures lumehanges. Lihtsalt istub ja vaatab ja vahel teeb ka naljakat häält (nagu luksuks:P). Ja inimesi ei pelga. Uskumatu.

Möödaseiklejaid on meil ikka kah. Eile õhtul nägime näiteks kahte hulkuvat koera. Koerad on siin aga pigem rariteet. Ja ega need möödaseiklejad väga silma jäägi ega tähelepanu saagi.

Vot, niipaljukest siis loomajuttu.

Ilusat Hommikut!

Cheers!

Active Storytelling

2010-12-15T16:29:00.001+02:00

Põrkasin sellise mõiste ja tegevuse otsa draamateraapias. Kahjuks sobivat eestikeelset vastet ei leidnud (aktiivne jutuvestmine?). Asja iva on aga selles, et grupi juht jutustab lugu, mille ta kohapeal välja mõtleb, ning esitab seda justkui lünkteksti, mida pealtkuulajad saavad täendada. Näiteks nagu nii:

Jutuvestja (JV): "Seitsme maa ja mere taga elas kord kolm..."
Pealtkuulaja(PK): "Päkapikku!"
JV:"Seitsme maa ja mere taga elasid kolm päkapikku. Nende nimed olid..."
PK:"Hups, Tups ja Lups!"
JV:"Nende nimed olid Hups, Tups ja Lups. Ühel päeval juhtus aga..."

Noh saite vist asja mõttest aru - lugu ei ole mitte ainult jutuvestja õlgadel vaid sünnib koos ja tänu pealtkuulajatele. Siin on muidugi tähtis, et ükski pealtkuulaja pakutud lüngatäide ei saa olla vale ning jutuvestja peab igat vastust jaatama ja vastu võtma. Valmis saadav tekst on aga ka pealtkuulajale tähtsam kui muidu - eks temagi on oma panuse pannud.

Sellega seoses tekkis mul aga mõte: Miks mitte proovida midagi sarnast ka laua-rollimängus?

Muidugi on see hetkel vaid idee ning kahjuks pole mul praegusel perioodil ei aega selle testimiseks, ega ka gruppi, millega testida. Mispärast ma kribangi mõtte siia - ehk kellegil tekib omi mõtteid või võimalust katsetada:)

GM võiks mängu ajal oma kirjeldustes jätta mõned lüngad ja lasta mängijatel need oma fantaasiaga täita. Miks? Sest kui mängija ise hakkab midagi kirjeldama, on tal pilt sellest asjast nagu naksti silme ees, järelikult on tal paremini silme ees maailm ja koht, kus mängu tegevus toimub.

Mõistlik oleks panustada just kirjelduste mängijapoolsele täitmisele, sest muidu on praktiliselt võimatu mängu üldse kuhugi suunas juhtida. Aga ka mängija selline panus võib aidata Mängujuhi "kurjal plaanil" areneda. Tähtis on aga mängija panusest kinni haarata ja sellest oma juttu muuta. Ahjaa, tasub ka korrata seda mis on lisatud - nii on ka mängijatel kindel arusaam, et mis läks ja mis ei läinud jutu sisse (ja pealegi kui mitu mängijat karjuvad midagi koos, siis peab sealt ju midagi kokku võtma)

Aga üks näidis. Oletame, et GM mõtleb mängijatele ette saata klassikalise probleemi - kuskil küla ääres tegelevad orkid, kes on paksu pahandust külvanud.

GM:"Teile paistab küla kõrts, mis asub pisikese mäekünka peal. Juba eemalt jääb teile silma kõrtsi uks mis on ..."

Mängija:"Sinine!"

GM:"..kõrtsi uks, mis on sinine."

Siit saaks näiteks teema edasi viia, et kõrtsmik värvis ukse siniseks, sest kuulis kõlakat, et orkid pelgavad sinist värvi. Oleks uks puudu, saaks rääkida kuidas orkid seal juba laastamistööd käisid tegemas. Oleks uks uus ja metallist, saaks rääkida kuidas kõrtsmik valmistub orkide rünnakuks. Jne

Muidugi ei pea piirduma ainult esemetega. Lähme aga kõrtsi näitega edasi.

GM:"Kui te kõrtsi sisenete, märkate kohe kõrtsmiku, kes on..."
Mängija1: "Siruli maas!"
Mängija2: "Paks!"
Mängija3: "Alasti!"
GM:"Kõrtsmik on paks, siruli maas ja alasti."

Nüüd saab otsida põhjust, miks ta sellises olekus on. Kas seostada olukorda peateemaga: orkid käisid, lõid tüübi uimaseks ja tegid paljaks. Või ongi just sellel kõrtsmikul kombeks vahel alasti ringi käia (local knowledge check ;) ) ning ta libastus ja kukkus pikali, lüües nõnda oma pea vastu lauaäärt ära. Jne.

Saite ehk aru mida ma mõtlesin.

Eks see idee vajab veel lihvimist, aga mingid mõtted tekkisid ehk igaühel. Ja kes teab, ehk on midagi taolist ka enne kasutatud. Mina aga näen siin selliseid plusse:

* Lihtne kasutada exprompt mänguks või kui mängijad lähevad hoopis teises suunas kui GM lootis (noh, kui te tahate tõesti sinna külla minna, siis ise aitate seda luua :P)

* Ettearvamatus suureneb, sest mängijad saavad ise muuta ja voolida oma maailma. Samuti on neil maailmast ehk parem ülevaade kui nad on ise seda aitand luua.
Jaa maailm ei ole nii mitte ainult GMile hingelähedane vaid ka mängijatele.

* Midagi uut ja huvitavat.

Kohe kindlasti ei saa seda proovida iga grupiga. Samuti ei kujuta ma ette pikemaid mänge selles stiilis. On ka võimalik, et mängijad ei pühendu nõnda väga palju oma rollile. Samas olen kindel, et kui lasta neil mõistlikuse piirides jumalat mängida, võib mäng oluliselt lõbusamaks ja detailirohkemaks muutuda.

Igasugune tagasiside on oodatud.

Cheers!

Jõuluteemaline kettkiri

2010-12-08T10:15:00.000+02:00

1. Kas sulle meeldib jõul? Miks?

Kas mulle meeldib talvine püha, mida tuletatakse meile 2 kuud igapäevaselt meelde,mis paneb inimesed hullumeelselt käituma ja mille puändina tuleb meile külla Coca Cola riietuses Metsjeesus?
Ausalt öeldes, ei meeldi. Pühade vastu pole mul midagi, aga Jõulud on liiga Marketing maiguga. Kutsuge mind rassistiks, aga minu jaoks on see püha lihtsalt liiga kirju.

2. Kujuta ette, et nende jõuludega läheb kõik täpselt täkke ja nad tulevad just sellistena nagu sa tahad. Kuidas ja koos kellega need jõulud mööduvad?

Jääks traditsioonide juurde.
Aga hea oleks kui siis kogu suguvõsa saaks seekord kohale tulla.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?

Midagi on vist lasteaiast.. aga see võib olla ka pildi järgi loodud valemälestus, ei tea kindlalt.

Aga kindlaid mälestusi on ikka kah. Päris palju sisemisi konflikte ja lausa pragamist meenub.

Jõulud on aeg kui peaks jagama, aga kui sa oled kõige noorem laps ja niigi valdav enamus sinu asju on vanemate õdede-vendade "pärandus" siis see, mis on sinu oma, on ikkagi sinu oma ja kõik. Jagamisest võite vaid unistada.
Ja kedagi jagama sundida või õpetada on kah BS.

Näiteks sõin ma mingis vanuses varahommikul oma sussi seest kõik kommid ära, et ei peaks teistega jagama. (minu sussis oli täpselt minu ja vendade jagu komme.)
Hommikul peale seda juhtumit käitusid vanemad kuidagi imelikult.... busted!

Vot siis.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Ei. Aga ega ta eriti mulle ka meeldinud.
Ta lihtsalt oli nii nagu ta oli.

5. Parim jõulumälestus?

Heh, parimad mälestused on ajast kui kogu suguselts meie juures käis ja ka ööbis. See kuidas korter oli paksult rahvast täis. Ja Poistetuba oli öösel äärest ääreni poisse täis.
Vot siis oli vahva. (kui väljaarvata juhtumid kuidas keegi sulle öösel otsa komberdas või taskulampi näkku näitas, et näha mis sa siis teed)

Peale seda on nagu seline "plärts ja valmis" stiilis pühad - kõigil on kiire. Nagu sex peale 4 kuud kuivalolekut, puänt pole isegi mitte naljakas.

Aga noh, ajad muutuvad. Ja tegelikult on minu jaoks praegu kõige tähtsam ikkagi see, et näeb üle pika aja sugulasi, kellele mul üldiselt pole mahti külla minna.

6. Lemmik jõulutoitude seast?

Toit on toit. Lemmikut ei ole, aga ega see menüü ka aastate jooksul väga muutunud pole.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Pärnus nagu pea-aegu alati.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Opa, siia saaks pika nimekirja teha, aga kõike ma kirjutada ei vinna.

Pühad toimuvad Pärnus, kuhu tulevad kohale vanaema-vanaisa ja tädipere.

Tädi toob alati napoleoni kooki. Menüü on meil üldiselt kindel ja väljakujunenud ja liiga pikk et siia kirja panna.

Tihti saan ma siis ka tädi käest oma sünnipäevakingituse (mu sünnar on aprillis, aga me ei satu enamasti vahepeal väga kokku. Ja see on nii armas, et ikkagi nii meeles peetakse. Parem hilja kui mittekunagi)

Siis me käime kas suurema või väiksema seltskonnaga surnuaial- mis on alati sisaldanud ka minupoolset protesti. Mule ei meeldi surnuaiad, aga noh alati olen ma vastu vaielnud aga ikka läinud.

Igatahes on meil jõuluõhtul kombeks ka laulda. Istume kogu rahvaga suures toas ja laulame jõululaule. Vanaema saadab klaveril või minu ema kitarril.
Viimastel aastatel on laul asendunud ühtlase mõminaga - aga see on ka okei.
Nagu ka see, et vanaema hakkab alati laulma vähemalt mõnda lugu, mida keegi teine kuulnud pole ja mida ka kuskil laulikus ei ole.

Ahjaa, ja siis ka klassikalised vaidlused, et mis helistikus mõnda lugu laulda. Saatjateks on naiterahvad aga meie suguvõsas on mehekesed tugevas ülekaalus (ja mitte ainult massiga)

No ja siis tuleb koputus ja kott on ukse taga .... näiteks. ...Vahel on ikka vana kah külas käinud. Ja vahel on kott tulnud söömise ajal.

A ja siis on üks asi veel. Meie pere on väga praktiline (aga mitte nii praktiline et jõulupakis oleks jahu, muna või leiba). Mis tähendab, et kui keegi jõulupakist vähemalt üht paari sokke ei saa, on midagi valesti.
Ja mõned inimesed saavad sokkide asemel juba aastaid järjest pajakindaid.

9. Sinu jõulukingisoov?

Heheheee.

Ma ei mõtle ette välja mida ma tahaks - nii võivad tekkida ootused ja võib pettuda.

Hobisid on mul piisavalt, et midagi põnevat välja mõelda.

Ja huumor on kah hea valik.

10. Parim kink, mille oled jõuluks saanud?

Ei mäleta. Vist olid D&D raamatud mingi aeg kui neid just väga vaja oli?
Ma pole kindel. Sünnar ja jõulud lähevad kogu aeg segi.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Kõik võiks saada ja mitte ainult kinki ;)

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Blogikülastajatele ei soovi midagi- sest külastada võib ka mingi spider

Lugejatele soovin umbisikuliselt: häid pühi! .. .. maitea, ma ei oska soovida selliseid asju.

Need, kes mulle lähedal on, saavad niikuinii ka lähema ja personaalsema soovi osaliseks.

LISAKÜSIMUS 13. Mis on sinu jaoks õige pühadefilm?

Rare Exports ja Nightmare Before Chrismas - superluks pühadefilmid :)

Ja Visa Hing või Titanikk peab kah jõuluõhtul alati telkust käima

Sain Tindolt, kes sai selle omakorda Rattuselt ... kes omakorda .... heh, aitab küll:P

Edastame siis Kurimarjule ,Rahlale ja näiteks Haldjapiigadele

Eks näis, kas see siis läheb edasi rändama.
Kahjuks on mitmed inimesed, kellele võiks saata, oma blogi kinnistanud või sulgenud.

Päevade raamat

2010-12-02T22:58:00.000+02:00

Ma ei mõista täpselt, mis see on. Aga midagi selles muusikas ja videos, tekitab ... emotsiooni mida ma ei oskagi kuidagi kirjeldada. Vot sulle amatöörkirjanikku. Täitsa algaja, mis puudutab tundeid.

Cheers!

Gestalt prayer

2010-12-02T22:28:00.000+02:00

I do my thing and you do your thing.
I am not in this world to live up to your expectations,
And you are not in this world to live up to mine.
You are you, and I am I, and if by chance we find each other, it's beautiful.
If not, it can't be helped.
(Fritz Perls, 1969)

Koolis teada ma sain

2010-11-30T20:49:00.000+02:00

Koolis saadakse teadupärast ikka targemaks. Siin mõned juhuslikud infokillud. Lugege läbi küsimused ja proovige ise vastata. Seejärel kerige allapoole joone alla vastuseid vaatama. Muidugi on vastusevariante veelgi :P

1. Mis on ühist Michael Jackson-il ja A.H. Tammsaare kujul?

2. Mitu minietüüdi saab esitada tunni ajaga?

3. Miks arvaks sebra, et inimene on veits lollakas?

4. Mis asi on fundamentaalne atributsiooniviga?

5. Miks tänapäeval naised enam eriti saunas alasti ei taha käia?

-----------------------------------

Vastused:

1. A.H. Tammsaare kuju, mis on praegu Viru keskuse ees pargis, oli vormist välja tulles ilma ninata. Praegune nina on muide kohalike keevitajate, mitte skulptori, leiutis.

2. Tänasel eksamil oli 9 etüüdikest umbes tunni ja mõne minuti jooksul. Pole paha.

3. Sest inimene on stressis, ilma et ta elu reaalselt ohus oleks.
Sebra on stressis, kui ta põgeneb elu eest. Kogu power kehas tõstetakse ellujäämisele, ära seedimiselt, immuunsüsteemilt jne - noh, kui ellu ei jää siis pole neid ju niikuinii väga vaja. Samas inimesega juhtub stressis bioloogiliselt sama, aga surmaohtu ju ei ole.

4. See tore väljend käib nähtuse kohta, kus me kipume eeldama, et inimest sunnivad mingit moodi käituma tema sisemised mitte välimised mõjud. Ehk, kui keegi (keda me eriti ei tunne) on tusane ja kidakeelne, siis pigem me arvame, et ta ongi sihuke imelik, mõtlemata sellele, et äkki tal täna hommikul juhtus midagi paha, mis ta käitumist ja meeleolu muutis.

See toimib ka siis kui me teame, et inimesel on palutud meiega kuidagimoodi suhelda. Ehk, kui kellelegi on öeldud, et ta käituks meiega sõbralikult ja me ka teame, et talle on seda öeldud, siis me ikka arvame et ta käitub meiega sõbralikult, sest ta ongi selline sõbralik juba loomu poolest.

Jah, meil, inimestel on mõned päris veidrad mõtlemiskiiksud.

5. Vot mina kah ei tea.

Cheers!

Kultuuri täie raha eest ja muidu

2010-11-24T22:51:00.000+02:00

Meil siin on puhkus. Noh ja puhkuse ajal on ikka hea kultuuri nautida. Niisiis, eile käisime Jan Uuspõllu monotükki "Isa" vaatamas. Päris hea, nalja sai.

Koju jõudes vaatasime ära Vihmamehe. Ma ei olnud näinud. Päris hea film.

Sellele otsa (ehk siis kokku kella neljani öösel) vaatasime filmi Benny & Joon (1993) tõsiselt hea ja armas. Nagu ka vihmames, on ka siin teemaks hmmm nö natu teistsugused inimesed. Ja Depp mängis kah tähtsat roll.

Ja siis täna käisime Pöffi avapaugul vaatamas seda:

Nüüd on kultuurist vist küll mõneks ajaks küllalt

Tartu Jumalad: Roll

2010-11-23T16:05:00.000+02:00

"Ameerika Jumalate" ainetel tehtud Tartu Jumalad LARP on nüüd möödas - pärislahe oli. Seega, jagan huvilistele oma rolli lugeda. Kui mängule peakski järg tulema, võib ju ometi jälle miskit uut katsetada.

-----------------------------

Tere mina olen Härra Lõhe, sõpradele Lõke.

Said juba aru, mis selle nime taga peitub? Ei saanud? Fain, ega kõik ei peagi aru saama ja ausalt öeldes parem on kui ei saa. Mulle täitsa meeldivad need tuhmid kriidid karbis. Igav oleks nendeta, surmigav. Ja surmigav igavik ei kõla just meeldivalt, või kuidas.

Sa soovisid et ma räägiksin, kuidas mul läinud on. Noh, ega paljud seda juttu just kuulnud ei ole, ja „ausõna“ seekord räägin ma tõesti kõik puhtalt ära, muidu tuleb jälle see, et üks teab teist ja teine kolmandat ja siis teevad sellised legendid kokku, et ise kah ei usu. Mitte et see mulle ei meeldiks, aga sul endal oleks raske pärast aru saada, mis toimub.

Muide, minu järgi kirjutati „Kaval Ants ja Vanapagan“. Ausõna. Olin nii Kavala Antsu kui Vanapagana prototüübiks. Heh.

Aga see selleks.

Teate, ausalt öeldes on siin maal kuidagi tuima võitu olnud. Mistanüüd oli, nii ümmarguselt tonnikese olen siin olnud ja niru lugu algusest peale. Oh kui uhke aeg see oli kui meresõitjad mööda kallast ringi ajasid ja kirikuid tuleohvriks ümber tegid. Panin leekides ringi ja lõkerdasin naerda. Paar tükki kutsusid mind appi kah ja nagu naksti siin ma olin. Ja siis ma vaatasin kuidas meresõitjad edasi kihutasid, et aina uusi maid rüüstada ja põletada.

Mina jäin muidugi üksi siia maale passima, et nagu tore on, mis ma nüüd siis teen?

Jah see esimene kord oli pea ainus kui mulle midagi otseselt ohverdati. Siis muidugi selgus, et ega ma pole ka tule ainuomaja siin. Kaali oli juba ära käinud, tulihännad ja sabatähed olid inimestel peas. Ülerahvastatus juba algusest peale, ma ütlen.

Ka Vääramatu-Määramatu oli sellel ajal olemas. Thänk God! Sain vähemalt oma privileegid paika, muidu istu siin tühja nagu... noh nagu päris mitmed seda praegu teevad. Heh.

Soomlased rääkisid, et halb võlur Louhi oli see kes varastas päikese, ning seetõttu ka maa läks pimedaks ja taevaisa hakkas uut sädet looma, millest üks kukkus siia. Louthi oli Pohjalas elav naissost nõid, ning ,muidugi suutsin ma VM-ile selgeks teha, et see oli minu kehastus – isegi nimi ju sarnane. Naksti jälle mõned sajad aastad juures. Heh.

Trikk on lihtne, mida rohkem on sul vanust, mida varem sa siia jõudsi, seda rohkem ka privileege. See oli põhiline kuidas aga jaksu juurde saada – pikendada oma ajalugu ja saada seotud kõiksugu ürgsete ja vanade legendidega.

Nüüd on muidugi juba see olukord, et Väramatu-Määramatu enam väga minuga tegemist teha ei taha. Hea olukorra olen endale välja kaubelnud, oluliselt parema kui paljud teised. Kõik jaanituled, needmised, maod, ussisõnad, lõkked, põrgu mainimised, sarvilised, hundid, ja isegi uusaasta pürotehnika täidavad natuke ka minu olemust. Naiss.

Aga ega siin väga midagi muud teha polegi olnud. Enamik ajast tegelesin, ikka oma privileegide suurendamisega, pisitasa aga vaikselt. Tead, see maa siin ongi selline vaikne ja veniv, ühtegi asja ei saa uisapäisa teha. Ja inimesed on kõik nii kuradi praktilised.

Võrreldes Minuga Islandil olen Ma ikka hoopis teistsugune. Aeglasem, rahulikum, kaalutlevam. Tõsi mul meeldib juhtmeid kokku ajada ja segadust külvata aga seda kõike tuleb teha koos suurema plaaniga. Ei mingeid ülearuseid lolluseid. Ennast tuleb enne kurssi viia, lugeda... materjali ju rohkem kui kül. Nii rahutuks ja ülbeks kui Islandil, ma küll läinud ei ole. No ise süüdi, et nüüd koopas mao mürgi all passib. Aga au tuleb talle kah anda, suutis teine seal Thorile pulmakleidi selga ajada. Heh. Uskumatu värk raisk.

Kusjuures too vasaraga vennike paneb ka siinmail ringi. Väldib mind nagu kulutuld. Keegi luges talle ette (no on tüüp, ise lugeda ei oska, loll nagu lauajalg) mis Islandil kõik juhtus ja sellest ajast saati pole ma teda näinud. Kardab et ma teen sama triki ära ja tema matcho-likkus kaob. Heh.

Aga mis siis veel siin kõik olnud on?

Nõuka ajal oli näiteks paljudel keeruline vastu pidada. Mul oli see rutiinne aeg. Eridemineerija olin. Üks päev tegid pommi ja kaks päeva hiljem leidsid selle pommi ja tegid kahjutuks – et ikka kvoodid täis saaks. Pull värk ise-enesest. Noh ja inimesed olid kah tol ajal nii uskmatud ja ettevaatlkud, et nende kulul nalja teha oli uskumatult lihtne. Piisas sellest et sa sõjaväemundri ja relvaga kellelegi ukse taha koputama läksid ja juba oli tervel perekonnal piss püksis. Hah.

Einoh, tegelikult olen ma ikka kõiksugu töid teinud. Nõuka ajal olin üks vahe ka perearst. Päriselt Päriselt – inimesed usuvad ju kõike, mida arst räägib, ega ei peagi haridust olema. Oh igasugu seepi sai aetud. Ja jälle, kui inimesi piisavalt ei tulnud, siis ma hüppasin aga vups aknast välja, maskeering peale ja patsiendina sisse. Jälle kõk kvoodid täis hahaha. Registratuuritädid kah imestasid, et miks küll mõni inimene iga päev minu jures käib.

Olid ikka ajad.

Nõuka ajast on mul, tead, vaid üks kahetsus. See oli 1986dal aastal kui juhtus suur pauk Tšernobõlis. Pagan, vot seda oleks tahtnud oma kahe silmaga näha. Täiesti ausalt.

Aga alles siis algas õige võidukäik. Rock.

Rock on lahe. Ja mitte see liibuvate lillade pükstega tüüpide rock vaid ikka see raju värk.

Olete te tähele pannud klassikalisi sümboleid rokis ja näiteks Harley vendadel? Leegid, Madu-ussid, Hundid, põrgu – kuidas ei saaks mulle meeldida asi, mis kajastab nii minu olemust kui ka mu lapsi? Heh. Uskumatu.

Njah ja siin ma nüüd olen, rock on minu elu olnud niikaua kui see on siin maamunal eksisteerinud. Tegelesin pikalt lavaliste efektidega ... teate küll Fireworks. Täpselt minu teema raisk. Rammsteini efektid on minu omadega võrreldes ikka armetud. Heh, siis tuli ka hüüdnimi Lõke. Mingi vahe kutsuti ka Sarvikuks, päris irooniline värk.

Ahjaa, mingi kiilakas irvhammas kutsus mind korra Lokilambaks, nüüd pole tal enam hammast millega irvitada.

Korduvalt olen kusjuures ka kutseid saanud, et kuskil välismaal püromaani mängida koos bändiga aga ei saa ju – reeglid on sellised. Oled siin maa küljes kinni nagu tatt ninas.

Ahjaa, et mis mulle meeldib? Rock muidugi. Lõkked, tuled jne muidugi. Tuhmid kriidid karbis ofkoors. Oh ja mulle meeldib juhet kokku ajada. Sigaret pole kah paha. Aga külma jooki ma lürpida ei suuda – kohvi, hõõgvein või siis tee. Ahjaa ja tänapäeval on ka mõned lahedad shotid kus leek peal .... vot need on ilgelt vinged.

Aga cheers siis! Kohtume kohvikus, vaatame mis nalja saama hakkab.

Mälu vigad ja kodeering

2010-11-06T12:33:00.000+02:00

Hiljuti oli kooli tarvis mõelda mõnest juhtumist oma elus, kui tuli teha (sai tehtud) suurem valik. Valik on tahes tahtmata olukor,d kus sa ühele võimalusele ütled jah, aga kõigile teistele ei.

Aga mõelge nüüd kah mõne juhtumi peale oma elus. Ja kui see mõte-mälestus on käes, siis vastake järgmisele küsimusele:

Mis emotsioon teil selle valikuga seoses esile kerkib? Mis tunded?

Inimese mälu töötab kodeeringuga. Kõik mius mälu talletub, teeb seda koos taustaga - tunnete ja mõtete ja meeleoluga. Kogu see kodeeringukupatus aitab sul hiljem jälle neid mälestusi meelde tuletada.

Mis ma selle koolitööga avastasin on see, et mida rohkem ma suurematest valikutest ja juhtumistest oma elus mõtlen, seda rohkem tuleb sita maitse suhu. No on ikka uskumatult palju paska (kiirkorras näiteks see, et 2 korda on surm silme ees olnud ja 6 korda on pead õmmeldud, räkimata sellest et olen laipu näinud olulselt varem ja rohkem kui mulle meeldiks). Ja ma olengi naktsi kinni kogu nendes - mitte just väga meeldivates - mälestustes. Mälukodeering paistab olevat juba negatiivselt meelestatud.

Ja ma olen nüüd juba tükk aega punnitanud, nagu kunigas seal kuu ta jala läks, et leida mälestus, kus ma olen siiralt õnnelik. Vot ei tule. On küll täitsa vahvaid ja toredaid hetki, aga nali ei ole sama mis rõõm. Ei ma ei ütle, et selliseid hetki pole juhunud. Ma ütlen seda, et mu mälu tuhmistab vääga valesid emotsioone ja pöörab suuremat tähelepanu vääga valedele asjadele.

Mälu, muideks on ajas muutuv nähtus, nagu ka kõik sinna salvestatud mälestused - asi mida tasub meeles pidada järgmine kord kui ellegiga heietama satud ja detailide üle vaidlema hakad. Äkki peaks nüüd välja mõtlema mooduse, kuidas kogu negatiivne kupatus mu peas positiivse joonega üle lasta (no kõiges on ju alati ka midagi positiivset), sest mäletades vaid halba tunned sa ennast küll mõni aeg nagu Väga Visa Hing, aga lõpuks saab ka see jaks otsa.

Vot sellised mõtted seekord.

Ja ma pole tegelikult kuhugi kadunud. Lihtsalt enamus mõtetest läheb FB-sse, sest see ongi ju elu.

Ja kribatud on tulevase mängu (Larp) kohta veel teksti aga seda ei saa enne mängu avaldada.

Cheers!

"Tartu Jumalad"

2010-10-15T11:01:00.000+03:00

ehk üks väike hommikune loomingulend tulevase LARPi teemadel.
---------------------------------------------------------------

Rahvast oli kogunenud rohkem kui arvata võis ning kell oli juba piisavalt kaugel, et alustada.
Korralikus aga hajameelselt selga aetud riietuses ning paksude prillidega kiitsakas mees tõusis püsti, lasi silmad üle kohalolijate ja võttis sõna.

"Vaadake ümberringi. Vaadake, millised te kurat olete. Ja ma ei räägi mitte sellest, millised te kunagi olite ja millised nüüd, vaid sellest, millised te kogu aeg olete olnud."

"Sõjajumal, kes tegeleb sõjaga. Armastuse jumalanna, kes tegeleb armastusega. Õnne jumal, kes annab ainult õnne. Kratt, kes ainult varastab."

"Õige!" kostus üks nõustuv hääl rahva seast.

See hüüe ei toetanud aga mitte kogu eelnevat sõnavõttu, vaid ainult viimast lauset. Hüüdjaks oli Kratt, kes oma oskused nii ära oli lihvinud, et täpselt sama tööga ka tänapäeval leiba teenis. Ta oli meistervaras ja kuradima uhke selle üle. Pagan võtaks, teda tunti tema oskuse pärast isegi allmaailmas Krati nime all. Ta oli üks väheseid, kes julges avalikult oma nime kasutada.

"Kurat, te olete vaid ühe funktsiooniga. Tõsi, teil on küll vabad käed selle funktsiooni sees tegutseda, aga tänapäeval ei taha enam keegi vaid ühe funktsiooniga asju. Tänapäeval tahetakse võimalikult palju, võimalikult kiiresti ja kompaktselt. Te peaksite olema nagu hüperraal, nagu Šveitsi taskunuga. Pagan võtaks, isegi mobiiltelefon, mis ka kõigil teil taskus on omab rohkem funktsioone."

Rahva seast kõlas mõningast protesteerivat mõminat, aga keegi midagi valjuhäälselt ei öelnud.

"Ühe funktsiooniga asjad ei pea tänapäeval vastu. Võibolla neid kasutatakse veel mõnda aega vanast kuradi harjumusest, aga see on ka kõik. Võtke näiteks käekell. Kunagi kandsid peaaegu kõik inimesed käekella, neil oli seda vaja, et aega teada saada. Praegu saab aega teada aga igalt poolt: arvutist, telefonist, televiisorist, isegi kuradi reklaamid kuradi LED ekraanidel näitavad tihti aega. Ja miks peaks siis inimene kandma veel käekella? Ega ei peagi ja ei ole vaja, vaid mõned teevad seda ning sedagi pigem vanast harjumusest, mitte praktilisusest."

"Ja teie, kamraadid, olete kõik nagu kuradi käekellad. Te olete lihtsalt aja hammasrataste vahele jäänud."

"Ning kindlasti arvate te nüüd, et sinna pole miskit parata, et nii see asi käibki?"

Rääkija näole ilmus lai naeratus.

"Ei, nii ei pea see käima, sest Mina saan teid aidata. Ma saan aidata teil tagasi tänapäevasesse maailma tulla. Ma saan teid jälle kuulsaks teha..."

*

"Võiks ju mõelda, et kui sa oled siin maailmas juba rohkem kui paar kuradi sajandit olnud, et ole sa enam nii naiivne ja sinisilmne kui nelja aastane laps ning ei lähe kohe esimese sõbraliku jala juurde saba liputama." lisas ta mõrult.

Ta võttis sõõmu õlut, ning pühkis varrukaga ära habemesse jäänud vahu."Igatahes täpselt nii see kõik juhtus. Kui välja arvata kõik need kuradid ja paganad, mis mu jutus olid - need panin ma sinna ise," lisas ta laia naeratusega.

See oli temaga rääkimise puhul tavaline, et ta vürtsitas pea igat lauset Kuradi või Paganaga. See oli justkui eneseiroonia. Tema jaoks olid need sõnad sidesõnad - sidesõnad, mis sidusid kõiki vanu tegijaid uue maailmaga. Seepärast ei kasutanud ta kunagi neid sõnu ka pahameele väljendamiseks ning kui ta kurjaks sai ütles ta enamasti lihtsalt "RAISK!"

"Aga, mis siis edasi sai?" küsisin ettevaatlikult.

"Mis sai? Mis sai? Mis sa ise arvad, mis sai?" küsis ta nii, et arvatavasti terve kõrts seda kuulis.
"Tünga said muidugi. Kõik sinisilmsed järgijooksikud said täiega keeratud. Teadus, raisk, andis kõigile vaid paar artiklit ühes populaarteaduslikus ajakirjas. Kõik. 5 minutit kuulsust ja sa kogud jälle tolmu. Ainus, kes sellest kasu sai oli tema ise."

"Hea vähemalt, et ajakirju nii tugevale paberile trükitakse, muidu oleks - veel hullem - sitapaberiks ka veel muutunud," proovis ta asjale huumorit lisada

Seda, mida nad oma viie minuti kuulsuse eest maksid ei saanudki ma teada, aga ei raatsinud enam ka küsida. Minu vestluskaaslane oli jutust justkui teise maailma vajunud ning jõllitas õllekann käes aknast välja pimedusse. Olgugi, et tema näos ei liikunud ükski lihas, oli tajuda nagu ta meenutaks midagi väga vana ja ebameeldivat.

"Teadus..." pomises ta lõpuks enda ette ja kobas triiksärgi paremast taskust suitsupaki järele.

"Teadus, ma ütlen, on üks igavene tõbras, raisk."

Lambakari

2010-10-12T18:16:00.001+03:00

On nimelt üks teema, mis on mind juba pagana kaua häirinud, aga siia pole vist veel jõudnud.

Liiklusest olen ma palju mõtteid heietanud ja samasse auku läheb ka see postitus - ilmselgelt on teema mulle kuidagi... hm.. hingelähedane.

Ma lihtsalt ei suuda mitte kuidagi sallida seda, kui jalakäiatesse seuhtutakse nagu lammastesse. Käid mööda teed, jõuad ristmikule ja ohoo, sul on ainult üks aiaauk millest läbi minna.

Ideena pole selles ju midagi halba, kui aiaga on piiratud teeserv kuni ülekäigurajani, et sa - va rumal loom - ikka õigest kohast üle läheksid. Idee pole aga, sama mis reaalsus ning reaalsus on see, et tihtilugu on ülekäigurada eluohtlikum.

Konkreetne koht: tuled sina tipa-tapa mööda Endla tänavat linna poolt ja tahad näiteks minna Kristiine keskusesse. Ainus moodus üle Tehnika minna on lootes heale autojuhile, sest kurv - mille taha sina ei näe mitte kui sa aedikuaugust lähed - ei ole reguleeritud. Oranž täpp siis näitab kohta kust sina peaks umbes kõndima hakkama kristiine poole.

See konkreetne koht on küll ajupuudega inimeste poolt projekteeritud või tehtud (pagan seda teab kumb puusse pani) Oleks aia-auk meeter eemal, oleks nähtavus juba suurepärane. Aga pragusel juhul võid sa samahästi silmad kinni teele jalutada - niikuinii sa ei näe kas tuleb auto või mitte.

Tõsi ta ju on, et meil on ka tublisid autojuhte, kes jalutajatest lugu peavad. Aga mulle tundub, et enamus ikka seadustega kursis ei ole. Ja sellisel juhul ei aita see, kui sa paned jalakäia pimesi aedikusse ning õnnetuse puhul jääb kogu süü autojuhile - jalakäija järgis seadust, aga on selle pärast kogu järgneva elu ratastoolis. Kõlab nagu suht halb väljavaade.

Kas meil on üldse statistikat selle kohtra kui palju jalakäijaid satub õnneusse valest kohast ületades ja kui palju ülekäigurajal? Enne kui keegi mulle aeda ette ehitab, tahaks ikka põhjendust kah, sest sebra ei ole ohutu üle tee mineku koht.

Ainus ohutu üle tee mineku koht on see, kus autot ei tule.

Aedikute tegemise asemel oleks võinud hoopis midagi paremat välja mõelda. Milleks sundida jalakäijaid teoreetilisele tapalavale? Pigem proovida teha nii, et sebra ka reaalselt toimiks.

Ehk tuleks rohkem rõhuda inimeste psühholoogiale. Kui sa muidu sõidad suht hooletult siis oma vanaemale annaksid ju ikka teed? Niipea kui umbisikulise jalakäia asmele tekib keegi keda sa tead ja kellest hoolid, oleks lugu ju hoopis teine.

Ehk tasuks rohkem kajastada, mitte lihtsalt liiklus-statistikat vaid ka nende inimeste enda juttu oma läbielatust, tunnetest ja kaotustest.

Äkki see muudaks midagi

Baah,
ja
Cheers

Njah,

Juttu Koolist

2010-10-12T16:26:00.000+03:00

Mitte siis otseselt sellest, mida ma praegu õpin vaid pigem üldideedest.
Ehk oi kui hea on kuskil ära tunda mõtteid, mida sa oled kunagi ise mõlenud ja tajuda et sa pole ainus kes nii arvab. Ja ega huumorgi halb pole.

Vanem klipp
Ken Robinson says schools kill creativity

...ja värskem klipp.
Sir Ken Robinson: Bring on the learning revolution!

On ka subtiitrivõimalus, kes pole harjunud inglise aksendiga.

Puhas rõõm.
Cheers!

Ehitatakse

2010-10-04T23:31:00.001+03:00

Meil on maja ümber tellingud ja töö käib.
Kogu see kupatus näeb välja umbes selline:

Või noh pea-aegu selline.

*oleks vist pidanud väiksena vähem telkumängu mängima*

Cheers!

Riided ära - Hinna Sees!

2010-09-30T16:38:00.000+03:00

See nädal on kultuurinautimise nädal ja seda ikka korralikult ehk siis niipalju kui töö lubab.

Esmaspäeval käisime Draamateatris kus etendus Rakvere teatri Täismäng. Tegemist igati aktuaalse teemaga - kus töötud mehed otsustavad hakata striptiisiga raha teenima. Mõnusalt südamlik ja hm.... ehk isegi armas lugu. Kuigi etendusega sama põnev oli jälgida kõrval istuva vanapaarikese näoilmeid (laval käis ju ikkagi striptiis :P ) Inimlik ja arusaadav tükk oli, hoolimata sellest et viimased 10 minutit sai vaadatud kuidas viis härrasmeest ennast laval alasti võtavad.

Teisipäeval oli TTÜ Tudengiteatrite festivali raames Turu tudengiteater tükiga 7,5 surmapattu, mis tõestas et liikumine väljendab rohkem kui sõnad. Au neile kogu selle kaootilis-süsteemse liikumise eest laval... ja jääb vaid loota et kunagi julgevad ka meie tundengiteatrid nii palju katsetada (eeldab muidugi ka korralikku taset) Oli tõesti põnev ja väga tugevate emotsionaalsete piltidega tükk. Aga voila, ühtäkki oli ka kogu see trupp (2 poissi ja 7 tüdrukut) laval ihualasti, küll hämaras, aga siiski.

Võtab sõnatuks.
Täna proovin minna Altermanni teatritrupi tükki vaatama. Kui seal kah mõni inimene alasti ringi lippab, on minu selle nädala alasti inimeste vaatamise limiit küll täis.

Lausa iroonia et ma kangesti tahaks homme vaatama minna Vat Teatri tükki:

Kas sulle meeldib porno?

"Pea asi on mitte üle mõelda"

2010-09-26T01:04:00.000+03:00

Paganama hea kahte pidi tõlgendatav lause, mida ma päris tihti endale meelde tuletan. (heh, ei usu et inimene, kes mulle kunagi sellise sisuga SMSi saatis oskas ette näha kui pikaks ajaks see mu mõtetesse alles jääb)

Inimene on üks huvitav loom ja ma ei väsi seda kordamast. Evolutsiooni käigus on meil tekkinud keeruline mõtlemine (osade puhul ma muidugi kahtlen selles) - me suudame asju ette näha, planeerida, läbi mõelda, aga sellel kõigel on oma hind. Mõtlemine on justkui kahe teraga mõõk, sest kui midagi selles läheb valesti, võib see väga kergesti hakata hävitama mõtlejat ennast. Kus jookseb piir mingi asja ette planeerimise ja ennustamise (ega me ju tegelikult ei tea kunagi mis täpselt tulevikus juhtub, nii et kas tasub ennast selle pärast enne väsitada?) vahel?

Kui selg on väsinud, siis enamus inimesi lösutab kodus diivani peal, mis on parajalt irooniline, sest lösutamine ei mõju tegelikult seljale puhkavalt vaid just vastupidi väsitavalt. Sarnaselt käitume me tihti ka oma mõttetegevuses, tehes olukordi enda jaoks lihtsalt keerulisemaks.

Inimesed on oma eludega nagu Ruubiku -Kuubikud. Osad on väga sassis ning sellega rahul. Teised proovivad värvides mingit korda luua, proovides uuesti ja uuesti (proovimine teeb meistriks ;) ) Mõned väga väga üksikud on perfektselt koos.
Mis seal salata, leidub ka neid kel mõni tükk või kruvi puudu ja leidub ka üksikuid praake.
Aga kõige vähem meeldivad mulle need sulid, kes oma kuubiku värvide järgi lahendamise asemel kogu kupatuse sujuvalt üle värvivad, jättes mulje perfektsusest, pettes nii ennast kui teisi - ka neid leidub piisavalt.

Vot sellised mõtted siis täna. Peale selle, et ma olen päev otsa mõtisklenud kuidas kirjutada esseed rohelistest klounidest. Vot!

Cheers!

Hull aitab hullu

2010-09-17T12:20:00.000+03:00

On päris huvitav, et paljud tunnustatud loometööd (kirjandus, muusika, liikumine jne) on tehtud inimeste poolt, kellega ei olnud kõik päris korras. Ei ole mul vaja siia ehk isegi kõiki neid nimepidi kirja panna, kõik me teame või oleme kuulnud vähemalt ühest loomeinimesest kes oli geenius ... aga hull või siis lihtsalt haige.

Aga mis paneb inimest looma? Öeldakse, et inimene on loodud looma ja eks see ole ka osaliselt õige. Kõik me loome igapäevaselt midagi, kas just midagi suurt ja tähelepanuväärset, aga kindlasti tollel hetkel vajalikku. Olgu loominguks kasvõi toidu tegemine (btw toitu liiga loominguliselt siiski suhtuda ei tasu - ütleb teile inimene, kes sõi kunagi keedukartuleid mustikamoosiga ....ning õuna või ja suhkruga)

Kuidas on siis juhtunud nii, et mõned meist pühenduvad rohkem loomingule (ja selle nö mittepraktilisele osale), ning suudavad seda teha teiste jaoks meeldivalt ja meeldejäävalt, olgugi et on ise haiged?

Vastus peitub küsimuses.

Miks tegeleb haige inimene tihtilugu rohkem loominguga? On see äkki alateadlik eneseteraapia? Vägagi võimalik.

Liikumis-loomingust on seda ehk isegi kõige paremini märgata.

Joseph Hubertus Pilates oli väiksena haige, ning hakkas otsima meetodeid, kuidas oma tervist parandada. Tänu temale on meil tänapäeval Pilatese meetod. Sama lugu on Aleksandri tehnikaga - F. Matthias Alexander oli lihtsalt üks haige-haige mees (heas mõttes).

Ja selliseid näiteid pole mitte ainult Europast. Ka Hiinas tuntud Yiquan ehk Dachengquan õpetus(mis põhineb peamiselt kindlates asendites paigalseisul ja enesekontrollil)loodi master Wang Xiangzhai poolt, kellel oli lapsest saati terviseprobleeme, millele ta läbi erinevate õpetuste ravi proovis leida.

Nagu oli näha ka eelnevate näidete juures, teeb looja (e kunstnik laiemas mõttes) midagi esiteks endale ning alles hiljem jõuab see laiema publiku ette.

Mõnel puhul ei jõua asi aga publiku ette enne kunstniku surma.
Franz Kafka ei jõudnud oma tööde lõpuni enne kui elupäevad otsa said, ning lausa palus jäetud kirjas sõbrale, et too poolikud kirjutised lugemata ära põletaks.
Võiks ehk öelda, et Kafka ei jõudnud oma elu jooksul eneseteraapiaga nii kaugele, et ise ennast hästi tunda ning loomingut ka teistega jagada. (olgugi, et ka tema nö poolikud teosed on mulle vägagi meeltmööda)

Väidetakse, et kunst (looming) tegeleb inimese emotsioonidega ja võttes ette mõne luuleteksti, ei kahtle me selles ütluses. Me teame ka, et mitmed kirjanikud olid tegelikult vaimuhaigla püsikülastajad. Ehk oli just nende kirjutamine see, mis hoidis neid piisavalt kaua elus, et me neid ka teame (väga emotsionaalsed kirjanikud jõudsid lõpuks paratamatult ka enesehävituseni välja, nagu Juhan Viidingu puhul, kes otsustas iseseisvalt lahkuda)

Miks aga meile selline looming meeldib?

Samas, ega kõigile ju kõik meeldi. Mõnele meeldib üks, teisele teine. Nagu ka inimeste meeldimise puhul otsime me sarnast - midagi tuttavlikku ja endale lähedast. Kui meile meeldib Kafka, on meis piskie osake Kafkast. Kui meile meeldib Viiding, leidub meis ka väike Jüri Üdi. Ning kellegi eelnevalt loodud teosed on otsekui ravi meie eos olevatele osadele. Mitte võibolla teoste sisu poolest - oh ei, vaid hoopis teadmine, et KEEGI VEEL ON NIIMOODI TUNDNUD.

(ja see, et sa pole mingis olukorras ainus või esimene võib olla kuradi tähtis)

Olete te kuulnud Mozarti effektist? Tema muusika mõju kohta on tehtud kindlasti üle tuhande uuringu. Kõike väidetavat ei tasu muidugi tõe pähe võtta, aga rahustada ja meeleolu parandada suudab see muusika kohe kindlasti. Mozart ise ei olnud aga püsiv ega rahulik. Kõik kes on näinud tema käekirja saavad aru kui rahutu ja kaootiline see loominguline hull oli. Ja jällegi - tehes muusikat ka selleks, et ennast rahustada, andis ta suure panuse meie kultuuri.

Ahjaa, ma olen siin rääkinud juba kolmest kunstiteraapia vormist, aga unustanud täiesti neljanda: draama. Aga siin ei ole midagi keerulist.
Millest on enamus näidendeid? - Emotsioonid ja suhted.
Millest koosneb enamus meie elust? - Emotsioonid ja suhted.
Ja meile meeldib näha laval sarnaseid suhteid ja emotsioone (kasvõi naeruväärsuseni liialdatuna) sest me saame enda elu sellega võrrelda - kasvõi alateadlikult.

Ja nüüd küsige uuesti: Kas meil tõesti on vaja kunsti ja kultuuri, kui sellel pole nö praktilist väljundit? (väga tihti kohatav mõttelend) Ilma kunsti ja kultuurita puuduks meil ravi - teraapia, mis aitab meil taluda elu.

Sellised huvitavad mõtted täna. Andke aga minna, kui kaasarääkimisi on.

Cheerios!

TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL

2010-09-16T11:26:00.000+03:00

Pisike reklaam juba ette ära.

Teisipäeval, 28.09 kl 19

TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: Turu Ülikooli Üliõpilasteater "7,5 surmapattu"
autor ja lavastaja Milla Minerva Mertanen

Neljapäeval, 30.09 kl 19

TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: Altermanni teatritrupp "meised... ja nahed" (Tartu)

Reedel, 01.10 kl 19

TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: VAT Teater "Kas Sulle meeldib porno?"
Autor Klas Abrahamsson, lavastaja Margo Teder

Reedel, 01.10 kl 21

TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: T-Teater "Sinel"
autor Nikolai Gogol, lavastaja Margo Teder

Kõik etndused toimuvad TTÜ 6-da korpuse vanas lektooriumis, mis just selle tarvis on ajutiselt blackboxiks tehtud - enne, kui see lammutamisele läheb.

Nii, et kõgil on võimalus enne suur lammutustööd tulla teaduskeskkonda kultuuri nautima,

PILETID MÜÜGIL SIIN

[kuigi mõned pisiasjad on veel täpsustamisel, on kuupävad kindlad, nii et märkige aga julgelt oma päevikutesse]

Cheers!

Evolutsioon

2010-09-11T20:50:00.001+03:00

Inimese evolutsioon on tänaseks teemaks ja kui te tahate võite te ausa lugejana oma mõtetes pealkirjale ka jutumärgid ümber panna - kuidas aga keegi tunneb ja soovib.
Hiljuti sai ära nähtud National Geographic 2005 aasta film Search for the Ultimate Survivor, mis andis päris palju mõtlemisainet. Filmist hüppas välja päris mitu huvitavat detaili nagu näiteks:
* Praegune aeg on ainus inimajaloos, kui maa peal on vaid üks inimliik korraga.
* Homo Sapiens oli väljasuremisohus ning osade teadlaste arvates pärineme me kõik umbes 2000-st ellujäänud isendist.
* Inimesed hakkasid juba väga ammu ennast ehtima ja meikima (ühe kaelaripatsi jäänused väideti olevat vabsee 70 000 aastat vanad).
* Kääbikud ja koljatid olid tõepoolest, koljat oli lausa meie vaarvaarvaarvaar...isa.
* Inimene sai targaks tänu tulele. Praetud liha ei vajanud nii palju järamismuskleid, mis deformeerusid ja andsid ruumi aju kasvule. Samuti sai inimene nii ühe tunniga kätte sama energiakoguse, mis toore liha puhul oleks tulnud viie tunni järamisega. (töötlemata liha on umbes sama (eba)efektiivne kui silo)

Mis aga kõige rohkem meelde jäi, oli inimese sotsiaalne areng. On ju ise-enesest kummaline, et loodus säilitab oma tugevust läbi alfa-isaste, meil aga seda süsteemi enam ei ole. Kuidas see ära kadus? Filmis "süüdistati" selles keelt. Nimelt kui ahvikarjas tuleb uus tõusik, siis toimuvad kõik võitlused ausa mehena isane isase vastu. Keele teke aga lubas nõrgematel lülidel koostööd teha, et vägivaldsest juhist jagu saada. Pealegi oli inimühiskond seespidiselt alati rahu armastav. Ja nii tekkiski olukord, kus ühiskond ise hakkas sisemise vägivalla õhutajaid (loe:alfa-isaseid) eemaldama - nii jäi rohkem inimesi terveks kogukonda väliste ohtude eest kaitsma.

Koos alfa isastega kadus ka genofondi suunamine füüsilise jõu (sest alfapaps oli virk ja kraps) poole ning ellujäämiseks tähtsaks sai pigem mõtlemine.

[umbes siin lõpeb filmi-mõtete kajastamine ja algab mu enda hilisõhtune heietamine]

Nüüd on inimühiskond aga jõudnud sinna maale, kus liigi sisest arengut enam väga ei toimu. Miks? Sest mutatsioonid toimuvad endiselt, aga puudub valik.

Igal liigil on kaks vanemat: mutatsioonid ja valik. Kui mutatsioonid on keskonna jaoks sobivad, jäävad need püsima, kui mitte, need hääbuvad. Kui liik ei suuda piisavalt kiiresti keskkonnaga kohaneda, sureb ta välja.
Inimene on aja jooksul olnud aga kuradima kohanemisvõimeline. Juba meie nilbe nimega esivanem Homo Erectus käis läbi pea kõik kliimavööndid. Tänapäeva inimene on aga konkurentsitult vallutanud enamiku maast.
Keskkond, milles me elame ei suuda enam valikut teha - me oleme liiga kohanemisvõimelised.

Aga sellele on lahendus. Nimelt on inimene mugav ja oma mugavuses on ta hakanud keskkonda hävitama. Väidetavalt pole näiteks terves maa ajaloos maapind nii palju paigalt liikunud, kui inimesed seda teha on suutnud (elagu kaevandused). Me hävitame õhku, mida hingame. Me hävitame osoonikihti jne

Ja ehk on see täiesti loomulik.

Me muudame keskkonda ja kui keskkond piisavalt palju muutub, peame me kas kohanema või välja surema.

Ja ehk on see loomulik bioloogiline protsess, et kui üks liik liiga võimsaks muutub, muudab ta (tahtmatult või lihtsalt rumalusest?) keskkonda, taastades sellega ise loodusliku valiku, mis tema vohamist seejärel piirama hakkab.

Ja lõpetuseks ka natuke muusikat:

Vot sellised mõtisklused täna.

Ceerios ja head und

pistke aga sõna sekka kui mõtteid tekib

God save the Queen

2010-08-21T11:41:00.000+03:00

ehk miks mulle meeldivad britid.

Inglismaalt on aegade jooksul tulnud nii mõndagi huvitavat ja head. Kes siis poleks kuulnud bändidest nagu The Beatles või Sex Pistols? Kas olete näinud mr Bean'i? Või miks mitte siia lisada ka film Love Actually. Ja kindlasti ka 2 äärmiselt head tänapäeva kirjanikku Terry Pratchett ja Neil Gaiman. Rääkimata veel inglaste lahedast aktsendist (aksentidest).

Kuidagi istub mulle see Inglismaa *bloody hell* kultuur ja suhtumine oluliselt rohkem kui Ameerika oma. No on lähedasem ja mõistetavam. Ning ka kuidagi .... mmmm.... tervemõistuslikum on see sõna.

Vaadates mõnda USA filmi või seriaali (olgu selleks siis näiteks tõsielukas Americas Next Top Model või seep Desperate Hosewives) on ikka tihti tunne, et mitmed indiviidid on seal juba sündides vokkpanniga pikki pead saanud (vihje tulevastele emadele - ärge sünnitage Hiina restorani köögis, võite Ameeriklase saada). Piinlik ja uskumatu on vaadata. Näed küll, aga ei usu, et keegi saab nii lollakas olla.

Briti filmid ja seriaalid on see-eest kuidagi inimlikumad (jah, ka too Südameasi, mis päeval ETV pealt jookseb ning nii mitmelegi pensionärile meelelahutust pakub) Saad aru, miks mõni inimene nii ja naa käitub, mis tähendab et saad ka kaasa mõelda.

Siia mõned valdkonniti võrdlused Ameerika ja Inglismaa sarjade vahel, mis on ka meie telekanalitel jooksnud (ma ei välista võimalust, et Ameerikas on tegelikult häid sarju - siin ma võrdlen ainult neid, mis on meile toodud ja mida ma olen ka jooksmas näinud).

Esimene kuum teema: SEKS

Ameerika: Sex and the City
Seriaal neljast klatšivast naisest, kellest vähemalt üks on nümfomaan ja kõigil on üks kuni mitu kruvi puudu. (vahel tunduvad nagu päris inimesed aga järgmisel hetkel ...). Samas on ka natuke asjalikkust. Esimestes osades olid näiteks klipid, kus nö inimesed tänaval arutlesid mõne tähtsa teema üle. Ka filmides oli natuke asjalikkust, tutvustades vaatajatele näiteks pika paarisuhte tagamaid.

Inglismaa: The Sex Education Show

Nagu pealkiri juba ütleb - jutt seksist ja selleks, et inimesi harida. Palju saite teie koolis seksuaalõpetust? See kolme hooajaga sari katab lüngad seksuaalteemades, mis vanematel ja koolil jäi tegemata ning parandab illusioone, mida on tekitanud nooremale generatsioonile porr. Olgugi, et palju jutust on ehk enamikule minu vanustele tuttav, võite olla kindlad, et leidub ka detaile, mida te ehk niiväga ei teadnud, aga hea oleks teada. Soovitan ka netist tutvuda.

[tõsi ta on et 1 saade on pigem meelelahutuseks ja teine pigem harimiseks ning ka saateformaat tänu sellele erinev. Sellegipoolest on mõlemal suur rõhk seksil]

Teine kuum teema (aga mitte nii kuum kui esimene:P): ILU

Supermodelli otsingud on mõlemal ning siin saab võrrelda vaid osalejate suhtumist.

Mis puudutab aga ilusaks tegemist siis:

Ameerika: Extreme Makeover

Otsitakse üles inimesed, kes ei näe ehk kõige paremad välja ning Hollywoodi kirurgid teevad neile oma osava skalpelliga plastikust uue näo, kõhu, pepu, tissid ja üldse elamise. Kohustuslik on rasvaimu ja haiglased iluideaalid.

Inglismaa: How to Look Good Naked

Rõhutatakse iga inimese ilu ja individuaalsust - olenemata suurusest- ning võideldakse paljudel naistel tekkinud illusioonidega (aka olen paks ja mu kann on kõikse suurem). Otsitakse sobivad riided vastavalt vanusele ja kehatüübile.

Järgmine popp teema on KODU TUUNIMINE

Ameerika: Extreme Makeover: Home Edition

Valitakse üks perekond, kellel pole elus palju õnne olnud. Pere läheb puhkusele ning ehitajad lammutavad nende vana maja maha ning teevad asemele uue, uhke ja läikiva pakkudes paljuski üle. Pere tuleb puhkuselt tagasi, on jahmunud ja saab tasuta nänni, millega pikemas perspektiivis pole just palju midagi teha.

Inglismaa: 60 Minute Makeover

Üks kodu tuunitakse ära 60 minuti ja suhteliselt väikese eelarvega. Saate keskel on ka tee joomise paus kõigi ehitajate jaoks. Olgugi, et tegelikkuses võtab kogu saates näidatav tegevus aega rohkem kui 1 tund (koos ettevalmistustega läheb terve päev), on saates palju asju, mida saab ka enda kodu kaunistades silmas pidada - palegi ka suhteliselt odavalt.

Kindlasti saaks veel mõne võrdluse tuua, kuid sellest ehk piisab. Kas te märkasite kui paljud Inglismaa saated on suunatud sellele, et vaataja kah targemaks saaks ning Ameerika saated on pigem lihtsalt ülepunnitatult meele lahutamiseks? Inglismaa saated tunduvad olevat vastukaaluks sotsiaalsetele probleemidele - tunnistades probleemi ning proovides neid lahendada. Ameerika saated tegelevad kah probleemidega ühiskonnas, kuid mitte ei ravi neid vaid ehk isegi suurendavad.

Seepärast ongi mul nukker, et gringode kultuur on nii siia jõudnud ja paljud noored selle mentaliteedi ja suhtumisega üles on kasvand. Inglismaa on oluliselt parem eeskuju.

Seega paluks rohkem häid Inglise filme ja seriaale, millest inimestel ka kasu oleks.

Cheers!

Kott Püxad

2010-08-19T10:49:00.000+03:00

Madness- üks viimase aja parimaid leide. Ja kui aus olla siis on see pigem vana lemmikloo taasavastamine. Hih.

Ning kindlasti on vaja ära õppida lauljate liikumine.

Ning miks mite ka lendamine saxisoolo ajal.

Cheers

Raamatud

2010-08-03T11:19:00.000+03:00

Aastatega on meie raamaturiiulisse igasuguseid lektüüre tekkinud. Patt lugu on aga see, et seal nad siis on - läbi loetud ja tolmu koguvad. Nüüd on võimalus anda neile Raamatutele uus elu. Veidi allpool on uhke nimekiri teostest, mis me "välja praakisime". Toredad raamatud ju küll, aga neil võiks olla parem otstarve kui riiuliruumi täitmine. Esiteks pakuksime neid sõpradele ja muidu toredatele inimestele (kas siis sümboolse summa eest või ka niisama kingituseks ... et noh head tead-ju-küll-mis päeva). Kellel huvi mõne teose vastu, kribage siia kommentaariumi või saatke email zarvik(ätt)yahoo.com - kes ees see mees (siin kommentaariumis on parem, siis teised näevad kah et juba lännu).
Kui see valik on tehtud, vaatame Raamatukoi ja Rohelise Raamatu suunas (ja ehk veel mõne koha, kui keegi nõu oskab anda)
[PS: Kuna teosed sai kunagi siiski ise ostetud, võiks ju vähemalt mingi summa tagasi saada]

Nüüd siis nimekiri. On nii ulmet, esoteerikat, huumorit kui ka ajalugu. Lõpust võib leida ka mõned inglisekeelsed teosed. Panni all pole ühtegi neist hoitud.

	Autor/tõlkija/koostaja	Pealkiri	Ilmumisaasta eesti keeles
1	Adams, Douglas	Nägemiseni, ja aitäh kala eest	2003
2	Adamson, Andres ja Valdmaa, Sulev	Eesti ajalugu gümnaasiumile	2001
3	Alas, Arvo - tõlkija	Njalli saaga	2001
4	Allen, Judy	Fantaasiaentsüklopeedia	2006
5	Allik, Urmas - koostaja	Ärkamisaeg läbi KGB fotosilma	2005
6	Andrews, Ted	Aura – kuidas näha ja lugeda aurat	2000
7	Asprin, Robert	Jälle üks mõnus müüt. Müüt ja eksiarvamused	2003
8	Asprin, Robert	Müüt ja eksiteed. Edu või müüt	2004
9	Asprin, Robert	Müüt ja kadunud kaaslased. Müüt ja pisike pandipiiga	2004
10	Ayers, Michael	Locke	2000
11	Baddiel, David	Unetus	2002
12	Batignolles, Anatole ja Kornandon, Louis-H	Haldjate otsingul	2004
13	Berg, Lew R.	Reekviem „Galateiale“	2004
14	Berman, David	Berkley	2000
15	Brennan, Barbara Ann	Valgus kätest	2003
16	Brewer, Gene	K-PAX	2002
17	Browne, Dik	Hagar Hirmsa peaaegu täielik viikingi käsiraamat	2005
18	Brussig, Thomas	Kangelased nagu meie	2004
19	Cooper, Diana	Vaimsete seaduste valguses – Juhiseid kogemaks elu kõrgemas sageduses	2005
20	Cooper, Diana	Inglite valguses	2008
21	Cooper, Diana	Ülestõusmise valguses – selgitusi, juhiseid ja nõuandeid ülestõusmise teekonnaks	2009
22	Earls, Mark	Loova ajastu koidik: äri, banaanid ja turunduse surm	2003
23	Erelt, Tiiu	Väike uudissõnastik	1989
24	Fowke, Bob	Planeet maa	2000
25	Gauding, Madonna	Väega loomad – abimehed, kaitsjad ja tervendajad	2006
26	Grisham, John	Isepäine vandekogu	2002
27	Hargla, Indrek	Hathawareti teener	2002
28	Hargla, Indrek	Roos ja lumekristall	2006
29	Harris, Thomas	Punane draakon	2003
30	Hennoste, Tiit	Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk.Artikleid ja arvamusi 1986-2003
31	Hickman, Leo	Paljaks kooritud – kikivarvul mööda ökoelu takistusriba	2007
32	Hindrey, Karl August	Kaugekõne	1986
33	Howard, Robert E.	Aed täis hirmu	2003
34	Hvostov, Andrei	Mõtteline Eesti	2005
35	Icke, David	Matrix’i lapsed	2003
36	Kallas, Ollimar	Parem käsi tegutseb	1995
37	Kasak, Enn	Iidne tähetarkus	2003
38	Keem, Hella	Tartumaa saja-aastaste jutud	1995
39	Lafont, Maria	Nõukogude plakat – Sergo Grigorjani kogu	2007
40	Leberecht, Hans	Valgus Koordis	1953
41	Lovecraft, H.P.	Charles Dexter Wardi juhtum	2004
42	Luhaäär, Ingvar	Sensitiivid – dokumentaalromaan	2000
43	Lukjanenko, Sergei	Peegelduste labürint	2005
44	Mann, A.T	Taro – tõlgitsemine ja ennustamine	1997
45	March, Caleb	Boyfriendi väike käsiraamat	2001
46	Megre, Vladimir	Armastuse atmosfäär	2000
47	Megre, Vladimir	Venemaa helisevad seedrid	2000
48	Megre, Vladimir	Kes siis meie oleme?	2003
49	Megre, Vladimir	Eluenergia	2004
50	Megre, Vladimir	Uus tsivilisatsioon	2006
51	Mirtem, Valev	Bioenergeetika õpik	1995
52	Moss, Robert	Teadlik unenägemine – üheksaastmeline tee unenägude mõistmiseks	2008
53	Moorcock, Michael	Valge hundi saatus	2000
54	Moorcock, Michael	Musta mõõga needus	2001
55	Morrell, David	Õuduste hotell	2005
56	Nikkarev, Arvi - koostaja	Aphra – ulmeantoloogia	2005
57	Nõu, Helga	Kuues sõrm	2004
58	Palli, Ilmar - tõlkija	Kamasuutra – padjaraamat	2001
59	Peegel, Juhan	Ma langesin esimesel sõjasuvel (fragmentaarium)	2008
60	Prachett, Terry	Tiivad. Bromeliaad ehk õielt õiele	2008
61	Quinton, Anthony	Hume	2000
62	Raud, Mihkel	Musta pori näkku	2008
63	Raudla, Heiki	Oli selline Eesti	2005
64	Rebane, Hilve – koostaja	Mis „Postimees“ uudist kaasa on toonud	1998
65	Ristikivi, Karl	Hingede öö	2000
66	Roman, Sanaya	Vaimne kasv – Elu Kõrgema Minana	2007
67	Roosalu, Meeli	Närvisüsteem	2002
68	Roots, Katrin – koostaja	Küünikute käibetõed	2002
69	Salinger, J.D	Üheksa juttu	2005
70	Sander, Kristjan	Valguse nimel	2003
71	Sander, Kristjan	13 talvist hetke	2008
72	Seppo, Raivo	Hüatsintsõrmus	1995
73	Sonntag, Linda	Meeleline seks	2003
74	Stoker, Bram	Dracula	1993
75	Stoppard, Miriam	Seksi ABC, küpsemine, suhted ja seks	1999
76	Sulbi, Raul – koostaja	Sünged varjud 2 – Saatana teener	2004
77	Sulbi, Raul – koostaja	Terra Fantastica jutuvõistluse võitjad	2004
78	Tanner, Lii	Kogemata isaks	2003
79	Tanning, Salme	Karksi murrak	2004
80	Vahtre, Lauri	Eesti rahva lugu	2005
81	Valev Mirtem	Armastus - aforismiraamat	1999
82	Valdmaa, Sulev	Eesti ajalugu – valik ajalooallikaid	2002
83	Vallak, Peet	Elu nullpunkt	1985
84	Vangonen, Veikko	Ülestõusjad	2002
85	Veskimees, Siim	Operatsioon ogaline päike	2001
86	Vetemaa, Enn	Eesti luupainaja aabits	1993
87		Maya, Ülitaju kasutamine – praktiline ekstrasensoorika	2007
88		Kirjastus Perineum, Rasputin	1998
89		Keel ja Kirjandus	2006 nr 8
90		Nukits	2001
91	Banks, Ian M.	The player of games	2000
92	Brown, Dan	Angels and Demons	2001
93	Carey, Mike & Bolton, John	The Sandman presents: The Furies	2002
94	Clarke, Arthur C.	The city and the stars	2001
95	Pierson, Chris	Spirit of the Wind	1998
96	Prachett, Terry	Thief of time	2001
97	Prachett, Terry	Thud!	2005
98	Williams, Robert M.	The missing ~~piece~~ peace in your life!	2008

Cheers!

NB: Proovin siin nimekirjas aegamisi äralubatud raamatud ka ära punastada :)

Rahwuslik Aare

2010-07-28T11:22:00.000+03:00

Võta ükskord kätte ja mine niisama linna peale jalutama ning jälgi mööduvate inimeste näoilmeid. Täiesti hämmastav kui paljud vastutulijad oleks nagu justkui sidrunit söönud, hambaarsti juures käinud, kogu maailmaga tülli läinud, käinud pipra degusteerimisel jne Paljudel on kulm nii kipras, et kulmukarvad tekitavad lisa-putukatõrje silmade ette.

Muidugi ei näe seda ainult tänaval ja suvel vanalinnas tegelikult peaaegu üldse mitte, sest seal on enamus inimesi turistid, kes ei tunne kohalikke kombeid. Minge aga ükstaskõik kuhu, kus on palju inimesi, olgu see siis poejärjekord või tipptunni ajal täistuubitud trollibuss, ja lihtsalt vaadake.

Depressioon on justkui rahvuslik aare, Eesti Nokia, mida me kõik üleval hoiame.

Ei, ma ei ütle sugugi, et Kõik eestlased on Kogu aeg masenduses. Ma ütlen pigem seda, et negatiivsus on kummalisel kombel osa meie kultuuripärandist.

Võtame näiteks Eesti keele.

Kas te teate rohkem sõimusõnu või kiidusõnu?
Olgu, see tegelikult ei näita veel keele negatiivsust.

Küll aga on meil kahtlane komme positiivsete asjade rõhutamiseks toppida neile negatiivsust juurde justkui negatiivsus annaks sõnale suurema jõu:

Jube Ilus
Hirmus Hea
Kohutavalt Kallis
jne

Proovige seda nüüd otsetõlkes mõnda teise keelde. No ega ikka ei tööta. Aga meil on see täiesti tavaline.

Ja veel üks tore väljend on Muretsemine: Muretsesid endale auto/korteri/lapse jne No mismõttes?
Kujutage nüüd ette kuidas üks paarike endale last Muretseb. Tuleb naine (ühel poolt) ja hakkab Muretsema. Siis tuleb mees ja hakkab Muretsema. Ja siis nad muretsevad koos (kõlab nagu väga kurva olemisega aegalne seks?). Ja siis on Laps muretsetud, ning on täiesti imeks pandav, et see laps juba sündides murest murtud pole.
(ja selle lapse eluteed peaks kunagi lõpetama, öeldes "Murest oled sa võetud ja mureks pead sa saama." :P )

Ja siis me sööme kah veel Mure taignast tehtud pirukaid:)

Üks töökaaslane (väljamaine siis) ütles hiljuti, et ta ei mõista Eestlasi. Eestlased on imelikud. Kõik on hirmus külmad üksteise vastu, aga tegelikult on ju kõigil soe süda sees. Aga näitaks siis seda soojust? Kus sa sellega, pole ju kombeks. Äkki arvatakse veel, et olen nõrk ja emotsionaalne.

Hm, äkki peaks algatama uue rahvusliku liikumise Eestlaste vaimse olukorra parandamiseks:
NAEREV REVOLUTSIOON!

Kindel on aga see, et julgelt 1/3 elanikkonnast vajaks psühholoogilist abi ja nõustamist. Normaalne see ei ole.

[Kas see on lihtalt kokkusattumus, et Tolkien ammutas inspiratsiooni Eesti keelest, kui ta lõi hadjakeelt. Haldjad olid keskmaalt kaduv rahvas. Varjatud depressiivsus keeles?]

Mäng pärast rasket tööpäeva

2010-07-27T22:00:00.000+03:00

Mänguks läheb vaja: Inimene (sina ise), vann, vanni kohale tõmmatud kaks pesunööri ja sukkpüksid.

Kuidas mängida: pange endale sukapüksid pähe, minge vanni, siduge sukkpükste jalalabad pesunööride külge.

Hakake vaikselt liikuma - nüüd olete te trollibuss.

Kui panete samaaegselt jalga suusad, saab teist tramm.

Kui te panete vanni vett, olete jõetramm.

Kui pillate vanni sisselülitatud fööni, saab teist elektrirong.

Kui kustutate vannitoas tule ja süütate peas kaevurilambikese - olete metroo.

Kui lisate vanniveele veidi bensiini, olete lennuk.

Kui samal ajal jätate fööni sisselülitatuks, siis saab teist üks pagana uhke rakett.

Illusioonid ja tegelikkus

2010-07-26T00:41:00.000+03:00

Tihti on meil arvamused ise-endast, mis ei vasta tegelikult tõele. Kes arvab, et on kõva naistemees, aga päriselt veedab õhtuid vasaku käega. Kes arvab, et pole millegiks võimeline, aga inspireerib oma tegevusega juba aastaid tahtmatult teisi. Sageli juhtub ka nii, et meie arvamusest saab justkui "isetäituv ennustus" - me usume sellesse nii pimedalt, et see täitub.

Kust teada, milline arvamus endast on õige, milline vale?

Mingil määral saab selle kindlaks teha vastukajaga. Inimesed meie ümber on justkui peeglid, mis vastavad sinu käitumisele. Muidugi on tegemist subjektiivsete peegeldustega ja ka nende tõlgendamine ei pruugi alati täppi minna.

Järgnevalt mõned huvitavamad peegeldused, mis ma saanud olen:

Imelik või veider öeldakse minu kohta päris tihti, seda nii heas kui halvas. ("huvitav" on selle väljendi alternatiiviks ja ka seda kohtab tihti) On see siis hea või halb ja mis minus siis nii teistsugust on?

Mitte Eestlane on väljend, mida olen korduvalt kontoris kohanud. Täpsemalt - inimesed on üllatunud kui selgub, et ma olen eestlane. Milline on aga Eestlane ja miks ma siis sellesse kategooriasse paljude arvates ei kuulu, on enamasti vastuseta jäänud.

Pahatahtlik (võin mean) on mitte küll väga tihti kohatav väljend aga siiski. Samas, ega enamasti ei kiputa ka välja ütlema, et kuule sa oled paha :P Küll aga satun ma vahel oma huumorimeelega liiale ja ei tunneta inimeste piire.

Pandakaruks kutsuti mind peale autoportree tegemist ning hiljuti tuletati seda nimetust meelde.

Paistab, et kokkuvõtteks olen:

Imelik Mitte Eestlasest Pahatahtlik Pandakaru.

Veel kokkuvõtlikumalt

IMEPP

No ja päris kokkuvõtlikult

IMP

No vot siis

Usku-p*rse-matu

2010-07-17T21:46:00.000+03:00

so true in so many cases

2010-07-10T00:31:00.000+03:00

Hästi paneme ikka

2010-07-08T14:22:00.000+03:00

Jätame taustsüsteemi hetkel puutumata, öeldes vaid The Old World is Gone, ja keskendume ülikoolile.

Nimelt on täna viimane päev Tallinna Ülikooli sisseastumiseks avalduste vastuvõtuks infosüsteemis SAIS õppekavadele, kus on nõutav vastuvõtueksami sooritamine.

Esiteks pean mainima, et eilsest 17.00 kuni täna 9.00 oli Riigiportaalis planeeritud korrastustööd. SAIS ofc ei töötand. Hea ajastus.

Teiseks, hmm valida võib ilusasti 2 eriala, millele kandideerida. Aga see kaotab oma mõtte, kui sisseastumiseksamid (või konsultatsioon) toimuvad samal ajal. Või veel parem, üksteise järel ainult et üks vanalinnas, aga teine peamajas.

Milline lõbus korralagedus.

Ja mulle meeldib erinevate erialade informatsiooni hägusus. Noh võtame siinkohas näiteks

Tööõpetuse:
Kontakt: Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut (sisseastujale -> eriala kirjeldus)
Õppekavagrupp: Õpetajakoolitus ja kasvatusteadused (õppekava)
Õppekava kinnitatud Kunstide Instituudi nõukogus (õppekava)

Milline neist kolmest (Matemaatika ja Loodusteadused, Kasvatusteadused, Kunstid) Instituudist siis tegelikult seda eriala õpetab?

Õige vastus: viimane.

Paistab, et ülikool proovib juba enne katseid ära selekteerida, et kes viitsib ja oskab nende kodulehe hägusas informatsioonis otsida ja kes mitte.

Kui hammas valutab...

2010-07-04T11:50:00.000+03:00

... lähed sa ju hambaarsti juurde, eksole.

Aga alati ei lähe kõik nii lihtsalt ja ka see lugu näitab, et probleemi tekkimise ja sellega tegelemise vahele võib venida aega rohkem kui mõne punaste laternate tänava neiu püksikumm seda suudab.

Oletame siinkohas, et alguses hammas ei valutanud vaid oli lihtsalt ebameeldivalt tundlik. Lisame ka juurde, et hambaarstid olid sel ajal suht tabuteemaks ja kui aus olla ei olnud neid kah just jalaga segada.

Ei olnudki sul sel ajal muud teha kui hamba tundlikus lihtsalt välja kannatada. Valu vastu aitab teadupärast suhkur, aga hammastele see ei meeldi. Siis tekkisid hambasse mõrad ja lõpuks ka auk.

Ei saa öelda, et see päris su enda süü oleks olnud. Sa olid veel noor. Ei teadnud veel midagi hambaarstidest, ei osanud ise kuskilt abi otsida. Ehk isegi ei mõistnud täpselt, mis juhtus, ning kedagi polnud kõrval nõu andmas.

Vale oleks öelda, et sa ei võtnud midagi ette. Muidugi võtsid. Aga sul polnud hammastest mingit teadmist ja seega toppisid sa augu täis lihtsalt sellega, mis tol hetkel kätte sattus - ikka parem kui auku lahtisena haigutama jätta.

Aastad möödusid. Iga aastaga auk aina suurenes ja suurenes ja prahti kogunes sinna aina enam. Hambaarsti võimaluse peale sa aga ei mõelnud. Olid nii kaua ise hakkama saanud ja küll saad sa ka edaspidi - mõtlesid. Ja ega see hammas ju ise-enesest väga hull polnudki. Valutas vahel aga siis võtsid sa aja natuke maha, tegid kikule kummelikompressi ja ei pannud valu tähelegi.

Mida sa aga ei suutnud endale tunnistada, oli see, et hammas valutas. Ja mite vähe. Märkamatult oli kummelikompresside arv ja tihedus suurenenud. Sa olid sellest lausa sõltuvusse jäänud. See, et kõik on korras, oli vaid illusioon ja sa teadsid seda.

Aga see oli ilus illusioon. Nii hakasidki sa tegema muudatusi oma harjumustes ja elukorralduses, et see paremini hambavaluga tegelemisele ette ei jääks. Sa ei kontrollinud enam hammast, vaid see kontrollis sind.

Sa proovisid kõike, mis pähe tuli. Uurisid nii teaduslikke, kui ka alternatiivseid lähenemisi. Mõtlesid selle üle iga nurga alt, kuid mõtlemine pole tegelemine.

Öeldakse, et sarnased tõmbuvad ja nii tekkis ka sinu tutvusringkonda mitmeid hambavalutajaid. Oli neid, kes käisid hambaarsti juures ja ka neid kes proovisid ise hakkama saada. Muidugi pidid sa oma kogemusi ja õpetusi jagama, kuigi need su enda peal ei töötand. Sa olid kui köhiv kopsuarst. Alles hiljem võis näha, et mõned su soovitused isegi kandsid vilja, kuid sind ennast see ei aidanud.

Vale oleks öelda, et sa seda ei mõistnud. Muidugi said sa sellest aru, aga ega sa asja endale tunnistada ei tahtnud. Pealegi olid sa aastate jooksul igasugu hirmujutte hambaarstide kohta kuulnud ja neid oli ise-endale väga hea põhjenduseks tuua, miks mitte minna.

Pealegi said sa ju ise kah väga hästi hakkama. Okei, 'väga hästi' pole õige väljend. Õigem oleks öelda talutavalt, aga sa olid sellega juba nii ära harjunud, et ega sa ei osanud enam ka rohkemat tahta.

Siis sai ühel ilusal päeval aga hambaauk täis ja juurekanalisse kerkis mädapaise ja põletik. See oli täis. Täiesti täis. Nii täis, et sellega nõustusid nii optimist kui ka pessimist (kes arutlesid kas klaas oli pootühi või pooltäis).

Aga ega sa endiselt ei tahtnud seda endale tunnistada.
Hambavalu tekitas väsimuse, peavalu, kätevärina, vahel isegi varbavahe vilina. Sümptomeid oli seinast seina, mis andis sulle võimaluse tegeleda vaid sümptomitega ja jätta põhiprobleem puutumata. See aga polnud loodud kaua kestma. Kõik aastatega tekkinud teadmised ja oskused ei töötand enam - oli juba liiga hilja.

Nii läksidki sa lõpuks hambaarsti juurde ja kiiresti läksid, sest sul oli hirm. Probleem, millega sa olid aastaid ise nö hakkama saanud oli kasvand üle sinu pea ja muutunud äkitsi pakiliseks.

Lahendus nii pikale probleemile ei ole aga kiire tulema. Esimesel visiidil ei jõudnudki arst rohkemat teha, kui prahikihti august natuke välja kraapida aga seegi oli juba hämmastavalt valus. Tehtid uuringud ja röntgenpilt, et panna parem diagnoos ja parem ravi leida. Kindel võis aga olla selles, et juurekanalid tuli kogu prahist puhtaks teha, ning see vajas nii aega kui ka kannatust.

Aga juba esimene visiit pani sind paljudele asjadele mõtlema.

Mõtlema selle peale, kes olid sa enne, kui lasid valul ennast alla neelata ja valu järgi ennast ümber ehitasid.

Mõtlema selle peale, kuidas ja miks sa seda enne ei märganud.

Mõtlema selle peale, kui väärtuslikud olid sõbrad, kes sul veel alles olid ja keda sa oma halva hingeõhu ja valust tingitud kibeda meelega polnud eemale peletanud.

----------------------

Jah te saite õigeti aru, et jutt ei käigi tegelikult hambast, aga oh kui hea on kirjutada kujundites.
Kes saab aru, see saab.
Teistele head ragistamist - ärge hambaid ära murdke.

Cheers.

Mis siis nüüd?

2010-06-16T18:39:00.000+03:00

Nagu te juba aru olete saanud on suurem muutus Z elus vajalik, aga mis siis ikkagi juhtub?

Avaldage arvamust

Cheers!

Surm on tark

2010-06-15T15:30:00.000+03:00

Ma võiksin siikohas rääkida surmateadvusest ja sellest, kuidas seda ellu rakendada. Aga see oleks liialt diipklaver. Oluliselt elutervem on vahel kuulata hoopis kettamaailma Surma sõnu. Järgnev on Terry Prachetti üllitisest Hogfather (kes veel ei teadnud, siis Surm räägib alati suurtähtedes.):

"All right,' said Susan. 'I'm not stupid. You're saying humans need... fantasies to make life bearable.
REALLY? AS IF IT WAS SOME KIND OF PINK PILL? NO. HUMANS NEED
FANTASY TO BE HUMAN. TO BE THE PLACE WHERE THE FALLING ANGEL MEETS THE
RISING APE
Tooth fairies? Hogfathers? Little-
YES. AS PRACTICE. YOU HAVE TO START OUT LEARNING TO BELIEVE THE LITTLE LIES
So we can believe the big ones?
YES. JUSTICE. MERCY. DUTY. THAT SORT OF THING
They're not the same at all!
YOU THINK SO? THEN TAKE THE UNIVERSE AND GRIND IT DOWN TO THE
FINEST POWDER AND SIEVE IT THROUGH THE FINEST SIEVE AND THEN SHOW ME
ONE ATOM OF JUSTICE, ONE MOLECULE OF MERCY. AND YET--
Death waved a hand. AND YET YOU ACT AS IF THERE IS SOME IDEAL ORDER IN THE WORLD, AS IF THERE IS SOME... SOME RIGHTNESS IN THE UNIVERSE BY WHICH IT MAY BE JUDGED
Yes, but people have got to believe that, or what's the point---
MY POINT EXACTLY
YOU NEED TO BELIEVE IN THINGS THAT AREN'T TRUE, HOW ELSE CAN THEY BECOME?"

Uus!

2010-06-11T16:08:00.000+03:00

Tavapärasest pikem proosatekst nüüd poognas!
Ta kirjutab siiski!
Cheers

Depressioon ...on tore asi

2010-05-29T08:56:00.000+03:00

[ja enne, kui te kohe vastu hakkate vaidlema, palun lugege ja mõelge kaasa]

Viimasel ajal on mul olnud raskusi magamisega, mistõttu ma ärritun/vihastun/paanitsen ja ignoreerin ühiskondliku hea maitse tavasid oluliselt kergemini ning olen oluliselt tumedamalt meelestatud, kui enamasti. (põhjus ja tagajärg võivad siin ka vahetuses olla)

Olin Mai keskel 2 nädalat haiguslehel, tervis ütles üles, ka antibiootikumikuuril. Meelolu see oluliselt ei muutnud. Arsti arvates oleks pidanud poole kiiremini tervenema, aga keha lihtsalt otsustas mitte ennast kokku lappida - selle põhjustajaks võivad olla ka probleemid peas.

Haigena ei osanud ma oma vaba ajaga väga midagi peale hakata, nii et tegin järjekordse tiiru ülikoolilehtedel (et mis värk siis on ..läheks õpiks äkki?) ja komistasin ka erinevatele testidele/artiklitele elu kvaliteedi, rõõmu, kurbuse, depressiivsuse ja meeleolumuutuste kohta. (ka Elukvaliteedi Testi, mille tulemusi üle-eelnevas postis võis näha)

Kokkuvõtlikult: tundub, et ma olen kskmises või raskes depressioonis.

Mis aga on kummaline - sümptomite, tunnuste ja testide järgi olen ma olnud keskmises depressioonis umbes 11-dast eluaastast saati (lihtsalt vahepeal on natuke raskem ja vahepeal natu kergem). Novot siis. Miks umbes sellest ajast? See oli paras murdepunkt, millest tagasi mu mälestused lihtsalt väga ei küündi.

Unehäireid, mis on üks depressioonile viitajatest, olen ma siin blogis lausa korduvalt maininud. Mul on siin une jaoks isegi eraldi Label :P

"Mis on kõige selle kõige mõte?", ning erinevate asjade üle olen ma mõtisklenud aastaid - vahelduva eduga. Lahendus tundub endiselt kaugel.

Mul on kombeks näha asju pigem negatiivsetes toonides, olgugi et ma suudan seda vajadusel väga hästi varjata. Siiski on mu default meeleolu "nukravõitu".

jne

Sellega seoses tekkis mul aga üks küsimus: Ma olen negatiivselt meelestatud, ometi aga on tulnud aastate jooksul päris palju ja head (ning kohati ka väga positiivset) loomingut. Kui ma poleks masenduses olnud, äkki ma poleks midagi kirjutanud? Ma ei oleks ju see inimene, kes ma olen praegu.

[Siinohas tasub mainida, et esimesed lullarid tulid peale esimese korraliku armumise... noh mittetoimimist. Kurbuses siis. ]

Ja polegi ma selle ideega üksi. Siin on üks eelmise aasta artikkel täpselt sellesse teemasse.

Eks igal asjal ole omad plussid ja miinused.

Cheers

Vinguks ja viriseks

2010-05-28T08:51:00.000+03:00

Virisemine on vahel vajalik ja lausa tervistav tegevus ja paistab, et Helsingi koorist on juba mitmed matti võtnud: St.Petersburg, Hamburg, Chicago, Tokyo, Birmingham, Jerusalem, Malmö, Singapore, Ulmea, Rotterdam, Penn State, Basle, Canada, Budapest, Sundbyberg, Gambriola Island, Philadelphia, Gdansk, Eslöv, Washington DC, Copenhagen, Sointula, Lubljana, Hong Kong, Scotland, Randburg, Milano, Auckland, Vancouver ja teised (juutuubi järgi).

Huvitav aga, et eestlased ei kipu väga virisema. Põhjuseid see-eest on (ja kui põhjuseid väheks jääb, võite külastada No99 etendust "Tallinn - Meie Linn", saate veel mõnest sigadusest teadlikuks)

Meil on küsivaid muusikapalu (Chalice - Mysteerium), ühe teema kallal vinguvaid [Toe-Tag - Pankrot), Sotsiaalkriitilisi (näiteks kasvõi heh terve Kaotajate plaat), aga universaalset vingumist koori esituses veel polegi (vähemalt juutuubis mitte - ja juutuub on ju elu).

Järgnevalt mõned üldisemad vigisemised:

Mix pean tööl olema ainult hea ilmaga ja vabal päeval sajab vihma?

Mix kuulub enamus Tallinna vanalinnast Elmar Sepale
ja Kopli trammis on alati liiga palju narkareid.

Jõuludeks saan jälle uue paari sokke!

Mix saab suvel päevitada ainult neli päeva ja talvel suusatada sama vähe?

Mix on raseerimisvaht otsas enne kuuma kontingut?

Mix tekib igal kevadel uus miiniväli?

Mix ei kuulu autoreklaami topless tüdrukud lisavarustuse hulka?

Mix on vaja magistri kraadi, et mõista oma seaduslikke õiguseid?

Mix on toidupoes 20 kassat, millest tipptunnil töötab vaid kaks?

Miks on kõik uued hooned nagu kingakarbid?

Miks poliitikud lubavad, kuid lubadusi ei täida?

Miks on igas puzzlepakis üks tükk puudu?

Miks on Eesti joomises alles teisel kohal?

Miks on SL Õhtulehe kaanel ainult Farmi Gabriel
ja Solarise WC-s tehakse reidipilte?

Kas 3D kinodes kukuvad 3D laed?

Kahe milliseid peldikuid on liiga hirmus kasutada!

Miks on kõige tähtsam tekst kõige pisemas kirjas?

Kuidas ei saa Cosmo uued seksinipid otsa?

Kus on paari teine sokk?

Miks on igal päeval söögiks kartul?

Miks on igas heas asjas liiga palju kaloreid?

Miks ei teata Mardipäeva kuid joostakse Halloweeni?

Miks on kodumaised õunad sisse toodud Poolast?

Mix Eestlased ei ole mässand peale Jüriöö ülestõusu?

Mix on meie kangelaseks ülbe tülinorija?

Mix tuleb tähtis kõne just siis kui istud peldikus?

Miks on head üritused alati samal ajal?

Miks tulevad head mõtted alati enne uinumist ja hommikuks on kadunud?

-----

nonii mul sai nüüd võhm otsa. Kellel midagi lisada pistke kommentaariumisse.
Ahjaa, isiklikult võib veel lisada:

Miks ei mõista mõned kommentaariumite tähtsust ja tahavad peale igat posti pool tundi telefonis arutleda?

Miks pean käima surnuaial ja matustel kui ma ei taha? (ehk Miks on teiste tunded tähtsamad kui minu omad?)

ohjah, nüüd sai küll otsa

kutu

Murdepunkt

2010-05-27T11:23:00.000+03:00

Kui ma olen teid viimasel ajal "Persse saatnud", siis on see teile ja kui ma seda veel teinud ei ole, siis on see põhjenduseks, miks ma suure tõenäosusega veel teen seda.

On kätte jõudnud aeg, kus tuleks muuta oma elukorraldust ja teadupärast on enese muutmine üks kõige raskemaid tegevusi (sellest raskem on ainult teha nägu et sul tegelikult pole pohhui). Ummikseis on hetkel (millest ma veel ronin välja, ärge te üldse plaanigegi muretsema hakata).

Aga kokkuvõtlikult, Elukvaliteedi testi tulemused:
Ja siia ka seletused:

WHO (World Health Organization) – Maailma Terviseorganisatsioon defineerib :
TERVIS kui füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaolu, mis ei tähenda ilmtingimata haiguse puudumist....
ELUKVALITEET kui subjektiivne hinnang oma positsioonile elus oma kultuuri ja väärtussüsteemi kontekstis paigas kus
inimene elab ning seoses inimese enda eesmärkide, ootuste, elustandardite ning muredega. Elukvaliteeti hinnatakse läbi inimese rahulolu.
Elukvaliteet sisaldab inimese:
1. Füüsilist heaolu (valu, töövõime, uni)
2. Psühholoogilist heaolu (positiivsed ja negatiivsed elamused, mõtlemine, õppimine, mälu,
keskendumisvõime, keha ja välimus)
3. Sõltumatust, iseseisvust (liikuvus, igapäevaelu tegevused, sõltuvus ravimitesttöövõime)
4. Sotsiaalseid suhteid (isiklikud suhted, tegelik sotsiaalne toetusseksuaalelu)
5. Elukeskkonda (turvalisus, kodune elukeskkond, majanduslik olukord, tervishoid, info kättesaadavus ja
võimalused tööoskuste omandamiseks, võimalused puhkuseks ja vaba aja veetmiseks,
füüsiline keskkond, transport)
6. Spirituaalsust, hingelisust / religiooni / uskumusi (kuivõrd inimese isiklikud uskumused aitavad
inimesel elus toime tulla ja probleeme lahendada)

Vot sihuke olukord siis.

[nii kokkuvõtlikuks ja mugavaks pole ma veel muutunud, et selle veniva sissekande asemel kirjutada siia lihtsalt: Kõik on putsis!]

Mis sa tõmbled, tahad jälle elektrit saada?

2010-05-26T09:01:00.000+03:00

Esiteks ma ei saa aru, mis meie ilmataadil viga on. Kuradi püsimatu sell, üks päev on 28 kraadi sooja ja järgmisel 4. Saa nüüd aru, mida selga panna, et higi poore ei ummistaks ja tuul läbi ei tõmbaks.

Teiseks, on pea pulki täis (ei ei perekond Pulk ei istu mu peas - see on lihtsal kujund) nagu kartulist ja hambaorkidest tehtud siilil. Mõtted kimavad nagu Jaapani magnetitel töötavad kiir-rongid aga reaalsus ... ei kima, passib hoopis nagu juurvili keldris ja suhteliselt ebaemotsionaalne juurvili, nagu kartul.

Mõtteid on aga teostus vajab lihvimist ja seda päris korralikult. Pealegi on teostamiseks vaja keskendusmist, mida ülevoolav mõtetevoog just eriti ei toeta. No vot siis, nokk kinni ja kann lahti situatsioon.

Heh, tegin täna hommikul massohistliku tripi arsti juurde (haiguslehele järele). Klaas mahla sisse, 2 tassi kohvi ja tipa tapa teele. 2,2 kilomeetrit umbes, tagasitee sama palju. Opa kuidas mõtted kohe puhkasid kui põis ähvardas lõhkeda.
Ja koju jõudmine oli lausa jumalik tunne.

Cheerios

va ülekasvand trükimasin rsk

2010-05-22T18:55:00.000+03:00

Täna olin üle kahe nädala haiguslehte jälle tööl ja muidugi otsustas arvuti peale tööpäeva lõppu, et ei lähe saa veel kuhugi - passid veel toredasti siin viisteist minutit kuni ma ennast kokku pakin.

Vana masin on ja uut olen küsinud jõuludest saati - eelmine kuu isegi tundus, et midagi nagu hakkaks liikuma vaikselt ja kui tõesti õnneks läheb siis äkki Jaanipäevaks saan kätte (sellise suhtumise juures oleks muidugi õige tegu päev peale uue masina saamist lihtsalt lahkumisavaldus letti lüüa, et noh aitähh aga poleks vaja olnud).

Einoh aga tubli masin on praeguseni olnud küll. Ikka sellises hulgas selliseid imeprogramme samal ajal välja vedanud koos remote desktopi ja pisemate ummistustega. Pole ka ime, et ta nüüd mõne asja peale kohe sussid püsti viskab ja vehib nagu jaanimardikas - trauma järgsed tüsistused ja järelnähud.

Mis siis ikka. Kui uut masinat veel ei paista siis korrastame praegust. Kõik ebavajalik maha ja registrid jms korda. Ja oi kuidas ma ei salli firma poolt peale panud default progesid, millega pole mitte mõmmigi siin masinas teha ja mida eemaldada ka ei saa. Noh Bluetoothi soft ja draiverid on mul näiteks olemas - mida pole on hardware. Ja siis on veel geniaalne proge, millega saab jäädvustada KÕIK vajaliku DVD peale (nagu system restore põhimõtteliselt, aga saab image ka teistele masinatele viia) Mõte on ju hea, aga teostusega on halvasti kui pole DVD kirjutajat.

Ohjah, teeme aga järjekordse restardi.

Cheers!

uumorit

2010-05-11T20:15:00.000+03:00

Päike on enamiku aastast koduarestis, sest ta oli suvel liiga kaua väljas.

*

Väike Müü on tegelikult rahvatantsija, miks muidu tal iga teise pildi peal käed puusas on?

*

Eesti versioon Printsist valgel hobusel on Kalle Kusta.

***