Algaja jooksja katsumused - Esimene kuu

Ma olin jõudnud teha vaevalt kümme sammu, kui äkki saabus äge torkiv valu kõhus. Äge, mitte nagu lahe, vaid see teine... ja see valu polnud pistmine. Pistmisega olin ma juba harjunud ning sain hakkama. See oli midagi uut, kuid piisavalt valulikku, et ma ei suutnud edasi joosta.

„Olgu siis nii,“ ohkasin omaette ja jäin seisma. Kümme närust sammu. See distants oli isegi lühem, kui mu esimesel jooksul kuu aega tagasi. Aga polnud midagi teha. Valu kõhus oli liiga suur, et edasi joosta.

Mul polnud valule ka seletust. Ehk oli asi keha väsimuses - eelnev öö jäi üsna lühikeseks. Võibolla sõin ma eelmisel päeval midagi, mis kõhule ei sobinud? Pealegi oli väljas ka sillerdav päike ja põrgukuumus - Eesti klassikalist suve silmas pidades positiivne üllatus, kuid jooksjaile paras väljakutse.

Ma olin suutnud kuu aega iga päev joosta ning nüüd äkki selline mure. Aga keha tuli kuulata.

Võibolla sain ma õhtul uuesti proovida või siis lihtsalt pikema jalutuse teha?

Jah, kuu aega jooksu oli juba kirjas. Ja kui ma ütlen kirjas, siis ma mõtlen, et minu peas kirjas. See jooks oli minu vajadus, vastutus ja jälgimine, sest mul oli seda vaja. Mitte kellegil teisel.
Ja ausalt öeldes oli kuu aega igapäevast jooksu uskumatu. saavutus Jah, eesmärk oli joosta vähemalt kuus nädalat, mis pidavat psühholoogiat positiivselt mõjutama, kuid juba kuu oli minu kohta väga suur saavutus. Ausalt öeldes oli isegi nädal suur saavutus... võinoh, ka päev oli tegelikult suur saavutus. Jooksmine oli alati minu jaoks öäkk ja oksemaik, kuid ma olin suutnud seda kuu aega järjest teha. Kuniks nüüd siis see torkiv valu.

Mornilt astusin ma tuppa tagasi. Peagi kadus see mure ja valu igapäevatoimetuste taha. Seda kuniks järgmise hommikuni, kui juhtus täpselt sama. Umbes kümme sammu ning saabus räme torkiv valu kõhus. Seekord suutsin ma jälgida ka, mis nende sammude ajal täpselt juhtus. Kõht mulksus ja korises, kui oleks seal palju gaase, ning siis ühel hetkel ... valu.

Taaskord seadsin sammud koju tagasi. Seekord vihasena ja kindla veendumusega, et nii ma seda ei jäta. Oh, ei! Eelmisel päeval vahele jäänud jooksu võisin ma veel endale kinkida, noh väikeseks preemiaks kuu aja eest, aga see ei saanud muutuda rutiiniks. Mul oli juba oma rutiin ja ma tahtsin seda hoida.

Jah, ma nautisin seda igapäevast jooksu ja oleks sellest puudust tundnud. Jah, vot, ütlesingi ära, et ma nautisin jooksmist - seda öäkk ja oksemaik tegevust.

Siinkohas tasub mainida, et ma nägin omajagu vaeva, et jooksmise nautimiseni jõuda. See tähendas, et ma kuulasin mitmete inimeste nõuandeid võttes omaks selle, mis kõnetas. Ehk siis ma ignoreerisin neid pea 100%. Täiesti tuimalt ja süüdimatult. Need nõuanded lihtsalt ei kõnetanud mind.

Enamik, kes kunagi jooksid, tegid seda spordi eesmärgil. Mul oli teine eesmärk. Ma ei tahtnud saada kiiremaks või osavamaks, võtta aega või jälgida distantsi. Mul oli vaja omaette ähkimist ja puhkimist, omas tempos ja olekus ning omal trajektooril, mille ma avastasin jooksmise käigus, sest nii oli tegevus põnevam ja toredam. Ma avastasin joostes tänavaid, mida ma ei tundnud, märkasin detaile, mis muidu jäid kahe silma vahele. Eriti mõnus oli seda teha varahommikul, kui tänavad olid tühjad ja võis märgata linnulaulu, oravaid, rotte, jäneseid, kasse ja muid loomi toimetamas.
Minu jooksmine polnud mitte staadionil aja peale tiirutamine vaid "märka oma kodulinna" tuur.
Seepärast võttiski mõnel päeval jooks 20 minutit, kui mõnel teisel pea kolmveerand tundi. Mõnikord kuulasin audioraamatut, teinekord – seda just vihmase ilmaga – jooksin alasti (aka ilma tehikata) ja kuulasin oma mõtteid. Mõlemad olid nauditavad.

Jooks oli aeg endale ning see oli ka põhjus, miks ma ei otsinud jooksupartnerit või gruppi. Teine põhjus oli see, et ma oleks hakanud kiirelt nende tempot peegeldama ja siis oma rütmi kaotanud.
See oli minu aeg ja ma kavatsesin selle egoistlikult endale hoida.

Lisaks oli sellest juba kasu olnud. Näiteks andis jooksmine võhma, igapäevarutiini, mingit enesekindlust ja eneseusku ning oskust ebamugavustega hakkama saamiseks. Viimane tuli eelmisel nädalal telkimas käies, ning sääskedega kohtudes, eriti kasuks. Sääsed armastavad mind, pole midagi teha - seekord see lihtsalt ei härinud mind nii palju.

Ühesõnaga, ma olin avastanud oma jooksmise supervõime ja keeldusin sellest loobumast. Seega peale väikest hommikusööki läksin oma jooksu-juurte juurde tagasi. Peale esimest jooksu, mis tundus kui kiire (kuid ometi mitte piisavalt kiire) suremine tänaval, sörkisin ma mõned päevad korteris, otsides hingamist ja rütmi. Nüüd oli aeg seda uuesti proovida, et mõista, mis mu kehas toimus.

Audioraamat käimas, tuiasin ma korteris edasi tagasi ja jälgisin keha. Mida aga polnud ega tulnud, oli valu. Ja see ei tulnud ka peale kümmet minutit. See oli üllatav, kuid andis äkki ka seletuse. Ma tegin jooksu alati esimese asjana hommikul, ööst tühja kõhuga. Nüüd oli mu kõht täis. Äkki tasus enne jooksma minekut lihtsat kiirelt midagi ampsata?

Oma teooria testimiseks ajasin õueriided selga ning läksin välja sörkima ning valu tõesti ei tulnud.

Tuli hoopis 30 minutit üsnagi nauditavat aega iseendale.

Algaja jooksja katsumused - Esimene nädal

Ma pole kunagi jooksmist nautinud. Ei koolis kehalise kasvatuse tunnis, ei Cooperi testi tehes, ei bussile tormates. Juba noorena lahkusin ma maadlustrennist, kui uus treener otsustas igat treeningut pooletunnise jooksuga alustada. Jooksmine oli ja on rõve.

Kuid ometi nüüd olin ma sunnitud selle ette võtma. Seda iroonilisem, et psühhoterapeudi soovitusel - kõik muu oli lihtsalt juba proovitud. Keha püsis üsna vormis ka ilma jooksuta, vaim aga vajus kui kivi pimedasse kaevusügavikku.

Inimese bioloogia pole mõeldud paigal istumiseks ning meie savannis elutsevad ja jooksvad esivanemad ei maadelnud vaimse tervisega. Tõsi, neil polnud elu eest põgenedes ja võideldes selleks ka väga võimalusi, kuid tõsi on ka see, et meie keha ja vaim mõjutavad teineteist.

Minu vanaisa käis igal hommikul jooksmas ja oli terava mõistusega elupäevade lõpuni. Ka minu parim sõber, kes mõned aastad tagasi manalateed läks, armastas jooksmist kuniks ta tervis seda lubas. Kui ta enam joosta ei suutnud läks vaimne tervis kiirelt käest.

Seega oli mul tõestus jooksmise positiivsest mõjust olemas. Jah, mina, kes ma olin viimased 25 aastat maksimaalset bussi peale tormanud, olin valmis igapäevaselt jooksma hakkama. Või noh, vähemalt seda proovima.

Aga kust alustada? Kas jooksmiseks pole mitte vaja jooksuriideid ja jalanõusid?

Kiire tiir pikalt välditud sporidipoodi ütles, et mul polnud sellest maailmast aimugi. See visiit meenutas vaid uuesti, miks mul oli vaja joosta – poes oli liiga palju inimesi ja asju, et mu aju oleks suutnud seda hallata. Jooksujalanõud, jooksuriided, isegi jooksusokid… “Ei, kileviineriks ennast küll ei tee,” otsustasin peas. Kui tõesti vajadus tekkis, sai asju juurde osta. Praegu aga tasus alustada ja vaadata, kas ma üldse suutsin sellega hakkama saada.


1. Jooks

Veel samal õhtul, kui päevased toimetamised tehtud, vedasin ennast välja, et joosta. Teoorias vähemalt. Praktikas käisin ma korraks väljas suremas. Suitsetatud kops ei pidanud vastu rohkem, kui mõni minut jooksu, mille järel tuli õhu ahmimine, silme ees virvendav pilt ja oksemaik suus. Jalad, kopsud ja kõik muu pärisid aru, et kus on see karu kelle eest me põgeneme. Ah, et polegi? Johaidii, miks sa siis tõmbled?

Ma suutsin kasvõi 25 km järjest jalutada, aga jooks oli rõve. Ometi sundisin ma sel õhtul end peaaegu 10 minutit rõvedust ära kannatama. Jah, see oli vaid pool psühholoogi soovitatud ajast, kuid asi seegi. Hingeldades ja köhides, süda rinnus peksmas, läksin koju tagasi.

Algus oli tehtud. Ebameeldiv kuid vajalik algus.



2. Jooks

Tagantjärele tundus ilmselge, miks mu esimene jooks ei õnnestunud. Esiteks olin ma liiga paksult riides, pakkides end sisse pigem sportlikumaks jalutuskäiguks. Teiseks toimus jooks hilisõhtul, kui energia oli sisuliselt juba otsakorral ja kops täis tossatud. Kolmandaks oskasin ma vaid bussi peale tormata - pool minutit üli-intensiivset lihaspingutust, millele järgnes viisteist minutit hingeldamist. Tõsi, meie esivanemaid võis selline tormamine elus hoida ja bussi peale jõudis nii kah, kuid 20 minutit jooksu ei saanud sama intensiivsusega toimida.

Otsustasin mitte kohe tänavale tagasi minna - noh, äkki pole vaja näidata kõigile kuidas ma väga vaevaliselt suren - ja kodus rütmi paika saada. Vaatasin korteris kõige pikema trajektoori saades umbes kuus meetrit, koos paari põiklemisega ukse juures, ja asusin aeglaselt sörkima. Eesmärk oli saada rütm paika ning püsida liikumas ka siis, kui hakkas halb - asi, mida ma isegi noorena Cooperi testi tehes, millest enamik sai jalutatud, ei suutnud.

Kuid nüüd oli olukord teine. Jooksu oli vaja mul, ainult mul. See jooks polnud ei hinde peale ega kellelegi mulje avaldamiseks. Ruum oli kitsas, kuid see sundis olema liikumisega leidlik. Edasi liikumine oli kohati vaevumärgatav, vahepeal tegin mõned jooksusammud ka tagurpidi ja kohapeal, kuid ometi sain ma hingamise ja rütmi paika. Noh ja naabrid said aknast sisse piiludes äkki natuke naerda. Minu piir oli 16 minutit.

Õhtune jalutuskäik, millega jalgadele tuttava tegevusega leevendust anda, oli umbes tunnike. Selle jooksul möödus minust mitmeid jooksjaid ning endalegi üllatuseks tundsin ma nüüd nende vastu sügavat austust.



3. Jooks

Kaks päeva “jooksmist” olid tekitanud ootamatuid kõrvalnähtusid. Esiteks jäid püksid kitsaks - sääremarjad olid turses. Teiseks oli kehatemperatuur püsivalt kõrgem: mul oli tavaliste tuttavate riietega palav. Kolmandaks oli söögiisu suurenenud. Neljandaks, ma tundsin toidu maitset. Viimane oli ootamatu. Söök on pea alati olnud minu jaoks midagi, mida ma pean konsumeerima, et elus püsida. Nüüd äkki tekkis selle juurde ka nautimine.

Kuna kodutänavale minekuks kindlust veel piisavalt polnud ja plaanis õhtul Pärnus „Tour de öö“ raames pikemalt vändata, otsustasin ka sel päeval korteris tasajooksu teha.

Seekord oli tähelepanu rohkem kehal ning mõtetel ning endalegi üllatuseks piilusin ma kella vaid üksikud korrad. Oli see vähem rõve kui esimene jooks? Jah, aga mitte oluliselt. Piiriks sai seekord 18 minutit, aga asi seegi. Vaatasin välja õhemad riided, millega Pärnus joosta ja pakkisin ära.



4. Jooks

Oli süüdi hommikune aknast sisse piiluv päike või võõras koht, kuid ma ärkasin vara. Viiest oli uni läinud ning ei plaaninud tagasi tulla. Seega ajasin varustuse selga ja, jättes ülejäänud suguvõsa magama, lippasin kõrvalise maante äärde hingeldama.

Õhk oli jahe, jalalihased pahased. Selg, turi ja kõht andsid eelmistest jooksudest tunda. Mul polnud aimugi, et jooksmine võis ka neid kohti mõjutada, kuid see tundus loogiline.

Peas kõrvaklapid, käes telefon, proovisin leida jooksu taustaks sobivat muusikat. Ei leidnud. Läks hoopis audioraamat. Endalegi üllatuseks suutsin ma üsna hästi raamatule keskenduda.

Kui ööbimiskohast jooksuga alustamine oli ülimalt rõve siis tagasi tulek oli juba meeldiv. Ehk tuli tasu selle eest, et õudne jalg-jalale tammumine lõpuks läbi saab, ette ära.

Kirja läks ei rohkem ega vähem kui 20 minutit õudust.

Terapeut ütles, et positiivne mõju võis vajada vähemalt paari nädalat igapäevast jooksmist, kuid tegelikult oli mõju juba kohal. Olles päeva piinlemisega alustanud ei tundunudki muu enam nii hull. Ma olin vahetum ja otsekohesem. Emotsioonid olid selgemad ja ei jäänud kuhugi ajusoppi ketrama. Ehk oli abiks ka see, et ma võtsin rohkem aega, et olla omaette, käies mõned korrad õhtul ka üksi jalutamas. Ja kuna aeg seda lubas põõnasin lõuna ajal ka korra diivanil - pühad ju ikkagi.



5. Jooks

Taaskord ärkasin vara ja hiilisin magavate inimeste kõrvalt välja. Öösel oli olnud külm ning seda võis looduses märgata. Metsatuka kõrval asus pisikeste puudega ala, mis auras hommikupäikese paituste käes - puude jalad udu kui vati sees. Linnud laulsid, varesed ja hakid vedasid prügikastist prahti laiali ning maailm oli roheline. Endalegi üllatuseks ei jäänud ma mitte kella vahtima vaid jooksin hoopis ümbritsevaid piirkondi uudistama. Siin oli tänavaid ja teid, kus ma polnud varem käinud. Miks tammuda tuimalt sama teed pidi, kui saab seda põnevamaks teha? Seega polnud imestada, et jooks kestis seekord lausa 26 minutit.

Tõsi, õhtune jalutuskäik oli veel pikem - ka selle käigus proovisin ma leida veel käimata kohti.

Nende kahe tegevuse vahele mahtus ohtralt grill-liha söömist ja lõunauinak diivanil. Enesetundel polnud väga viga, ei vaimsel ega füüsilisel.



6. Jooks

Mind tervitas varahommikune hall taevas ja vihmapilved, mis peagi leidsid endale sihtmärgi jooksva inimese näol. Seekord ei otsinud ma mitte põnevaid radu vaid tihedamaid puid, mille all joosta, et mitte liialt märjaks saada. Riiete pärast ma ei muretsenud, kuid klapid olid ikkagi tehnika ning ka telefon, mis oli kramplikult käes, polnud veekindel. Kuid peatuda ma ei tahtnud. Nüüd oli jooksu juures ka mingi eneseületamise element. Vihma trotsides kulus jooksule ligi pool tundi, peale mida sai soojemad riided selga ning üksi aias istuda. Teised veel magasid ning kohvi tegemine oleks olnud liiga lärmakas. Seega istusin ma vihma vaadates, e-sigaretti tossates ning audioraamatut kuulates tunnikese varikatuse all. Jalad andsid tunda, kuid õhtune jalutuskäik leevendas seda. Meel oli terve päev kuidagi vaiksem ja rahulikum.



7. Jooks

“Ära mõtle üle!” lajatasin sisemisele häälele, mis hakkas varakult vastu vaidlema.

Ma olin kodulinnas tagasi ning nüüd ka kindel selles, et ma ei hakanud jooksmisest tänaval surema. Oli aeg minna! Probleemiks vaid jahe ja vihmane ilm. Aknast vaadates tundub ju ikka ilm hullem, kui see tegelikult on. Klapid ja telefon jäid koju – need oleks muidu otsa saanud.

Koduvõtmed peos alustasin jooksu samas kohas, kus ma vaid napp nädalake tagasi kõngesin. Seekord... ei kõngenud. Esialgne plaan oli joosta tänava lõppu ja siis tagasi. Endalegi üllatuseks ei tahtnud ma jooksu veel nii vara lõpetada ning võtsin ette suurema tiiru.

Koju jõudes näitas kell, et olin jooksnud 40 minutit. Ausalt öeldes oleks suutnud veelgi.

Jah, seda enda vaikses tempos, kuid kellele teisele seda jooksu vaja oli, kui mitte mulle endale.

Ma ei saanud öelda, et ma oleks jooksmist endiselt väga nautinud, kuid mul polnud ka enam midagi selle vastu. Nüüd tuli seda lihtsalt regulaarselt jätkata.